The truth may be out there, but the lies are inside your head. (Terry Pratchetti “Hogfather”)

13. jaan. 2010

“/-/ As practice, you have to start out learning to believe the little lies.”

“So we can believe the big ones?”

“Yes. /-/”

Uude kümnendisse sisenesin nii, et nädala Internetis peaaegu ei käinudki. Kui sain, ei tekkinud ühelgi viiest korras mingisugustki lisaväljendusvajadust kuni praeguseni. Ehkki olen juba mitu päeva ebakorrapäraselt maganud ja tekitan ja süvendan seega stressi, tahan ma vist ikka midagi öelda. Peale selle tegin ma netivabal ajal igaks juhuks märkmeid ka, kiirpäästmaks olukorda, mil Piial peaks jälle kirjandust nappima. Kuulukse, et Piia käib siin liiga tihti.

Pärast jõululaupäeva  Pärnusse sõites  tegin inimkatseid. Kõrvetasin tagaismel plaadi Anni soovilugudega. Kui see tööle pandi, jälgisin Alla reaktsioone; eriti, kuidas  ta volüüminupuga mängis. Vaiksemaks keeras ta kõige ilmselgemalt “Sleeping Giant´i” ajal. Teeks kunagi Maidu autosse ka ühe eksemplari. Siis on neil hea kuulata ja mind meenutada. Roolis olijat ei tohi tegelikult kiusata. Väga riskantne.

Vanaemal võrguühendust pole ja see on väga päästev. Sain viimaks ometi faile sorteerida ja nende olemasolu mõttekust hinnata. Lihtsalt võimas: sain esimest korda täiesti aru, millest Shakira laulus “The One” jutustab. Juba esimene rida on liiga hea: “So I find a reason to shave my legs… “. Mnjaa, neid sõnu oskan tõlgendada vaid sõltuvusteooria kaudu.

Pärast viit-kuut päeva ilma Mangafoxita avastasin, et vahepeal apdeiditu (update) läbivaatamine võtab üle 4 tunni. Raske mangalugeja olla. XanZahir oli ka nälga suremas. Kulub talle ära, kuigi jäin mitu mitme päeva Advent Calender´ist ilma. Kevadel adopteerin Hissi. Interneti ja Hesburgeri küüsist jälle pääsedes, vaatasin viimaks jälle “Hogfather´i” filmi ära — unistan samanimelise raamatu taashaaramisest — ja nüüd pürin saavutuse suunas kuuetunnine Zeitgeist-maraton teha.

Pratchett igatahes inspireerib mind. Leidsin jälle jõudu, valimaks sõnu Kalliopiose loo jutustamiseks. Alustasin viiendat-kuuendat varianti, mis meeldib mulle praegu vatasematest rohkem, nagu alati. Kalliopios on omamoodi väga valgustunud ning teda peetakse rändajaks, lauljaks, ravijaks ja kunstnikuks, kuigi ta on hoopis inimene. Suurema osa oma ilusast elust on ta klammerdunud süütu sõltuvuse külge, milleks juhtub aga olema teine persoon. Kahekümnendaid ei elata üle, kui ei suudeta endas uut kvaliteeti leida, nagu juhtus Mozartiga. Igatsetud isik saabub pika-pika lahusoleku järel Kalliopiose ette ainult teatamaks, et kinnismõte takistab neid mõlemaid ja surmavalda külastanud kangelase saatus on otsustatud. Kalliopios teeb veel lubaduse ja seetõttu läheb lugu edasi. Praegu ma mõistatan, kumba oleks kasulikum enne lugeda. Vist mõlemat korraga, kuna neid saab ka korraga kirjutada.

“Everything starts somewhere, though many physicists disagree. But people have always been dimly aware of the problem with the start of things. They wonder how the snowplough driver gets to work, or how the makers of dictionaries look up the spelling of words.”

Täna tegin Rasmuse tagantlükkel Facebookis teste. Rasmus-test läks 7% halvemini kui matemaatika proovieksam. Sain teada, et ma olen mina ja tehisintellekt, Topelt-Tuhkatriinu, kärbseseen; mu nimi ei ole ei Sofia, Nathalie, Emma või Malin, vaid Annika; peale selle “ma võidan” ja õpin TÜs. Facebook väitis, et olen hea inimene, ja eksis. Mulle meeldis lahendus nagu: “ERATEE Sõit omal vastutusel”. Väga tase, kuigi mingit tudmatujärvelist kalastamise testi tehes saada vastus, mida pealkiri põhimõtteliselt reklaamis, on imelik.
PS. Nüüd on mu Google Chromel blogipäisega sobiv kujundus. Kõik osundused on Pterrylt ning tõenäoliselt “Orikavanast”.

Unejutt [“Jack and the Beanstalk“]:
And then Jack chopped down what was the world’s last beanstalk, adding murder and ecological terrorism to the theft, enticement and trespass charges already mentioned and all the giant’s children didn’t have a daddy any more. But he got away with it and lived happily ever after without so much as a guilty twinge about what he had done. Which proves that you can be excused just about anything if you’re a hero, because no one asks inconvenient questions.
Advertisements

4 kommentaari to “The truth may be out there, but the lies are inside your head. (Terry Pratchetti “Hogfather”)”

  1. Ramona said

    Mina loen ka 😀

  2. Anni Ea said

    Ja mina sinu oma mitte, sest ma ei pääse ligi. : ((((

  3. Ramona said

    Varsti saad, ma luban 🙂

    • Anni Ea said

      Aitäh!!
      Saaks mõne teise omale ka. Nende, kelle aadresse mul Refereris näitab. (Ta nimi algab T-tähega ja lõppeb E-ga; nimi teisel pool sidekriipsu algab L-ga.)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: