“Sa oled nii põhjatult huvitav.” — õp Russaku kirjutatud tsitaat

16. dets. 2009

Pratsuse keele koorikaanon.

Prantsuse keelt esmaspäeval (14ndal) ei toimunud. “Ou, prantsuse keel tund  jääb ära.” — “Prantsuskeel jääb ära?!” — “Kuulsite või? Prantsusskeelt ei ole.” — “Prantsuskeelt ei ole!” — “Prantsuskeelt ei ole täna!” — “Tundi ei ole!” jne. Seega saime (6 inimest klassist vist) kaks tundi varem lahti. Peale selle jätsin ma esimese tunni ehk koori ka ära.

Marie (L.) on lahedam kui arvuti ja Internet

Laupäeval värvisin ma küüsi. Helelillaks. Alguses värvisin ma paremat kätt mustaks, aga 6o min Mannhatten sakkis kuidagi seekord. Vist oli pudelis nõksa vähe või siis kuivanud ja siis jäi värvi pintslile üsnagi vähe. Nõnda kasutasin ma hoopis sedasamust +calcium +seaweed. Praegu tundub, nagu oleksin endale barbilikkust külge keelpinud; väga jube. “Stepihundi” lugemine ebaõnnestus ka ning lõpuks leidsin ma end jälle mingeid imelikke manga´sid lugemas. Ma parem ei maini kui imelikke.

Täpselt eelmine nädal tagasi ütlesin ma Mariele (L!) ära. Tema auks kontakteerusin nimetatuga MSNis ja pildusin, et olen nüüd tema käsutuses. Põhimõtteliselt: võime nüüd kokku saada, aga selleks kulus paar tundi sõnade saatmist. Ma lubasin linna paal ta eskort olla. Arutlesime piinlikel teemadel. Näitena: kuidas korraldada, et ma näeks välja nagu meessoost saatja.  Marie soovitas Jaapani kuulsat soovahetusoperatsiooni, mis koosneb büsti rätiga korrigeerimises, kasutades tugevaid hingematvaid sõlmi ja tihe-lähedust. (Ainult kõrisõlme tekitamise op on veel puudu.) Veidi hiljem tekkis Mariel riidepaanika ja esines *dramaatiline minestushoog jne*, sest “ISSAND JUMAL OMG OMG ÄKKI ME NÄEME ANIST LINNA PEAL??!?!?!!?!?!!!! Jumal hoia mis ma küll selga panen”! Kuulukse, et neil on vastastikku oht teineteise poolt tervitatud saada. Kuna Marie läks ära kappi, leidis aset mitmeid arusaamatusi alates mõtisklustest, kuivõrd seksikad villased sokid täpselt on, lõpetades lohutuslausega, et eelnimetatud Anis sattus hommikul haiglasse ega lonka seekord küla pääl.

Raeplatsi jõudsin ma-ei-mäleta-mis-kell kuus läbi ja vaatasin mantlis inimese järele. Leidsin ka. Mind ei ajanud segadusse, et ta seisis kahekesi (jah, see on võimalik; kahekesi seismine nimelt), sest minu arust ta pidigi kahekesi seisma. Lühinägeliku aruga läksin ligi. “Kas me tunneme?” Seega leidsin ma end USAst pärit misjonärõdedega vestlemas. Usku mind keegi oma kaheksa kuuga omandatud eesti keele oskusega pöörata ei püüdnud. Marie arvas hiljem põhjuseks, et mustad mantlid näevad pea alati siivsad välja ehk ma nende maailmapildis olingi kristalne. Lisaksin veel, et ma ei läinud näost valgeks (ega punaseks ega kirjuks) ega kukkunud neid kuidagigi maapõhja sajatama. Meil oli väga tsiviliseeritud vestlus.

Marie arust on Ujula Konsumi juures monsterlikud jõulukaunistused. Botaanika aed oli kinni ning pärast endise ja esimese (Tartu) pangahoone suunalt tagasipööramist ostsime üle jõe ostukeskusest (juba eel nimetatud) 30 kr eest mandariine. Marie kujutas ette, et me oleme igavusse suremas neiud. Rock Cafed tagasi lükates organiseeris ta meid lõbustama kellegi Vareseks kutsutava noormehe (ma ei tea, kelle oma; tema vanemate vist), kelle mobiilihelinaks on “Death Note´i” “L´s Theme”.  Jõime Panges teed. Vares tasus täpselt tee eest, meie toidu ja mee. Ajasime hoolega tarka juttu ja kui laualt söök-jook otsa sai, sõime mandariine ja ajasime ikka hoolega tarka juttu, kuni meie poole vihjega pöörduti, et võiks ju laua vabastada. Me arvestasime täpselt välja, et meid ei visata välja täpselt senikaua, kui arve makstud.

Siis tuiasime veel natuke Aleksandri-kandis ja ajasime veel tarka juttu. Marie tegi huvitava märkuse: nendest kolmest aastast, mil ta on Waldorfis käinud, on talle siginenud määratult rohkem südantsoojendavat koolifolkloori kui Miinast üheksa aastaga. (Marie, kui sulle ei meeldi, et see siin on, tõmban maha!) Varest hakati kodus igatsema ning kõndisime Marie-chaniga ka kahekesi magalate poole. “Hüvastijätt oli veniv, valulik ja pisaraterohke.” Koduuksest sisse sain eelkõige hilja ja need puuhalud, mille pärast Maru mulle spetsiaalselt väga huvitava kõne tegi, (à la: et ma need tuppa tooksin) olid trepimademelt puudu. Keegi ei tea, mis neist sai. Marie suutis mus taaskord normaalse inimese tunde tekitada.

*loodetavasti jätkub pühapäevasündmuste kirjeldusega*

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: