Piia-chan, kallis!

Ma olen vajaliku süvenemissügavuse tõttu (mida ma iseendalt ISE nõuan) ajapuuduses ning võimetu kirjutama. Vahest tegin sulle alusetut reklaami,  aga armas, et sa hoolid. Proovi loe mu eelmist blogi.

Kuskil enne rääkisin ma nn kolme päeva sündroomist. Minul on see väiksest saadik kõigi mänguasjade ja muude lõbustajatega olnud. Ma ei tea, kas inimestega ka. : |

Ma avastasin eile, et mul oli raske lapsepõlv-põli. Leidsin ühe väga (kuna eesti keel ütleks liiga täpselt, siis proovime inglise keeles) complicated and tricky laulu. Sellega seoses meenus mulle teise pildina üks talvine hetk, mil olin 10aastane. (Mina istun kooli aias mäe peal liuraja manu, vist ootan kedagi. Kella tilistatakse (meil oli/on käsikell, millega keegi mööda maja ringi käib seda aktiivselt viibutades) ning väga kausatiivselt marsivad suurte majapoole uksest välja kaks-kolm aastat vanemad tšikid (nad olid vast tegelikult suhteliselt targad). 13aastased neiud on varsti minu juures mäel, lasevad püstijalu mööda jääd ning üks neist kommenteerib: “Lapsepõlv tuleb meelde!” Teised või siis üks, vähemalt üks, üsnagi nõustus, et jah-jah, ning lisas midagi. Minu jaoks oli see absurd.) Esimene pilt oli seotud minu esimese koduga, kus elasin 5. eluaastani, nimelt isa makk. Tol ajal oli tema suhteliselt depressiivne kuju ja ega ta vist palju paranenud pole ka. See lugu on viimane Orkuti fav-vid. http://www.youtube.com/watch?v=6bJIQNo34hY

Piia-chan, anna andeks: olen ori. Kui ma oleksin see nädalavahetus midagi kirjutanud, oleksin selle pealkirjastanud à la: “Morbiidne: ära loe”. Seega poleks sellest mingit kasu olnud.

Täna on neljapäev ja ma otsustasin praeguse seisuga poole tunni pärast algava tantsuürituse üle lasta. Praegu ei inspireeri miski deep piisavalt palju, et kohe kätte võtta ja selle teemal kirjutada teksti, kus iga lause järel peab hetkeks peatuma või siis lause üle lugema. Lisaks on praegu kõik mõtteteralised kohased poeesiaread inglise keeles (Florence and the Machine “Rabbit Heart (Raise it up)”) ja seega pean leppima parima halvaga. Pooleldi kõneldes sellest, millega ma kõigi kummaliste annete eest, mida mulle omistatakse, maksan, teisalt vaatan kunagi hiljem — näiteks homme, olles olijatelt kuulnud — , kas ma saan laiskust õigustada.

Esimese tähtsa tegevusena pärast koju jõudmist võtsin ette kooripluusi pesemise. Ausalt ei mäleta neist kolmest aastast ühtki konkreetset pesukorda. Üle poole aasta on ta kindlalt seebist puutumata olnud ning see hakkas laulupeo ajal juba häirima. See särk on üldse häiriv nähe, sest tõtt-öelda on ta mulle algusest peale mõõdult väike, paras pluus on aga siin(kooli)mail defitsiit. Maskeering-maskeering — see tuleb homme ette võtta.

Tänase esimese idiootlikupoolsema teona sain hakkama Neopetsi ja XanZahiri poputamisega. Üksnes deilisitega kogusin cirka 7000 NP ja panin oma “poodi” kaks kahedabluunist münti. Nüüd ma ootan, et mõni geek tuleks ja mind 6000 võrra rikkamaks teeks. 3000 NP on maksimaalne summa, mille tavaliselt päeval ühte mängu kolm korda mängides teenida võib. Miks ma Neopetsis käin? Sest ma kogun Np-sid. Praegu on mul 671 946 NP ja Diamond Deposit Gold. Järgmisena pean ma ainult miljonini jõudma, sest siis ma saan Millionaire Platinum´i, kus on suuremad intressid, ning siis 5 mln jne. Nõnda palju minu kõige napakamast tegevusest.

Inva-indiviidne puudujääk nr 2 ilmneb Maruga suhtlemisel. (Maru on poiss.) Üdised näited: Marul on üüratu tähelepanuvajadus; ta arvab, et mina olen õige inimene tema plokkflöödimängu kuulama (minu pillil), kuid minul on juba “Hiiretipsu” tuututamisest siiber ning kui ta veel piisavalt palju alumise do näpupositsioonilt kogemata (teisiti ta vist ei oska ega vist harjuta ka) oktav kõrgemat nooti puhub, on selle flöödi surm peagi käes. Üks Maru leiutatud piinamismeetod on lõputult “Superstaarist” ja Marten Kuningast rääkimine. Mul ei ole selle tüübi vastu midagi, ainult väga tüütuks kisub, kui ma olen sunnitud alustama päeva nende laulude saatel, mille MK on kunagi esitamiseks valinud. “Anis vs Marten — kumb on parem?” arutelud ka Loo ja Maru vahel. Loo tegeleb sellega ilmselt vaid Maru kiusamiseks, aga paiguti ma kahtlen, kummale see olukord  t e g e l i k u l t  ebameeldivam on.

Viimati kuuldud mõttevahetus: sisuliselt “lähevad” Marten ja kohtunikud suvetuurile. Meie kangelane laulab, Rannap mängib klaverit, Mihkel Raud kitarri ja Maarja laulab back´i. Pärast jagavad nad vennalikult kasumi: Marten saab 10-astmel-6 prot-senti, Rein ja Raud 100 ning Maarja 5. (Mul tekkis vahepeal kahtulus, et %-dest said kuidagi poole jutu pealt kroonid.) Paistab, et tegemist on just tõesti vennalikkusega. Kui Maru kõnejärje käest lasi, väitsin ma väga olematu, kuid siiski eksisteeriva hetkepausi järel: aaa, las ma arvan, see on selle pärast, et Maarja on tüdruk. Maru kinnitas ja jutustas, kuidas Maarja saab veel palgaks peksa ka. Palun öelge ainult veel, et minu jutud on hullemad.

Eile mängisime Akinatorit. (See link pole kunagi liiast : )))) Minge mängige ka veel.) Lasin siis džinnil “MY BROTHERit” arvata. Jõudsime siis küsimuseni “Has your character had many girlfriends?” või midagi sellist. Küsisin siis Marult — eelnevad vastasin üsna ise, peaaegu hoolimata sellest, mida Maru õigeks pidas — temakõnõ vastab: vähem kui Toomasel. Mina ja Loo võtsime selle teadmiseks, kuigi Maru väitis, et tegi nalja või midagi. Väitku keegi veel, et minus pole õelust või naiselikku pahatahtlikkust, nagu too sõnastus. Nagu ehk mõistate, on mul personaalse lõbustajaga vedanud.

Kõigil kulub nii palju potentsiaalist enda jälgimisele, et ma pean ise tähelepanu juhtima, kui tahan, et märgataks: mina eksin seal, kus enamik inimesi ei eksi, ning olen ettevaatlik, et end mitte paljastada, kuigi kurva kogemuse kohaselt inimesed tegelikult teavad või on neil üsnagi suur aimus tegelikust.

Iga kord, kui ma lasen Akinatoril “Imaginary friend´i” arvata, saan ma vastuseks “YOUR SOUL“!! Oma hingest olen ma ka paljude teistel juhtudel olendi — sinine ja džinn — käest kuulnud. Tutvugem Junior Boysi loominguga. Üks laul on isegi juunist saati Orkutis.

Mingisuguse seaduse järgi kestab iga vaimustumine uuest 2-3 päeva. Selle tunde lainel kirjutan ma siis järgmist sissekannet. Täna kell võib-olla-kaksteist väitsin ma, et mul pole 12 aasta jooksul kordagi nii igav olnud. Muidugi ma valetasin ja paisutasin üle: ma lihtsalt ei mäleta (ülispetsiifiliselt) neid kordi, sisemist ärritust aga küll.

Kohtusin uue prantsuse keele õpetajaga, palju energiat kulus tema aktsendi põhjuse mõistatmisele, tund oli pingsam. Again I got a clunk of losing my common sense. Hiljem ma maha ei rahunenudki.  Meeleseisund, mida oleks kirjeldanud käte värisemine, kui need oleksid tõmmelnud, tüütas üle kahe tunni ehk terve vilistlaste loengu. Vahepeal tekkis mõte, et isegi Hellati klassis istumine on põnevam — olelusvõitlus on ümberpööramatult põnev.

McDonald´si à la restorani juhataja ei tundunud kõige veenvam ja toredam inimene, kuidagi naiivne. Head tahet tal vast jätkus. Vahest jäi minu pilt temast nõksa poolikuks. Mõnd, kahte oli huvitavam ka kuulata. Nemad rääkisid põhimõtteliselt teineteisele vastu. Tšikk jättis Anne Arraku sarnase, aga meeldivama mulje. Ega kas head eksamitulemused tagavad minule õnne? Ning ma võin ju väga vabalt kirjutada kirjandi ka bioloogias omandatud teadmiste põhjal… Mulle meeldib teekond vahel rohkem kui päralejõudmine.

Pärast pikka istumist vabanesime olukorrast, mis mulle sunduslik oli. Järgnevad pool tundi tapsin aega lifti kuritarvitamisega (3x) ja tüütasin inimkonda edasi: a) lugude ja fragmentidega, mis neid tegelikult ei puuduta (mis juhtub, kui USB Maidu kõrva satub; kuidas me Merkaga uue “Helesinise laguuni” loome; kasvuhormooni kasutusvõimalused); b) ebaausa heategevusega, mis seisneb juba lahendatud ülesannete abivajajatele näitamises; c) sidrunilimonaadi ja apelsinimahla segamisest seletades. 12ks ma siiski taipasin, mida valesti tegin: ma suutsin taaskord uskuda, et minu rahuldamine peaks tulema väljaspoolt, mitte millestki minualgatuslikust ja endasisesest. Need, kes loodavad teiste peale tasemeni, kus nad ootavad, et nood nende mured lahendaks ja “päevad teeks”, kaotavad insuliini. Hingerahu saabus.

Käisin üle pika aja jälle põhikooli hoones. Seal toimus kringlijooks — tiitlit kaitsta meie klass see aasta ei suutnud; süüdistagem hirmu libedal kukkumise ees — ja “suure juubeli” peaproov. Veendusin jälle, kui nõrk ma tegelikult olen. Ma ei oska tegelikult midagi, ma ei tee midagi. Erilist, Ma olen need samad 12 väheigavat aastat sisuliselt maha unelenud ehk teoreetiliselt maha joonud, kuigi minust kõneldes viimane üldse paika ei pea. Iga jõhkra reegli järgi pole kaotajal õigust armastatava(te)ga koos olla. (Arutleks minu ja psühholoogikutse teemadel.)

Edasi kirjutan hoopis ühiskonnakursuse tarvis, kuidas Internetis südant puistata on äärmiselt vastutustundetu.

Kaks aastat tagasi tekitasin ma Blogspoti oma pesa. Metsavald: Aja taskuis. Esmalt kirjutasin päris hoolsalt, aga teisel suvi-sügisel võtsin kätte ning hakkasin “interjööriga” möllama. Kahtlustan, et selle taha üritus jäigi. Ehkki mul on teisi arvamisi: nimelt otsustasin ma just toona, et võiks Kalliopiose loost pikki ülestähendusi tegema hakata. Seda kogemust loen väärtuslikuks. Praegu tunnen, et vajan kõrgemat küpsust, et nn “suur kirjanik” olla. Seesugust küpsust, mis kustutaks eelnimetatud napaka egoliku soovi ning päästaks mind naiivsest sõnastusest, mille pärast ma vahel kirjatöid pikalt avada ei julge.

Üleeile lugesin ma ajaloo tööks valmistudes ja/või hiljem-paralleelselt paiguti, mis “Aja taskuis” peitub. Kuigi teadsin liigagi hästi, kes need kirjutas, kahjurõõmutsesin pidevalt, kes see jobu nood kritseldas. Põhimõtteliselt oli normaalselt väljendutud. Tegelikult ma ei peaks ennast nõnda sõimama, mulle oli tekst huvitav ja ma sain igast reast ja kirjaveast aru. Minu ümber on hiljuti lihtsalt  üles kerkinud teemad, mida lahkasin 10. klassi viimases kirjandis. Seal ma arendasin edasi mulle circa veel 3 aastat varem usaldatud mõtet, et loomingul on väärtus(t) vaid siis, kui kirjeldatut ka teised peale autori mõisavad. Mida laiem kõlapind, seda parem. Nüüdsama astusin ma ise kardetud auku: õpetaja ütleb, et ta ei oska mu kirjandit hinnata, ja klassikaaslased leiavad ainult, et tarka juttu on aetud. Raske jälgida. Siplen tehtud masenduses.

WordPressi on märksa ebaloogilisem kasutada kui Blogspoti. Selles süsteemis oli palju lihtsam kujundada, sest vajaliku leidis märksa kiiremini ja lihtsamalt üles: vajalik ühes kohas. Praegu õpin siis seda keskkonda kasutama, võtan väljakutset rõõmuga. Loodan, et on arusaadav ja ebatõenäolselt ka mõistetav lugeda.

Gambare, comrades, ma lähen otsin, kus saab kellaaega +2 GMTks panna.