Armas Jõuluvana,

Palun too mulle kingiks kullast rinnamärk, millel moodustuks punastest ja valgetest teemantitest sõnum: Ettevaatust! Jõi koolat!

Aameniga,

Sinu Anni

PS Ma ei läinud päästetööle, kui õpilased Voltrit kollektiivselt mõnitasid ja Voltri ise lapsikut iseloomu näitas, ega Robyle appi, aga ikkagi! Roby on tegelikult hästi käitunud poiss. Talle võib teha samasuguse, aga kirjaga “Ettevaatust! Reklaamib õlut!”.

Baby, there’s a shark in the water
There’s something underneath my bed
Oh, please believe I said

Esimene realityshow, mida ma elus vaatasin, oli tõenäoliselt “Villa”. Vist kirjutati isegi @-istatult. Seal pandi seltskond mõttetuid inimesi nende endi heakskiidul luku taha ja siis filmiti, kuidas nad kapis ja muudes lahedates kohtades seksisid, ninad siniseks tõmbasid ja uputamist proovisid, üksteise järel. Meie eraldasime ennast muust maailmast vabatahtlikult Läänemerele eesmärgiga Rootsi jõuda. Meil oli ka kaameramees. (£€n€£, sorry, su iha ja unelm, et kõik laeval toimunu jääb selle seinte vahele (kuivõrd laeval üldse on eriti seinu?), lämmatati juba enne eostamist. Kompromissiks kirjutan ma ainult TEIE nimed initsiaalina. LOL ja FAIL [fe-il] minu poolt.) Aga see oli väga auväärne atribuut. Sellega on juba filmitud kõiksugu põnevat vähedokumentaalset materjali.

Kõige toredam üllatus saabus täpselt 16.-17. vahetusel. Sellest tulenevatel jõuetutel põhjustel läksin ma jõuetuna Tallinnasse hoopis bussiga, kuigi ka nii oli lahe. Arutasime Evelini, Linda ja Anitaga (Eidžei; AJ) tähtsaid elulisi paradokse. Ruul kuulis tõenäoliselt kogu ülispetsifitseeritud õpetajaklatši pealt. (Ülejäänud jutt kiskus umbes selliseks, igaüks saab selle tootmisega hakkama, nagu näete. : )))))) Kui veel valge oli, mängisime kaarte ka. Esimene oli kahepakiline “Potiknoi” (kuigi “Podkidnoi”, aga siiski saatmisega). Absoluutselt kõik jokkerid käisid minu käest läbi. Seega mina võitsin. Vististi oli taaskord tegemist sünnipäevaõnnega. Minul oli kalendri järgi sünnipäevaga edasi ja tagasi kõige rohkem vahet. Teises ehk järgmises ehk viimases (kutsutakse ka “Hiina pokkeriks”) ma igaks juhuks ei osalenud.

Sadamasse ma hilinesime pea viimase minutini. Saatuslikeks põhjusteks võib pidada kuritegelikku mittekomposteerimist, ca 15minutilist virutšilli toidupoes, ekskalaatorite kasutamist alternatiivi olemasolul ja Liina värelevat isikut. Meie kolmekesi siunasime kanalit ja jõudsime lõpuks D-terminali. (Mida TeaT väljas passis, ei tea ma senini. Tundus kummaline. Mida TeaT reisil tegi, ei tea ma siiani, ega Teagi! minu kohta.) Teel olles arutasime täpselt läbi, mille-kelle süüks meie ebausaldusväärsus ajada. Genereerisime selliseid valgeid valesid nagu burksiisu ja Anni ise. Arutasime ka läbi, mida Oits võiks öelda, et kõigeks valmis olla. Laev ootas muidugi veel lahedalt kaua, enne kui mingitki katset liikuda tegi.

Kajutis avastastasid AnitaL ja Elen, et valisid õiged kaasalsed, kes mõlemad tahavad üleval magada. Seega oli hai minu voodi all A. Siis ma vist sõin ja päris kaua ja läksin otsima Merilin-chan´i, kelle kõnesid ma varem jõhkralt ignoreerisin. Tegelikult ei olegi Good Charlotte´i “Beautiful Place” nii hea helin, võtab ainult tarbetult mäluruumi. (Ma kuulsin eile venekeelse teksti vahele seesugust huvitavat sõna nagu “mjalupulk”.) Üldse oli lahe, kuidas AnitaJ-le, Lindale ja mulle tundus pea elementaarne, et ma koos oleme, ega saanud seetõttu aru, miks me kolmikule topeltkõnesid tehakse.

Merka leidsin üles. Ja Piia ja Ann-Getteri ja Getteri ning tutvusin Heleniga. Rasmuse ja Maidu pesa tuvastasin ka vast esimese pooltunniga. Käisime Tallinna siluetti (à la Kreisiraadio) vaatlemas. Teisel korral olid Mait ja Rasmus ka. Siis juba laev pööras ennast. Muuli tipus oli kuuseke ning vee kohal udu. Vaidlesime viimase temperatuuri teemal, kuigi see kedagi väga ei huvitanudki. Klõps-klõps Heleni superdigikaga.

Kajutikaardiga oli draama. Põhimõtteliselt avas ukse ainult L-i oma, teistega oli heal juhul nokitsemist. Nood kolm käisid pärast kauniks riietumist ja kriipseldamist infopunktist edasi-tagasi, et kaarte vahetada ning nende toimimist kontrollida. Neljast jooksmisest vist piisas, nagu aru sain. Peale selle olime L-iga ühtekad: mõlemil jäi sobiv “soojendusvammus” maha.

Inimesi jälgida on huvitav. Ma ei kuulnudki, et Linda porohäält oleks teinud. Pigem, kuidas ta laulis. Igatahes rohkem kui ennast. “Ära jahtu”  karaoke oli iseenesest nõksa fail, sest lõpuks ei viitsinud ei mina, Linda, Merka ega Elen pea üldse õigel ajal ekraanile vaadata. Refrään kiskus juba niiväga kaasa, et korduseid me juba ignoreerisime. Kuigi Oits oli selleks hiliseks tunniks juba läinud, oli tema “oma jopsidest” vast esimene, kes end juba karaokepoodiumi manu sisse seadis. See, mida ta nägi ja kuulis, masendas teda ilmselgelt. Juba esimene seltskond oli sügavale kaanitud olekus. Pärast seda, kui ta tütar merest laulis, ta ka lahkus. Alumiinimumis oli kõige mõnnam tantsida suuremas tantsunurgas, kus beat vaiksem, sest platsi poldud üldse särama lülitatudki ja seal oli ruumi keerelda. Küttidel ja muudel pervertidel (ma leidsin ka mõne üles : ((() ka parem vaadata ning kommenteerida. Tüüpiline olukord. Heal juhul taipab seda varem või vähemalt üldse.

Tegelikult küll, meelelahutus polnud minu maitse. Kabareevärk tundus nii võlts ja ülepakutud, naislauljal polnud sarmi. Parim oli saali koondav funktsioon, kuigi Merkat see vajalikul hetkel enda juurde ei tõmmanud. (Täpselt siis, kui me Maiduga teda otsisime. Mait ja Mina oleme klassikaline Merka-spionaaž!) Vähemalt sai teleka kaudu luurata, kuidas mõni rütmist mööda hüples. Tallinklik tobedus ületab paljutki. Ma lubasin Elenile hästi palju: ma tulen ja päästan ta ära, kui vajadus peaks tekkima. Kas või möirgega: “She is mine!!!!!!!!!!!“, aga ma läksin enne magama. Nii paljukest, kui mina aru sain, oli Elen m/s Victoria kõige ohustatum liik mõlemad kaks ööd. Roby sõnul ainuke, kes skooris. Roby tundus vahepeal nii sooda, sest ta jõi oma soengu koledaks. Aga Roby peab ilus olema!! (Roby ise küsis pärast, kas tema lokke võis kirjeldada sõnaga “noku”. Ma küsisin vastu, kas noku on kole, aga seda Roby vist ei teadnud. Lubas mul tema juukseid sättida, kui väga vaja peaks olema. Ma ikka dokumenteerin kõik.) Laev ja meri kokku olid üks paras purjutusaparaat. Tekitas täiesti kainetes inimestes — näiteks minus — kõiksugu imelikke tundmusi ja küsimusi.

L ja mina läksime Elenist ja Anita(L)st varem magama. Elen ja Anita kadusid ära. Ma ise olin ka kusagil uneilmas kadunud, aga Rudolf käis just umbes siis külas. Ta rääkis muinasjuttu ning laenas redeleid. Tal oli liiga erk kuulmine: lõpuks ta kargutaski nendega. Koridori. Kell oli umbes sada, kui magama sai ning Eesti aja järgi pool kümme, kui mina ärkasin. Seega oli lahedalt veel poolteist tundi aega.

Rootsis oli soojem kui Tallinnas. Igatahes soojem kui Tartus, sest sai kinnastamata käia. Sõidu ainus mõte oli seega shopping, kuigi ma midagi ei ostnud. Ainult The Body Shopis sai ihaldusväärse järele uuritud. Eidžei kadus ära ja vegan-restorani unistus läks seega untsu. Käisime hoopis McDonald´sis. Rootsis müüakse vegan-burgerit, mida meie mail ei pakuta, proovisin laupäeval järele. Üks põhjus veel vähem mäkki minna!!! Palun, ärge jummala eest tarbijakaitsesse selle teemaga pöörduge.

H&M jättis mulle ainult selle pärast hea mulje, et sisenedes hakkas üsna kohe mängima “Two Weeks” ning pärast seda Arctic Monkeysi versioon laulust “Diamonds are Forever, mis on vist Bondi tarvis kirjutatud. Edasi kiskus muusikavalik niruks, aga sest polnud midagi. Mul õnnestus nii Ann-Getter, Helen kui Piia ära kaotada. Kaks viimast leidsin lõpuks üles ja siis tegime Piiale rõõmu. Proovsin siis tema auks kleite. Neist sobis ainult üks. Minu arust. Too oli räigetl fuksiaroosa. Kõige lahedam pood oli antikvariaat. Seal sai läbi klaasi 1710. aastast pärinevat raamatut vaadata. Too oli kõige vanem. Poes oli võimas lõhn, aga Ann-Getter sellist oma metsiku sidruni õilmetega ei talu. Ta läks lõpuks omapäi kondama. Meie kõndisime kõik Åhlénsi korrused läbi. Kõige parem asi, mis leidsime, oli Ämblikmehe tapjakingad. Kingad on üle kõige!!

Stockholmis on liiga jõhker lumekoristussüsteem. Kaugelt kahjuks ei märka kohe, et tänavakülg ohumärgistatakse ära ja siis lükatakse lumi katuselt alla. Valitud seltskond koristab seejärel maapinnal. Tekitab arusaamatusi ja liiklus on takistatud, rahvas ronib üle pinkide.

Vahetult enne metroole minekut jagas keegi “rõve pepukas” (mina ei ristinud, kuid ükskõik) spordijooke proovida. “Talle meeldis kõige rohkem sidrunimaitseline.” : P Mõned ostsid ka. Rongi seintel olid liiga andekad reklaamid, kahjuks ei mäleta ma täpset sõna, millega nimetati “peamassaaživisplit”. Aitäh, L, jällegi, et olemas oled, kes muidu mu lollusi heastaks! Tänu talle sain laevale.

Esmalt passisime kajutis ja vaatasime telekat ning plaanisime korra värskesse õhku vaadet uudistama minna. MTV pealt tuli “Hills” ehk vist “Hollywoodi mäed”. Lihtsalt kummastav. Esmalt kogu sündmustik koosnes dialoogidest. Sisuliselt: kuidas inimesed omavahel asju sirgeks räägivad. Mehed rääkisid nagu naised isegi omavahel. Väga reality-efekt oli. Piia lisas päev hiljem, et isegi kaameratöö imiteeris tõsielusarju. Mingi hetk hakkas telekas jupsima: lasi igal kanalil raadiot taustaks ja vahepeal kadus pilt üldse ära. Pärast telekat magasime ankru heiskamise kolme tunni võrra maha. L ärkas, sest Eleni halb iseloom andis tunda: too sossutas põrgulise häälega L-i kõrva ääres: “Täitsa perses…”

Edasi tegelesin sularahast vabanemisega Tobleronede hüvanguks. Piia, Maidu ja Rasmusega kuritarvitasime suveniiripoe lõhnu. Kõige paremad oli nn kullakang, sest see lõhnas nagu magus pipar. Selle lõhna pärast võiks meheks hakata. Konkureeriv naisteparfüüm imiteeris Rasmuse arust porgandi-ananassi salatit. Tal oli õigus. Siis tegime veinijoomist merevaigu-lavašiga, pluss juust ning veinikaste. Siis sai kell vast 12, kõik otsustasid laiali voolata ning Rasmus kupatas mu niivõrd-kuivõrd viisakalt välja, sest tal oli vaja pessu minna.

Ma läksin ka oma kajutsisse ning otsustasin, et ei pista sealt rohkem nina välja ja pesin pead. Vaatasin seda lahedat filmi, kus on ilus inspireeriv pidalitõbise mask ja Oralndo Bloom karjub vibumeestele: “Fire!”, et nood (vabandage, ametlik eestikeelne tõlge) “tulistaks”. Kui ma ka poole vesterni pealt — selle, kus Di Caprio jälle sureb ja Crow käeraudades vangina tulist seksi jäljendab — teleka ja tuled surnuks lülitasin, ei saanud ikka magada. Rudolf käis jälle külas ja vetsus. Just siis, kui uni saabus, sisenesid AnitaL ja L. Ma kuulasin, kuidas AnitaL ukselävel mingi suvalisega flirdib (Elen ütles, et see oli L, sest Anita oli tal kaisus, aga ega mina lühinägelikuna ja une[sisesta heliline kaashäälik]aisena palju märki ei taba) ja vaevu aru saab, kuidas ta ise tüüpi jätkama julgustab. Siis oli kell vist juba 5-6 vahel. See seltskond oli hommikul sooda ja L-i kaart kadunud.

Mait-Rasmus-Roby olid ka. Neid käisin 15 minutit enne Tallinna jõudmist äratamas. Enda arust läksin neid hoopis poodi kutsuma, kuid ebaõnnestus siis. Ostsin kaks kümne-SEKist koolapurki, mida kasutasin Eleni ja Roby virgutamiseks ning Digestive´idest lahtisaamiseks. Tartu poole suundusime juba 11se bussiga. Piia aitas mind, rääkisime tähtsat juttu. Piia on vist Fänn Nr 1. Ta arvas, et üks tita ei vaatas mind bussi ukse ees oma teadvate siniste silmadega väga teraselt, sest nägi mu ümber haldjaid tiirutamas. Ma nägin Piia isa ära. Ta oli peaaegu nagu minu ema. Dialoog tundus tuttav.

Pärast Tartus Rahva Raamatus “Dexteri süngete unenägude” esimeste lehekülgede lugemist tekkis selline haige mõte, et hakkaks lastepsühholoogiks ja  poole kohaga pedofiiliks. Ma loodan, et ebaõnnestun. (Teine pool.) Mingitki kavatsust polnud koju minna, läksin isa juurde “Stepihunti” lugema. Nad seal elavad veel India reisi järelkajades, külalised olid. Jõudsin paar lehte lugeda, siis tuli uni. Õhtul vaatasin isaga “Shrek 2”. Veenudsin, et eestikeelne dublaaž on jura ning jälle liiga püüdlikult popp ja noortepärane. Õnneks olen sellest faasist, kus midagi telekast tulevat suudab mind häbi tundma panna, peaaegu möödas. Loodan. Huvitav siiski: mida mu isa mõtleb, kui ta nn alfaisaste seiklusi jälgib?

Prl L , teavitage mind, kui ma võin teie nime täispikalt kirjutada.

Baby, there’s a shark in the water
I caught them barking at the moon
Better be soon

VV Brown- “Shark in the Water”

Laul, mille Åhléns mulle kinkis. Miskipärast tekitab mus alati umbusaldust, kui ma kuulen, et keegi jälle veel ka modell on. Erandeiks on vist vaid mehi. Tänud Helenile, kes laulu pealkirja minu jaoks “kinni püüdis”.

Pratsuse keele koorikaanon.

Prantsuse keelt esmaspäeval (14ndal) ei toimunud. “Ou, prantsuse keel tund  jääb ära.” — “Prantsuskeel jääb ära?!” — “Kuulsite või? Prantsusskeelt ei ole.” — “Prantsuskeelt ei ole!” — “Prantsuskeelt ei ole täna!” — “Tundi ei ole!” jne. Seega saime (6 inimest klassist vist) kaks tundi varem lahti. Peale selle jätsin ma esimese tunni ehk koori ka ära.

Marie (L.) on lahedam kui arvuti ja Internet

Laupäeval värvisin ma küüsi. Helelillaks. Alguses värvisin ma paremat kätt mustaks, aga 6o min Mannhatten sakkis kuidagi seekord. Vist oli pudelis nõksa vähe või siis kuivanud ja siis jäi värvi pintslile üsnagi vähe. Nõnda kasutasin ma hoopis sedasamust +calcium +seaweed. Praegu tundub, nagu oleksin endale barbilikkust külge keelpinud; väga jube. “Stepihundi” lugemine ebaõnnestus ka ning lõpuks leidsin ma end jälle mingeid imelikke manga´sid lugemas. Ma parem ei maini kui imelikke.

Täpselt eelmine nädal tagasi ütlesin ma Mariele (L!) ära. Tema auks kontakteerusin nimetatuga MSNis ja pildusin, et olen nüüd tema käsutuses. Põhimõtteliselt: võime nüüd kokku saada, aga selleks kulus paar tundi sõnade saatmist. Ma lubasin linna paal ta eskort olla. Arutlesime piinlikel teemadel. Näitena: kuidas korraldada, et ma näeks välja nagu meessoost saatja.  Marie soovitas Jaapani kuulsat soovahetusoperatsiooni, mis koosneb büsti rätiga korrigeerimises, kasutades tugevaid hingematvaid sõlmi ja tihe-lähedust. (Ainult kõrisõlme tekitamise op on veel puudu.) Veidi hiljem tekkis Mariel riidepaanika ja esines *dramaatiline minestushoog jne*, sest “ISSAND JUMAL OMG OMG ÄKKI ME NÄEME ANIST LINNA PEAL??!?!?!!?!?!!!! Jumal hoia mis ma küll selga panen”! Kuulukse, et neil on vastastikku oht teineteise poolt tervitatud saada. Kuna Marie läks ära kappi, leidis aset mitmeid arusaamatusi alates mõtisklustest, kuivõrd seksikad villased sokid täpselt on, lõpetades lohutuslausega, et eelnimetatud Anis sattus hommikul haiglasse ega lonka seekord küla pääl.

Raeplatsi jõudsin ma-ei-mäleta-mis-kell kuus läbi ja vaatasin mantlis inimese järele. Leidsin ka. Mind ei ajanud segadusse, et ta seisis kahekesi (jah, see on võimalik; kahekesi seismine nimelt), sest minu arust ta pidigi kahekesi seisma. Lühinägeliku aruga läksin ligi. “Kas me tunneme?” Seega leidsin ma end USAst pärit misjonärõdedega vestlemas. Usku mind keegi oma kaheksa kuuga omandatud eesti keele oskusega pöörata ei püüdnud. Marie arvas hiljem põhjuseks, et mustad mantlid näevad pea alati siivsad välja ehk ma nende maailmapildis olingi kristalne. Lisaksin veel, et ma ei läinud näost valgeks (ega punaseks ega kirjuks) ega kukkunud neid kuidagigi maapõhja sajatama. Meil oli väga tsiviliseeritud vestlus.

Marie arust on Ujula Konsumi juures monsterlikud jõulukaunistused. Botaanika aed oli kinni ning pärast endise ja esimese (Tartu) pangahoone suunalt tagasipööramist ostsime üle jõe ostukeskusest (juba eel nimetatud) 30 kr eest mandariine. Marie kujutas ette, et me oleme igavusse suremas neiud. Rock Cafed tagasi lükates organiseeris ta meid lõbustama kellegi Vareseks kutsutava noormehe (ma ei tea, kelle oma; tema vanemate vist), kelle mobiilihelinaks on “Death Note´i” “L´s Theme”.  Jõime Panges teed. Vares tasus täpselt tee eest, meie toidu ja mee. Ajasime hoolega tarka juttu ja kui laualt söök-jook otsa sai, sõime mandariine ja ajasime ikka hoolega tarka juttu, kuni meie poole vihjega pöörduti, et võiks ju laua vabastada. Me arvestasime täpselt välja, et meid ei visata välja täpselt senikaua, kui arve makstud.

Siis tuiasime veel natuke Aleksandri-kandis ja ajasime veel tarka juttu. Marie tegi huvitava märkuse: nendest kolmest aastast, mil ta on Waldorfis käinud, on talle siginenud määratult rohkem südantsoojendavat koolifolkloori kui Miinast üheksa aastaga. (Marie, kui sulle ei meeldi, et see siin on, tõmban maha!) Varest hakati kodus igatsema ning kõndisime Marie-chaniga ka kahekesi magalate poole. “Hüvastijätt oli veniv, valulik ja pisaraterohke.” Koduuksest sisse sain eelkõige hilja ja need puuhalud, mille pärast Maru mulle spetsiaalselt väga huvitava kõne tegi, (à la: et ma need tuppa tooksin) olid trepimademelt puudu. Keegi ei tea, mis neist sai. Marie suutis mus taaskord normaalse inimese tunde tekitada.

*loodetavasti jätkub pühapäevasündmuste kirjeldusega*

Tänavu ajaloo õppimisest peaaegu hoidudes ja Lindaga lobisedes lugesin ma jälle Adam Lambertist. Too tüüp oli ainus, kelle toiminguid ma kevadel AI saagas jälgida viitsisin. Üks kord ei läinud ma tema pärast magama. Ainsad huvitavad uudised on ikkagi Elu24. Niisiis, Mr Lambert. Kõik hea, mis seekordsest reidist sain, oli mingisugune artikkel, mis edastas ühe kriitikute grupi arvamuse sel aastal esitatud lugudest. AL oli “Mad World´iga” (miks?) kümnes ehk viimane. See küll selleks, sest leidsin umbes kaks päriselt head lugu-esitust. 6. koha laul Dirty Projectiors (vs Solange) — “Stillness in the Move“. Hästi huvitav heli. (Ilmselt võib sellega juhtuda midagi sarnaselt efektile, mis esineb, kui BGTi Flavat pärast Diversityt vaadata.) Keegi võib alati teemale parema laulu kirjutada.

Siis mainis Linda, et kohe lõppeb luutsinapäev. Ma mainisin vastu, et on üks väga-liiga-hullult huvitavate nägudega video, mis lõppeb väga luutsinapäevalikult: nimelt lähevad poisid põlema. Näod olid liiga huvitavad. Algul ma arvasin, et videosse on modellid lipsünkima (lip sync) võetud. Kasutasin “suurepärast ja usaldusväärset” allikat nagu Wikipedia (WP esilehele siit ei satu) ja minuni jõudis “hämmastav ja kujuteldamatu” informatsioon, et tegemist on hoopis (Grizzly Beari) bändimeestega. See tundmatu ajakiri Time on nende “Two Weeksi” siis teise koha vääriliseks hinnanud. (Esimesel keegi K. Clarkson, väga imelik.) Oleme Lindaga sillas.

*Paneb lingi*

http://www.youtube.com/watch?v=tjecYugTbIQ&feature=player_embedded

Nende üks lugu (“Slow Life”) on kurikuulsa “New Mooni” soundtrackil. Tsiteerides Triinu (mälu järgi):  “Kuidas võib nii halval filmil nii hea muusika olla?!?!?!?!?!?!”  Tema ei rääkinud muidugi Grizzly Bearist, vaid vist “Meet me on the Equinox´ist”, minu poolt mainituna ka kurikavalast Muse´ist ja — oh ma just avastasin, et ka minu eileõhtune lemmik, mida Jõutuup (Maru järgi) soovitas, nimelt Phoenixi “1901”, on kuidagi seotud — mitte-nende-imelist-loost “Roslyn” (NB! 3:43).

Ma mõlesin, et kui ma peaksin kunagi kategooriad ehk “Varred+tüved” tekidama, siis kas ma teen seda aastate; sisutihke, -tiheda, – laheda ja -tühja või mõlema koos järgi. Ma ootaks väga, et mul aidataks postitusi nelja kategooria vahel jaotada. Vähemalt seda siin.

As all the fools on parade cavort and carry on for waiting eyes
That you would rather be beside than in front of
But she’s never been the kind to be hollowed by the stares

Fools on parade frolic and fuck about to make her gaze
Turn to a scribble on a page by a picture that holds her options
But you’re daft to think she’d care

Kui ma pea lõpuks padjale panen, mis juhtub tavaliselt pärast südaööd, algab fantaasiaparaad. Tüüpiline. Ma oleks justkui jälle mitu-mitu aastat noorem, siis oli see stsenaarium tavaline. Veel kunagi painasid mind neis situatsioonides alati ebameeldivad päevasündmused, ka ammuste päevade, või siis sai kooli tarvis õpitu läbi arutatud. Mõnikord olin ma nii väsinud ja tubli, et ei jõudnud isegi kuuldemängu alguseni ärkvel püsida. Viimased kaks kuud olen olnud tujus, et lugudega tegelda. Vahest seetõttu, et ma ei ole end midagi üles kirjutama sundinud.

Ühel pimedal ööl möödunud kevadel läksin ma kord jälle alles lahedalt pärast 12 teki alla, sest tutvusin Aigar Säde teooriatega energiavampiirluse kohta. Ma olin juba pikalt silmi vaevanud, ma polnud veel kodus ka, järgmine päev li eeldatavalt koolile reserveeritud. Lamasin siis mina ja katsetasin igaks juhuks nende kollide, kelle mina ise oletatavasti inimsetele sappa võisin panna, tagasikutsumist ning siis läks jamaks: nood elukad tulid mind ennast piinama. Ma püüdsin jõuga ärkvel püsida, sest silmade kinni vajudes nägin ma alati ühe neist. Pealtpoolt rusuv tunne oli ka ja ma ei suutnud nende peletamiseks üldse sisemist sära leida, ükski rollimäng ei hajutanud tähelepanu. Kuidagi sain ma lõpuks hakkama. Nagu W. Goldingu “Kärbeste jumalas”: ääretult mõttetu on minna pimedas vaatama midagi, mis päevalgi jube tundub. Vahest valges oleksin siiski jõudu leidnud, et end kaitsta. Amatöörpraktikud: valige alati õige aeg, vastavalt teadvus- ja energiatasemele.

Vampiire ja lemmikkaraktereid mina unes ei näe. Selle laupäeva hommikul avastasin, et “Matrix´i” Trinity oli mu kaitsevaim-saatja või mentor või muud sellist olnud. Suur aitäh minu fännidele ehk õpilastele ehk nunnudele lastele, kes musta nahka (sünteetiline tegelikult) kohe selle ulmesaagaga seostavad. Ma tegin kindlaks ka, miks just selline uni: Keanu Reevesi mainiti lihtsalt raamatus, mille reedel lõpetasin. Doreen Virtue´d (PhD) on lihtne lugeda. Kunagi ammu — siis, kui Jana Kask superstaariks sai — tegin kindlaks, mida tal on indigolaste kohta öelda. Tema maneeri pean küll talumatuks ja ilmselt kirjutab ta ego tasandil (väidan, sest A. Nekrassovi või E. Tolle mõistmiseks peab ettevalmistuseks pikalt energiaharjutusi tegema, kuid Virtue läheb libedalt), aga tal leidub ulmeliselt lahedaid ideid. Sh peaingel Miikaeli harjumus aega ja ruumi mitte tähele panna. (Vahest just teda püüdsingi kollide peletamiseks välja kutsuda, aga ma ei ole kindel…) Mulle on tema kirjutised inspireeriva väärtusega eelkõige lugude piirdes. Teda lugeda on minu hinnangul mõttekas vaid kullaterade eemaldamise eesmärgil.

Mormoonidest erinevalt ei näe mina vampiiriromansse unes. Ma annaks peaaegu pea, et ei näegi neid. Maailma päästmine on hoopis kõrgemal kohal. Romansse ma veel tarbin. Viimati siis, kui käisin “New Toilet´i” (aka “New Moon”) vaatamas.

29. reede oligi ka tore, siis käisin Karmeniga linnas töövarjupäeva afterparty´l Panges jne. Ühtlasi oli mul ka kooli suure aastapäeva järelpidu. Kolm aktust, kokku 5 tundi minu päevast hõivatud. Kooripluusi ebamugavus, patsikumm, huuleläige ja keefir — midagi neist hakkas ajudele. Elasime Piiaga “Perestroikale” kaasa. Ma lubasin suure suuga Katrinile, kuna tema ei saanud (pungi järgi) rokkimisega hakkama (õigustas oma karakteriga): tule meie juurde, küll me sind paneme! Oma etteastete lõppedes jooksime kohe saali rõdule vaatama, kuidas Rudolf end jälle naeruvääristab, laulsime kaasa. Viimasel korral, üllatus-üllatus, vaatasime, kuidas Karolin ennast ei naeruvääristanud, teda ma kuulasin.

Karmen usub inimestesse, ilmselt nende headusesse. Ta tõstab kuidagi ümbritsevate energiataset ja mul on talle raske pettumust valmistada või vastu rääkida. Mõtlesime PÖFFile minna, aga huvitavaid filme veel ei näidatud. Istusime täpselt Tartu kaheksanda “New Toilet´i” linastuse lõpu paiku Cinamoni fuajees või mis-see-iganes on vaatasin väljuvat rahvast, nägin kolme tuttavat nägu. Kadri ja Helina kiirustasid koos, tõsised ilmed palgeil, kuskile ja siis tuli Katrin. Teda oli nii hea vaadata. Tema isegi märkas mind. Tuli ja ütles tere. Ta oli filmis nii sees! Veel! Ohkas. Ma ei hakanud teda kaua piinama, mainisin, et tal oleks kõige mõttekam nüüd järele mõelda. Minust see film 3. neljapäeval sellist emotsiooni välja ei saanud: kõige huvitavam oli, et Stewartile pandi metsas lamamiseks kollane jopp selga, et teda foonil võimalikult selgelt eristada saaks, tema karakter oli jobu nagu ikka, kõige tähelepanu väärivam osa algas Volterrast ja sealgi ei näidatud atraktiivseid meesvampiire kordagi piisavalt lähedalt ja piisavalt kaua. Täpselt nagu lemmik-Shakira kaunisvideos “Did it again“!

Karmen tutvus  “Kimi ni Todoke” (mille flow on nagu Ramonal) ja “Igapäevase elu”, millest viimase kohta tegi musoteraapilisi kommentaare. Käisin tal külas. Tema korterikaaslasel on vapustav luuleriiul. Jõin vabatahtlikult tema mingisugust erilist kohvi, mille ta “Kaubamaja delikatessipoe” juurest ostis. Ilus oli, ülejäänud nädalavahetus aga valus ja morbiidne.

Tulin hilja poole kodu poole. Õhk Atlantise taga lõhnas nagu rukki-juustu pitsa tomatilisandiga, foorituli raeplatisile süttis jälle vaid paaritunumbrilisteks sekunditeks, vaatasin inimesi, kes olid end vaateakendele nukkudeks sättinud. Uudistasin, kas keegi tahab Inglisilda ära varastada, kuid ilmselt ikka ehtida, kuigi tõestust mul pole, lahkusin enne.

And the secret door swings behind us
She’s saying nothing, She’s just giggling along
And even if they were to find us
I wouldn’t notice, I’m completely occupied

Arctic Monkeys “Secret Door”