Mina avastasin laupäeval, et mul on 1 000 000 NP käes ja 10 000 veel pealekauba. Loll mina. Järelikult oleksin juba mitu päeva varem saanud Platinum´ile üle minna. Lugesin selle manhwa läbi, mille pealkiri seda kirjet kaunistab. Natuke kurvalt lõppes.

Reede magasin maha, sest ma ei suutnud end veel vene keelt õppima sundida. Kirjutasin Siljale kirjandi, mille ta hindas 100ks. Minu arust on tegemist erakordselt mageda tekstiga. Ma olen paremaidki kirjutanud. Näiteks selle, mille ta 4ks hindas, too oli geniaalne. Siiani mu lemmikkirjand. Kolmapäeval lähen siis Põrgusse järelvastama. Õpetaja olgugi et lubab, et järeltöö on raskem, aga olgu.

Mul oli suurepärane plaan reedel kell üheksa ärgata, siis õppida ja 14ks psühholoogiatesse jõuda. Mina magasin muidugi üheni ja passisin hiljem niisama. Leidsin liiga häid manga´sid. Mis sest, et need mature´iks fläägitud (flag – ´lipp´). Suurepärased see-eest.

Kui Mangafoxist lugeda, siis küsitakse matüüride puhul (à la: kas sa oled inimene; nagu streaming´uga filmivaatamisel) lihtsalt, kas inimene on 18 täis. Ma olen paar korda valetand, ehkki ma pole väga kindel. Ajalugu on pikk. Beta-versiooni puhul peab olema kasutaja ja siis süsteem kontrollib vanust.

Yoshihara Yuki manga´d. Edasivaatamiseks tasub pildile klõpsamist proovida.

Sheherazade: Izayoi            Mangafox • Beta
Liiga geniaalne, novellilik. Ma pidin kaks korda lugema.

Ningyo Ouji: Ningyo Ouji      Mangafox • Beta
Teema tundus lihtsalt tuttav. Hoiatusmärksõna: mereprints. Põhimõtteliselt huvitav viis biseksuaalsus avastada.

Venus ni Arazu                      Mangafox • Beta
Lihtsalt armas ja pikem. Ei saa aru, miks see Mature all pole.

Täpselt siis, kui ma üritasin 00 aegu kordama asuda, läks elekter ära. Positiivne külg: ruuter ei tööta ka. Hommikuks olin nii tublim, et sain 8ks ülesse ja 9 aegu uksest välja; samas nii jobu, et vasak lääts oli imelikult silmas. Lõppkokkuvõttes selgus, et lääts ei kadunudki ära. Ma võin küll okserefleksi põhjustada, aga tegelikult oli ta mul veel silmas kahe tükina, üks vasakul lau all, teine paremal. Koju jõudes võtsin eemaldusoperatsiooni ette pärast kirjeldatu avastamist.

Teate, päris lahe on enne 10 isale Selverist helisata ja uurida, kus Veeriku kool asub. Tema muidugi ei teadnud. Ta istus tõenäoliselt kusagil Tallinnas loengus ja ma pidin talle soovitama Internetist otsida. Kodus ei olnud elekter hommikukski tagasi. Aadressi suutis ta leida, aga Regio Delfist ei tea ta vist midagi. Õnneks leidsin õige tänavaotsa ise üles.

Tagasiteel lülitasin telefoni sisse, aga nii õnnetult, et hakkas PUK-koodi küsima. Ma pean maailma ees vabandama, et kinnast käest ei võtnud, kuid võin teda ka süüdistada, sest ta ise tekitas sellise külma ilma ju. Nõnda sai lihtsalt ja kobakäpsena nullide asemel kaheksaid sisestada. Kaheksa on maagiline number. Olümpiaad läks nii, et mul jäi härmik-neiuga, kes linnas esikoha sai, 14 punkti vahet. Täpselt nagu paljudel teistelgi.

Terve päeva ei saanud jälle kodust välja ja Karmenile visiidi tasuma ka. Kapist koodiümbrikku ei leidnud.

Pühapäevaks oli ema flamenkoetendusele piletid organiseerinud. Proovis vist viimaks kinkekaarde, mida talle pidevalt sigineb, tarvitada. Äratuseks vormistasime Marule kõnearvet. Me üritasime iga ta liigutust trahvida. Summa jäi viimaks enam-vähem 300 juurde. Kõige sagedasemalt esinev artikkel oli kindlasti “1 lause = 1 kroon”. Maru meiega kaasa ei tulnud: läks sünnipäevale.

Saime umbes kahe tunniga valmis ja kui mul varbad juba külmunud olid, ei läinud auto tööle. Õnneks viis naabrimees meid kohale. Üritus kestis kaks tundi. Välk pidas sedasi vastu, et ronis Kontserdimaja toolide all ja tegi muud nalja. Flamenkot tantsivaid mehi tasub vaadata. Ilmselt oleks ka Marule meeldinud.

Pärast värki otsustasin, et ma ei pea ühe neiu sünnipäevale kaasa minema. Kaubamaja ja pühapäevaga seostub mul kahjukombel märksõna “19”. Tegelikult peaks see seostuma ainult toiduosakonnaga; ülejäänuga nakkub 18. PUK-koodi ma see õhtu kätte ei saanud. Ärge ostke apelsinimaitselsit Aloe Vera Kingi. Kahjuks oli Rudolf kõik 0,5 l originaalvariandid ära ostnud. Seepärast tal raha ei olegi. Lähme tema poole jooma.

Kool oli peaaegu tore. Ma ei mäletagi, mis toimus. KRT andis mulle oma isikliku kiigani (John Keegan) lugeda ja hoiule. Kuna minu telefon ei töötanud, tegin oma selle veerandi hilinemisrekordi ehk jäin 15 minutit koori hiljaks.

Prantsuse keeles reklaamisime Chanel no 5´i. Maailma parim reklaam. Tõin PUKi ära ja Bulgakovi superteose “Meister ja Margaritagi”. Tegemist on kusjuures kaheksakümnendatel avaldatud trükisega. Seega: üks esimesi, millel kärpeid pole. Kaubahalli trepil toitsin Karinit ja Piiat. Piia oli väga sensuaalne.

Loo vaatas mind eilsel õhtul imelikult, kui ma Eesti Laulu lugude vahele teatasin, et kõik on suurepärane, kuna seletav sõnaraamat on Internetis  igati saadaval. Loodetavasti kõneleb sellest mu loodetavasti homne sissekanne.

Facebook on minu uus orjus. Vahelduseks vaatasin täna Hotmaili postkasti ka, aga seal polnud vihjetki esitlusest, mis pidi Ann-Getteri kaudu saabuma, kuid paroolisisestamine polnud asjata, sest leidsin tervelt kaks nädalat tagasi saabunud Teele-Liisi kirja, mis juhib ühe magistrandi spetsiaalblogile. Tegemist on peaaegu sama hea mänguga kui see. Kõige oodatum oli muidugi lugemiskutse saabumine Ramonalt. Nüüd pääsen ka ta blogile ligi, kuid praegu on veel liiga vara seda avada. Soovin Mairele kordki veel heameelt teha ja hommikul vähemalt 8ks saabuda.

A bit better than olümpiaad
Is my superficial  so-called love.

Truly honest hightest-rated daam
Stepped down the stairs dropping her glove.

It laid there flagged as:
beat me, kui saad.

Kas peaksin olema vihane endale või Lenelile, kui mu bioloogiaõpik tuupimissööstu õhtul tema käes on?

Selline on pealkiri. Tahtsin mitmeosalist pealkirja, aga sellest arvasid abilised vaid niipalju, et piiderlus on keelatud… Mida iganes… Ettepanekud ootamisel.

Tekst tahab väga olla diip, aga ei ole; eks paneme siis ikka “Diibi” alla. Võib-olla eksin ja kleebistan ta õigustatult.

Kuidas jääda magama, kui und ei ole? Ometigi pani ta pea padjale. Ta õde sosistas midagi järjekindlalt, vahetpidamata.

Kas ta sonib või sõnub või on ta hoopis pandud loitsu lausuma?

Tüdrukul olid kõrvaklapid peas; laul jaapani keeles.

Pole ime, et ma aru ei saanud, mida ta teeb.

Seda polnud mõtet jälgida.

Ta pööras pead ja nägi, et voodikõrvasel riiulil kössitas tema ema, nina laptop´is, selg peaaegu vastu lage, uudiseid lugemas. Seal üleval — seega orv; orvas — pidi olema rohkem ruumi, kui ta mäletas. Talle meeldis mõte, et teinekord võiks isegi sinna varjuda.

Korraga torkas ema nõelterava pilgu temale:

“Miks te ei maga?!”

Kuidas ma magan, kui tuled põlevad? mõtles ta retoorilisele küsimusele vastusena, keerates külge. Õde jättis laulmise.

Nüüd siis proovis ta aru saada, kas ta silmad on kinni või lahti, ja taibata, miks ta end pidevalt esikust leiab.

Olgu, lähen siis, lõpetas ta edasi-tagasi vilkumise.

Ta leidis end lastekärul külitamas.

Ma olen nüüd vist vaim, aktsepteeris ta. Selline siis minu äraolekul — olukord vaadatuna — ongi.

Ema võttis isa juurest saabunud poolõde ja poolvenda vastu.

Appi, nüüd läheb jälle minu kallistamiseks, nentis ta, aga ma olen vaim. Ta kohendas poosi.

Vastusena pööras ema rõõmsa palge temale, ta tundus noorem:

“Kui sa juba üleval oled, võiksid nõusid pesema minna.”

Ah! väljendasid tema kulmud ja O-suu:

“Ma olin just tagasi minemas.”

Ta libistas end kärult ja jäi õhku pidama.

Hm, üllatas ta end ja hõljus edasi keha poole. Ta ei pidanud mahakukkunud riiete hunnikule astuma.

Ukse juurde jõudnud, taipas ta, et teisel pool on tuli kustus ja pime; ta jalad vajusid põrandale.

Teisel pool ust ootas teda koll, mis koosnes tihenenud Ψ-varjust eimillegil, käed-jalad laiali haardevalmis, pikad ideaalasiaatlikud juuksed sorakil.

Ta taganes sammu ja tõmbas ukse kärmelt kinni, siis teine jalg esimese juurde. Seesugused staatilised olid tuttavad. Ta otsustas tagasisaamiseks otseteed kasutada.

Oli jube. Ta kallistas varupatja, mis teda ei peegeldanud, ja surus selga vastu voodiserva.

“Eile oli lahe päev.” Nii traditsiooniline algus, aga oli küll. Kunagi tegin mart@nomadi testi ja sain teada, et mu “Sünnikuupäev lisab: Konservatiivsus“. (Täiesti huvitav, et Neti pealehelt kohe horoskoopide viidetele pääseb.) Mul õnnestus seda uskuda ka — kes teab, äkki olengi. Põhimõtteliselt oleks numeroloogia järgi liiga lihtne parteid valida. Ma uskusin veel ka väiteid nagu: ah, ma olengi selline — lõvid ongi sellised, horoskoop/Linda Goodman (tegelikult ma ei teadnud “Päikesemärkide” autori nime) ütles. (Üks minu varasema, 5. eluaasta pärleid on veel, põhjendades lasteaias, miks ma ei laula: “Mul on ilus hääl.” Esimeses klassis kulus ka see lause ära, kui mulle mõni laul ei meeldinud. Õpetajat õnnestus mul igatahes veenda ja ega ma teda eriti ei respekteerinud.) Nüüd ma naeran selle üle, aga ümbritsevad tundsid end minu väidetest ängistatuna, kui ma püüdsin käituda nagu kirjas. (Raamatukogus läksin ma mitu aastat alati esimesena esoteerika riiuli juurde ja 10aastasena käisin ma iga päev VARA-WEB´is horoskoope lugemas — kuu esimesel päeval oli palju tööd — ja pingviinimängu mängimas.) “Päikesemärkide” läbimise põhiliseks positiivseks küljeks võib pidada, et see tõi mind Carolli ja Alice´i juurde. Olgugi et mul on ilmselt senini pea iga “Alice imedemaal” fraasijätk peas. Ma kuulasin seda Tõnu Aavi kitsendatud esitust vinüülilt lihtsalt nii palju… Kui keegi peaks küsima mu lemmikraamatut, vastaksin tõenäoliselt kas eelnimetatu või “Alice peeglitagusel maal ja mis ta seal nägi”, kuigi tõlge on kohutav ja raamatu uitama läinud, vist. Horoskoopidest sain üle, keegi aitas mainides, et kõiksugune ennustamine segab juba elu. Vähemalt eneseanalüüs on mul tasemel; esoteerikariiuli juures käin ikka, aga mitte astroloogiat koju vedamas.

Praegu olen ma üsnagi veendunud, et inimene on nii vormitav, et võib olla kes tahes, aga ikka ei suuda ma endaga midagi ette võtta.

Nomadi-testist veel.

“Kui hakkad suitsetama, alkoholi või narkootikume kasutama, siis on loobumine ülimalt raske.”
Niikuinii on ju! Kui Alan Carri uskuda, siis peaaegu sama raske, kui suitsetama hakata. Ma lugesin temakirjutatud teejuhi “Lihtne viis suitsetamisest loobumiseks” igaks juhuks 10. klassis läbi.

Tüvenumber (“Tüvenumber viitab inimese iseloomu eripärale…” Minul 8.) väidab, et “Ülekaalus on materiaalsed huvid.” Ma ütleks, et on nad jee. [Konservatiividele: eelmise tuleb lugeda kui irooniat. Tegemist on eriti selge irooilise lasueehituse uusvormiga. -toim] Kui kellelgi tõestust on, teavitagu.
Kaheksaid on üldse palju. 4/12 (12-4=8) Peale selle mu sünniaeg ristsummade ja -vahedena (kui selline olemas on) ainult kaheksatest koosnebki. Sünnikuupäeva summa on 8, -kuu summa on 8 (0+8), aasta on -8 vahena ehk |-8|=8 ja 8 vahena, kellaaeg on -8 vahena ehk jälle |-8|=8 (tunnid) ja 8 summana. 888 on Jeesuse number. Sellepärast ma telefoninumbrisse 666 vist valisingi. Mul on selline tõlgendusvariant; aga “nomad” üllatab veel.

Minu praegune ja ainus apogee (mingi järjekordne mõjutaja) 7 on kindel, et teda ja minu elu peaks iseloomustama lause: “Hingeline üksindus, soodustab õppimist ja filosofeerimist. Abielu selle apogee jooksul ei too õnne. Enne seda perioodi sõlmitud abielu peab harilikult numbrist tekkivaile pingetele vastu.” Päris OK. Ma usun, et väga paljud inimesed on valmis seda  minust ka uskuma.

Äratoomisväärne jutt on veel mingisugustest tsüklitest. Minu esimene-praegune tsükkel on, ülla-ülla, 8! Seega: “Lapsele on see number liialt tugeva mõjuga. Last ei tohi üleliia hellitada ning talle ei tohi liiga palju raha anda. Juba varakult võib see inimene olla vaimselt edukas.”

Elutee number on 9
Positiivne variant  — avarus.
Sel teel olev inimene on mitmekülgsete huvidega, intuitiivne, tal võib olla suur edu töös, loomingus, rändudel ja armastuses.
Negatiivne variant: Sel teel elaval inimesel on tõsiseid raskusi oma emotsioonide tasakaalustamisega. Oled ohjeldamatu ja agressiivne. Kõikjal on palju konflikte.

Ja kuna ma olen ju lõvi, siis: ah, ma olen ju “kaheksa/üheksa”, ma peangi selline olema.” Ma peangi tujukas, nõme ja depressiivne olema.

+++++++++++++++++

Mul õnnestus paar korda ära unustada, miks eilne, neljapäev lahe oli. Jõuluvana saatis jõulul kuuse alla kõlarid, mis ema arust olid liiga palju hallid, et musta monitori, klaviatuuri ja hiire kõrvale panna. Nüüd on need minu ja Loo ühiskasutuses. (Loo vaatab  praegu jälle, mis Naruto teeb, ja raporteerib aeg-ajalt ja liiga tihti, kuigi mind ei huvita, ning küsib elementaarsete sõnade tõlget, elab kaasa. Ta alusatas eile “Shippudeniga”). Eile panin siis neid ülesse ja otsisin õigeid auke. Miskipärast on keskset seadistuskeskust arvutiga ühendav juhe palju lühem kui kõlarite oma. Koristasin ja sättisin, keerasin vastikult tiksuva kella üles.

Väga tasuv oli selle tegevuse vahepeal Karmeniga  kontserdil Gregoriuse koraale kuulamas käia. Kuna mulle helistati kaks korda täpelt kooli ajal salvestamata numbrilt, mis lõppeb 77ga, proovisin optikast läätsi kätte saada, sain ka ja tähistasin  purgi libakoolaga. Karmeni poolt läksime viimaseks minutiks Pauluse kirikusse.  Karmen oligi esinevate  ühinenud artistide-tegijate poolt spetsiaalselt kutsutud.  Kontsert oli pealkirjastud “Õhtumeditatsioonideks” ehk “Aasta alguse õhtumeditatsioonideks”. Liiga ilus, tõenäoliselt kirjutan sellest õpetajale retsensiooni. Kui lõppes, saatsin Karmeni jooksuga Väiksesse Vanemuisesse, kus ta ostis viimase hetke pileti. Läksin koju ja sain jälle hilja õppima. Segadust korrigeerida, “Objection´it” kuulata ja pead pesta ju vaja…

Peale selle õnnestus mul end järgmisele olümpiaadile organiseerida. (Oh, yeah.) Nii konkurentsitu.

+++++++++++++++++

Youtube siin soovitas mul üht The Cure´i videot vaadata. Klõpsasin ja ega erilist vahet nende laulajl ja Pattinson-Edwardil ei näinud. Vaadake ise: siia! (0:34) Igaks juhuks paneme teise pilte ka: siia ja tänna. (Ettevaatust! Viimane on see “iludus”, mille me bioloogia klassis ühele masinale taustapildiks panime. Andestus veel pr Parise Hiltoni pärast, iseloomustavamat ei olnud. Vastik kivinägu, isegi antiiksete marmorskulptuuride näod on vähem kivised. Lõbus.) Kui ma nüüd mõtlen, ega eriti Kings of Leoni Calebiga (minu teadmiste baas pärineb Getterpediast) ka erilist erinevust pole.

Patrick Wolf – “Wind in the Wires

The Cure´ilt saab automaatselt üle minna Patrick Wolfile ühe mälestuse põhjal, milles ema väitis, et tema arust teeb ta The Cure´i noorpõleveloominguga sarnast muusikat. Või rääkis ta jälle välimusest? Nii ta videod vaatates igatahes ütles ja mina elan teadmiste ja huvipuuduses. Kord mainisin, et kui ma juuksed lühikeseks lõikaks, siis selliseks nagu PW-l “Wind in the Wires´i” promopildil. Getter ja Merka ehmatasid, et minust saab emo. Hämmastav, aga võib-olla see soeng ongi ilus ainult tumedate juustega.

Vähemalt on see laul geniaalne. Ma oletan, et juba teostuse põhjal peaks taipama, millist pilti tekst edastab. Kohe vast ei märkagi.

Eelmisest sissekandest: loodetavasti taipasid vähemalt 60%, kunas irooniat tarvitati.
Olen veel ka tänulik, kui te leiate üles kõik vastupidimeelestatused “Järjekordsest paradoksist”. Aitäh!

“/-/ As practice, you have to start out learning to believe the little lies.”

“So we can believe the big ones?”

“Yes. /-/”

Uude kümnendisse sisenesin nii, et nädala Internetis peaaegu ei käinudki. Kui sain, ei tekkinud ühelgi viiest korras mingisugustki lisaväljendusvajadust kuni praeguseni. Ehkki olen juba mitu päeva ebakorrapäraselt maganud ja tekitan ja süvendan seega stressi, tahan ma vist ikka midagi öelda. Peale selle tegin ma netivabal ajal igaks juhuks märkmeid ka, kiirpäästmaks olukorda, mil Piial peaks jälle kirjandust nappima. Kuulukse, et Piia käib siin liiga tihti.

Pärast jõululaupäeva  Pärnusse sõites  tegin inimkatseid. Kõrvetasin tagaismel plaadi Anni soovilugudega. Kui see tööle pandi, jälgisin Alla reaktsioone; eriti, kuidas  ta volüüminupuga mängis. Vaiksemaks keeras ta kõige ilmselgemalt “Sleeping Giant´i” ajal. Teeks kunagi Maidu autosse ka ühe eksemplari. Siis on neil hea kuulata ja mind meenutada. Roolis olijat ei tohi tegelikult kiusata. Väga riskantne.

Vanaemal võrguühendust pole ja see on väga päästev. Sain viimaks ometi faile sorteerida ja nende olemasolu mõttekust hinnata. Lihtsalt võimas: sain esimest korda täiesti aru, millest Shakira laulus “The One” jutustab. Juba esimene rida on liiga hea: “So I find a reason to shave my legs… “. Mnjaa, neid sõnu oskan tõlgendada vaid sõltuvusteooria kaudu.

Pärast viit-kuut päeva ilma Mangafoxita avastasin, et vahepeal apdeiditu (update) läbivaatamine võtab üle 4 tunni. Raske mangalugeja olla. XanZahir oli ka nälga suremas. Kulub talle ära, kuigi jäin mitu mitme päeva Advent Calender´ist ilma. Kevadel adopteerin Hissi. Interneti ja Hesburgeri küüsist jälle pääsedes, vaatasin viimaks jälle “Hogfather´i” filmi ära — unistan samanimelise raamatu taashaaramisest — ja nüüd pürin saavutuse suunas kuuetunnine Zeitgeist-maraton teha.

Pratchett igatahes inspireerib mind. Leidsin jälle jõudu, valimaks sõnu Kalliopiose loo jutustamiseks. Alustasin viiendat-kuuendat varianti, mis meeldib mulle praegu vatasematest rohkem, nagu alati. Kalliopios on omamoodi väga valgustunud ning teda peetakse rändajaks, lauljaks, ravijaks ja kunstnikuks, kuigi ta on hoopis inimene. Suurema osa oma ilusast elust on ta klammerdunud süütu sõltuvuse külge, milleks juhtub aga olema teine persoon. Kahekümnendaid ei elata üle, kui ei suudeta endas uut kvaliteeti leida, nagu juhtus Mozartiga. Igatsetud isik saabub pika-pika lahusoleku järel Kalliopiose ette ainult teatamaks, et kinnismõte takistab neid mõlemaid ja surmavalda külastanud kangelase saatus on otsustatud. Kalliopios teeb veel lubaduse ja seetõttu läheb lugu edasi. Praegu ma mõistatan, kumba oleks kasulikum enne lugeda. Vist mõlemat korraga, kuna neid saab ka korraga kirjutada.

“Everything starts somewhere, though many physicists disagree. But people have always been dimly aware of the problem with the start of things. They wonder how the snowplough driver gets to work, or how the makers of dictionaries look up the spelling of words.”

Täna tegin Rasmuse tagantlükkel Facebookis teste. Rasmus-test läks 7% halvemini kui matemaatika proovieksam. Sain teada, et ma olen mina ja tehisintellekt, Topelt-Tuhkatriinu, kärbseseen; mu nimi ei ole ei Sofia, Nathalie, Emma või Malin, vaid Annika; peale selle “ma võidan” ja õpin TÜs. Facebook väitis, et olen hea inimene, ja eksis. Mulle meeldis lahendus nagu: “ERATEE Sõit omal vastutusel”. Väga tase, kuigi mingit tudmatujärvelist kalastamise testi tehes saada vastus, mida pealkiri põhimõtteliselt reklaamis, on imelik.
PS. Nüüd on mu Google Chromel blogipäisega sobiv kujundus. Kõik osundused on Pterrylt ning tõenäoliselt “Orikavanast”.

Unejutt [“Jack and the Beanstalk“]:
And then Jack chopped down what was the world’s last beanstalk, adding murder and ecological terrorism to the theft, enticement and trespass charges already mentioned and all the giant’s children didn’t have a daddy any more. But he got away with it and lived happily ever after without so much as a guilty twinge about what he had done. Which proves that you can be excused just about anything if you’re a hero, because no one asks inconvenient questions.