Don’t always dream for what you want but I love to watch good dancers talk

25. nov. 2009

Mingisuguse seaduse järgi kestab iga vaimustumine uuest 2-3 päeva. Selle tunde lainel kirjutan ma siis järgmist sissekannet. Täna kell võib-olla-kaksteist väitsin ma, et mul pole 12 aasta jooksul kordagi nii igav olnud. Muidugi ma valetasin ja paisutasin üle: ma lihtsalt ei mäleta (ülispetsiifiliselt) neid kordi, sisemist ärritust aga küll.

Kohtusin uue prantsuse keele õpetajaga, palju energiat kulus tema aktsendi põhjuse mõistatmisele, tund oli pingsam. Again I got a clunk of losing my common sense. Hiljem ma maha ei rahunenudki.  Meeleseisund, mida oleks kirjeldanud käte värisemine, kui need oleksid tõmmelnud, tüütas üle kahe tunni ehk terve vilistlaste loengu. Vahepeal tekkis mõte, et isegi Hellati klassis istumine on põnevam — olelusvõitlus on ümberpööramatult põnev.

McDonald´si à la restorani juhataja ei tundunud kõige veenvam ja toredam inimene, kuidagi naiivne. Head tahet tal vast jätkus. Vahest jäi minu pilt temast nõksa poolikuks. Mõnd, kahte oli huvitavam ka kuulata. Nemad rääkisid põhimõtteliselt teineteisele vastu. Tšikk jättis Anne Arraku sarnase, aga meeldivama mulje. Ega kas head eksamitulemused tagavad minule õnne? Ning ma võin ju väga vabalt kirjutada kirjandi ka bioloogias omandatud teadmiste põhjal… Mulle meeldib teekond vahel rohkem kui päralejõudmine.

Pärast pikka istumist vabanesime olukorrast, mis mulle sunduslik oli. Järgnevad pool tundi tapsin aega lifti kuritarvitamisega (3x) ja tüütasin inimkonda edasi: a) lugude ja fragmentidega, mis neid tegelikult ei puuduta (mis juhtub, kui USB Maidu kõrva satub; kuidas me Merkaga uue “Helesinise laguuni” loome; kasvuhormooni kasutusvõimalused); b) ebaausa heategevusega, mis seisneb juba lahendatud ülesannete abivajajatele näitamises; c) sidrunilimonaadi ja apelsinimahla segamisest seletades. 12ks ma siiski taipasin, mida valesti tegin: ma suutsin taaskord uskuda, et minu rahuldamine peaks tulema väljaspoolt, mitte millestki minualgatuslikust ja endasisesest. Need, kes loodavad teiste peale tasemeni, kus nad ootavad, et nood nende mured lahendaks ja “päevad teeks”, kaotavad insuliini. Hingerahu saabus.

Käisin üle pika aja jälle põhikooli hoones. Seal toimus kringlijooks — tiitlit kaitsta meie klass see aasta ei suutnud; süüdistagem hirmu libedal kukkumise ees — ja “suure juubeli” peaproov. Veendusin jälle, kui nõrk ma tegelikult olen. Ma ei oska tegelikult midagi, ma ei tee midagi. Erilist, Ma olen need samad 12 väheigavat aastat sisuliselt maha unelenud ehk teoreetiliselt maha joonud, kuigi minust kõneldes viimane üldse paika ei pea. Iga jõhkra reegli järgi pole kaotajal õigust armastatava(te)ga koos olla. (Arutleks minu ja psühholoogikutse teemadel.)

Edasi kirjutan hoopis ühiskonnakursuse tarvis, kuidas Internetis südant puistata on äärmiselt vastutustundetu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: