Reality-sõit Rootsi ja tagasi

21. dets. 2009

Baby, there’s a shark in the water
There’s something underneath my bed
Oh, please believe I said

Esimene realityshow, mida ma elus vaatasin, oli tõenäoliselt “Villa”. Vist kirjutati isegi @-istatult. Seal pandi seltskond mõttetuid inimesi nende endi heakskiidul luku taha ja siis filmiti, kuidas nad kapis ja muudes lahedates kohtades seksisid, ninad siniseks tõmbasid ja uputamist proovisid, üksteise järel. Meie eraldasime ennast muust maailmast vabatahtlikult Läänemerele eesmärgiga Rootsi jõuda. Meil oli ka kaameramees. (£€n€£, sorry, su iha ja unelm, et kõik laeval toimunu jääb selle seinte vahele (kuivõrd laeval üldse on eriti seinu?), lämmatati juba enne eostamist. Kompromissiks kirjutan ma ainult TEIE nimed initsiaalina. LOL ja FAIL [fe-il] minu poolt.) Aga see oli väga auväärne atribuut. Sellega on juba filmitud kõiksugu põnevat vähedokumentaalset materjali.

Kõige toredam üllatus saabus täpselt 16.-17. vahetusel. Sellest tulenevatel jõuetutel põhjustel läksin ma jõuetuna Tallinnasse hoopis bussiga, kuigi ka nii oli lahe. Arutasime Evelini, Linda ja Anitaga (Eidžei; AJ) tähtsaid elulisi paradokse. Ruul kuulis tõenäoliselt kogu ülispetsifitseeritud õpetajaklatši pealt. (Ülejäänud jutt kiskus umbes selliseks, igaüks saab selle tootmisega hakkama, nagu näete. : )))))) Kui veel valge oli, mängisime kaarte ka. Esimene oli kahepakiline “Potiknoi” (kuigi “Podkidnoi”, aga siiski saatmisega). Absoluutselt kõik jokkerid käisid minu käest läbi. Seega mina võitsin. Vististi oli taaskord tegemist sünnipäevaõnnega. Minul oli kalendri järgi sünnipäevaga edasi ja tagasi kõige rohkem vahet. Teises ehk järgmises ehk viimases (kutsutakse ka “Hiina pokkeriks”) ma igaks juhuks ei osalenud.

Sadamasse ma hilinesime pea viimase minutini. Saatuslikeks põhjusteks võib pidada kuritegelikku mittekomposteerimist, ca 15minutilist virutšilli toidupoes, ekskalaatorite kasutamist alternatiivi olemasolul ja Liina värelevat isikut. Meie kolmekesi siunasime kanalit ja jõudsime lõpuks D-terminali. (Mida TeaT väljas passis, ei tea ma senini. Tundus kummaline. Mida TeaT reisil tegi, ei tea ma siiani, ega Teagi! minu kohta.) Teel olles arutasime täpselt läbi, mille-kelle süüks meie ebausaldusväärsus ajada. Genereerisime selliseid valgeid valesid nagu burksiisu ja Anni ise. Arutasime ka läbi, mida Oits võiks öelda, et kõigeks valmis olla. Laev ootas muidugi veel lahedalt kaua, enne kui mingitki katset liikuda tegi.

Kajutis avastastasid AnitaL ja Elen, et valisid õiged kaasalsed, kes mõlemad tahavad üleval magada. Seega oli hai minu voodi all A. Siis ma vist sõin ja päris kaua ja läksin otsima Merilin-chan´i, kelle kõnesid ma varem jõhkralt ignoreerisin. Tegelikult ei olegi Good Charlotte´i “Beautiful Place” nii hea helin, võtab ainult tarbetult mäluruumi. (Ma kuulsin eile venekeelse teksti vahele seesugust huvitavat sõna nagu “mjalupulk”.) Üldse oli lahe, kuidas AnitaJ-le, Lindale ja mulle tundus pea elementaarne, et ma koos oleme, ega saanud seetõttu aru, miks me kolmikule topeltkõnesid tehakse.

Merka leidsin üles. Ja Piia ja Ann-Getteri ja Getteri ning tutvusin Heleniga. Rasmuse ja Maidu pesa tuvastasin ka vast esimese pooltunniga. Käisime Tallinna siluetti (à la Kreisiraadio) vaatlemas. Teisel korral olid Mait ja Rasmus ka. Siis juba laev pööras ennast. Muuli tipus oli kuuseke ning vee kohal udu. Vaidlesime viimase temperatuuri teemal, kuigi see kedagi väga ei huvitanudki. Klõps-klõps Heleni superdigikaga.

Kajutikaardiga oli draama. Põhimõtteliselt avas ukse ainult L-i oma, teistega oli heal juhul nokitsemist. Nood kolm käisid pärast kauniks riietumist ja kriipseldamist infopunktist edasi-tagasi, et kaarte vahetada ning nende toimimist kontrollida. Neljast jooksmisest vist piisas, nagu aru sain. Peale selle olime L-iga ühtekad: mõlemil jäi sobiv “soojendusvammus” maha.

Inimesi jälgida on huvitav. Ma ei kuulnudki, et Linda porohäält oleks teinud. Pigem, kuidas ta laulis. Igatahes rohkem kui ennast. “Ära jahtu”  karaoke oli iseenesest nõksa fail, sest lõpuks ei viitsinud ei mina, Linda, Merka ega Elen pea üldse õigel ajal ekraanile vaadata. Refrään kiskus juba niiväga kaasa, et korduseid me juba ignoreerisime. Kuigi Oits oli selleks hiliseks tunniks juba läinud, oli tema “oma jopsidest” vast esimene, kes end juba karaokepoodiumi manu sisse seadis. See, mida ta nägi ja kuulis, masendas teda ilmselgelt. Juba esimene seltskond oli sügavale kaanitud olekus. Pärast seda, kui ta tütar merest laulis, ta ka lahkus. Alumiinimumis oli kõige mõnnam tantsida suuremas tantsunurgas, kus beat vaiksem, sest platsi poldud üldse särama lülitatudki ja seal oli ruumi keerelda. Küttidel ja muudel pervertidel (ma leidsin ka mõne üles : ((() ka parem vaadata ning kommenteerida. Tüüpiline olukord. Heal juhul taipab seda varem või vähemalt üldse.

Tegelikult küll, meelelahutus polnud minu maitse. Kabareevärk tundus nii võlts ja ülepakutud, naislauljal polnud sarmi. Parim oli saali koondav funktsioon, kuigi Merkat see vajalikul hetkel enda juurde ei tõmmanud. (Täpselt siis, kui me Maiduga teda otsisime. Mait ja Mina oleme klassikaline Merka-spionaaž!) Vähemalt sai teleka kaudu luurata, kuidas mõni rütmist mööda hüples. Tallinklik tobedus ületab paljutki. Ma lubasin Elenile hästi palju: ma tulen ja päästan ta ära, kui vajadus peaks tekkima. Kas või möirgega: “She is mine!!!!!!!!!!!“, aga ma läksin enne magama. Nii paljukest, kui mina aru sain, oli Elen m/s Victoria kõige ohustatum liik mõlemad kaks ööd. Roby sõnul ainuke, kes skooris. Roby tundus vahepeal nii sooda, sest ta jõi oma soengu koledaks. Aga Roby peab ilus olema!! (Roby ise küsis pärast, kas tema lokke võis kirjeldada sõnaga “noku”. Ma küsisin vastu, kas noku on kole, aga seda Roby vist ei teadnud. Lubas mul tema juukseid sättida, kui väga vaja peaks olema. Ma ikka dokumenteerin kõik.) Laev ja meri kokku olid üks paras purjutusaparaat. Tekitas täiesti kainetes inimestes — näiteks minus — kõiksugu imelikke tundmusi ja küsimusi.

L ja mina läksime Elenist ja Anita(L)st varem magama. Elen ja Anita kadusid ära. Ma ise olin ka kusagil uneilmas kadunud, aga Rudolf käis just umbes siis külas. Ta rääkis muinasjuttu ning laenas redeleid. Tal oli liiga erk kuulmine: lõpuks ta kargutaski nendega. Koridori. Kell oli umbes sada, kui magama sai ning Eesti aja järgi pool kümme, kui mina ärkasin. Seega oli lahedalt veel poolteist tundi aega.

Rootsis oli soojem kui Tallinnas. Igatahes soojem kui Tartus, sest sai kinnastamata käia. Sõidu ainus mõte oli seega shopping, kuigi ma midagi ei ostnud. Ainult The Body Shopis sai ihaldusväärse järele uuritud. Eidžei kadus ära ja vegan-restorani unistus läks seega untsu. Käisime hoopis McDonald´sis. Rootsis müüakse vegan-burgerit, mida meie mail ei pakuta, proovisin laupäeval järele. Üks põhjus veel vähem mäkki minna!!! Palun, ärge jummala eest tarbijakaitsesse selle teemaga pöörduge.

H&M jättis mulle ainult selle pärast hea mulje, et sisenedes hakkas üsna kohe mängima “Two Weeks” ning pärast seda Arctic Monkeysi versioon laulust “Diamonds are Forever, mis on vist Bondi tarvis kirjutatud. Edasi kiskus muusikavalik niruks, aga sest polnud midagi. Mul õnnestus nii Ann-Getter, Helen kui Piia ära kaotada. Kaks viimast leidsin lõpuks üles ja siis tegime Piiale rõõmu. Proovsin siis tema auks kleite. Neist sobis ainult üks. Minu arust. Too oli räigetl fuksiaroosa. Kõige lahedam pood oli antikvariaat. Seal sai läbi klaasi 1710. aastast pärinevat raamatut vaadata. Too oli kõige vanem. Poes oli võimas lõhn, aga Ann-Getter sellist oma metsiku sidruni õilmetega ei talu. Ta läks lõpuks omapäi kondama. Meie kõndisime kõik Åhlénsi korrused läbi. Kõige parem asi, mis leidsime, oli Ämblikmehe tapjakingad. Kingad on üle kõige!!

Stockholmis on liiga jõhker lumekoristussüsteem. Kaugelt kahjuks ei märka kohe, et tänavakülg ohumärgistatakse ära ja siis lükatakse lumi katuselt alla. Valitud seltskond koristab seejärel maapinnal. Tekitab arusaamatusi ja liiklus on takistatud, rahvas ronib üle pinkide.

Vahetult enne metroole minekut jagas keegi “rõve pepukas” (mina ei ristinud, kuid ükskõik) spordijooke proovida. “Talle meeldis kõige rohkem sidrunimaitseline.” : P Mõned ostsid ka. Rongi seintel olid liiga andekad reklaamid, kahjuks ei mäleta ma täpset sõna, millega nimetati “peamassaaživisplit”. Aitäh, L, jällegi, et olemas oled, kes muidu mu lollusi heastaks! Tänu talle sain laevale.

Esmalt passisime kajutis ja vaatasime telekat ning plaanisime korra värskesse õhku vaadet uudistama minna. MTV pealt tuli “Hills” ehk vist “Hollywoodi mäed”. Lihtsalt kummastav. Esmalt kogu sündmustik koosnes dialoogidest. Sisuliselt: kuidas inimesed omavahel asju sirgeks räägivad. Mehed rääkisid nagu naised isegi omavahel. Väga reality-efekt oli. Piia lisas päev hiljem, et isegi kaameratöö imiteeris tõsielusarju. Mingi hetk hakkas telekas jupsima: lasi igal kanalil raadiot taustaks ja vahepeal kadus pilt üldse ära. Pärast telekat magasime ankru heiskamise kolme tunni võrra maha. L ärkas, sest Eleni halb iseloom andis tunda: too sossutas põrgulise häälega L-i kõrva ääres: “Täitsa perses…”

Edasi tegelesin sularahast vabanemisega Tobleronede hüvanguks. Piia, Maidu ja Rasmusega kuritarvitasime suveniiripoe lõhnu. Kõige paremad oli nn kullakang, sest see lõhnas nagu magus pipar. Selle lõhna pärast võiks meheks hakata. Konkureeriv naisteparfüüm imiteeris Rasmuse arust porgandi-ananassi salatit. Tal oli õigus. Siis tegime veinijoomist merevaigu-lavašiga, pluss juust ning veinikaste. Siis sai kell vast 12, kõik otsustasid laiali voolata ning Rasmus kupatas mu niivõrd-kuivõrd viisakalt välja, sest tal oli vaja pessu minna.

Ma läksin ka oma kajutsisse ning otsustasin, et ei pista sealt rohkem nina välja ja pesin pead. Vaatasin seda lahedat filmi, kus on ilus inspireeriv pidalitõbise mask ja Oralndo Bloom karjub vibumeestele: “Fire!”, et nood (vabandage, ametlik eestikeelne tõlge) “tulistaks”. Kui ma ka poole vesterni pealt — selle, kus Di Caprio jälle sureb ja Crow käeraudades vangina tulist seksi jäljendab — teleka ja tuled surnuks lülitasin, ei saanud ikka magada. Rudolf käis jälle külas ja vetsus. Just siis, kui uni saabus, sisenesid AnitaL ja L. Ma kuulasin, kuidas AnitaL ukselävel mingi suvalisega flirdib (Elen ütles, et see oli L, sest Anita oli tal kaisus, aga ega mina lühinägelikuna ja une[sisesta heliline kaashäälik]aisena palju märki ei taba) ja vaevu aru saab, kuidas ta ise tüüpi jätkama julgustab. Siis oli kell vist juba 5-6 vahel. See seltskond oli hommikul sooda ja L-i kaart kadunud.

Mait-Rasmus-Roby olid ka. Neid käisin 15 minutit enne Tallinna jõudmist äratamas. Enda arust läksin neid hoopis poodi kutsuma, kuid ebaõnnestus siis. Ostsin kaks kümne-SEKist koolapurki, mida kasutasin Eleni ja Roby virgutamiseks ning Digestive´idest lahtisaamiseks. Tartu poole suundusime juba 11se bussiga. Piia aitas mind, rääkisime tähtsat juttu. Piia on vist Fänn Nr 1. Ta arvas, et üks tita ei vaatas mind bussi ukse ees oma teadvate siniste silmadega väga teraselt, sest nägi mu ümber haldjaid tiirutamas. Ma nägin Piia isa ära. Ta oli peaaegu nagu minu ema. Dialoog tundus tuttav.

Pärast Tartus Rahva Raamatus “Dexteri süngete unenägude” esimeste lehekülgede lugemist tekkis selline haige mõte, et hakkaks lastepsühholoogiks ja  poole kohaga pedofiiliks. Ma loodan, et ebaõnnestun. (Teine pool.) Mingitki kavatsust polnud koju minna, läksin isa juurde “Stepihunti” lugema. Nad seal elavad veel India reisi järelkajades, külalised olid. Jõudsin paar lehte lugeda, siis tuli uni. Õhtul vaatasin isaga “Shrek 2”. Veenudsin, et eestikeelne dublaaž on jura ning jälle liiga püüdlikult popp ja noortepärane. Õnneks olen sellest faasist, kus midagi telekast tulevat suudab mind häbi tundma panna, peaaegu möödas. Loodan. Huvitav siiski: mida mu isa mõtleb, kui ta nn alfaisaste seiklusi jälgib?

Prl L , teavitage mind, kui ma võin teie nime täispikalt kirjutada.

Baby, there’s a shark in the water
I caught them barking at the moon
Better be soon

VV Brown- “Shark in the Water”

Laul, mille Åhléns mulle kinkis. Miskipärast tekitab mus alati umbusaldust, kui ma kuulen, et keegi jälle veel ka modell on. Erandeiks on vist vaid mehi. Tänud Helenile, kes laulu pealkirja minu jaoks “kinni püüdis”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: