Järjekordne paradoks: pidevalt tõmbab elutee nr-lt kaheksate poole või teatud pruunikate juuste & rohepluusi koosluse suunas

15. jaan. 2010

“Eile oli lahe päev.” Nii traditsiooniline algus, aga oli küll. Kunagi tegin mart@nomadi testi ja sain teada, et mu “Sünnikuupäev lisab: Konservatiivsus“. (Täiesti huvitav, et Neti pealehelt kohe horoskoopide viidetele pääseb.) Mul õnnestus seda uskuda ka — kes teab, äkki olengi. Põhimõtteliselt oleks numeroloogia järgi liiga lihtne parteid valida. Ma uskusin veel ka väiteid nagu: ah, ma olengi selline — lõvid ongi sellised, horoskoop/Linda Goodman (tegelikult ma ei teadnud “Päikesemärkide” autori nime) ütles. (Üks minu varasema, 5. eluaasta pärleid on veel, põhjendades lasteaias, miks ma ei laula: “Mul on ilus hääl.” Esimeses klassis kulus ka see lause ära, kui mulle mõni laul ei meeldinud. Õpetajat õnnestus mul igatahes veenda ja ega ma teda eriti ei respekteerinud.) Nüüd ma naeran selle üle, aga ümbritsevad tundsid end minu väidetest ängistatuna, kui ma püüdsin käituda nagu kirjas. (Raamatukogus läksin ma mitu aastat alati esimesena esoteerika riiuli juurde ja 10aastasena käisin ma iga päev VARA-WEB´is horoskoope lugemas — kuu esimesel päeval oli palju tööd — ja pingviinimängu mängimas.) “Päikesemärkide” läbimise põhiliseks positiivseks küljeks võib pidada, et see tõi mind Carolli ja Alice´i juurde. Olgugi et mul on ilmselt senini pea iga “Alice imedemaal” fraasijätk peas. Ma kuulasin seda Tõnu Aavi kitsendatud esitust vinüülilt lihtsalt nii palju… Kui keegi peaks küsima mu lemmikraamatut, vastaksin tõenäoliselt kas eelnimetatu või “Alice peeglitagusel maal ja mis ta seal nägi”, kuigi tõlge on kohutav ja raamatu uitama läinud, vist. Horoskoopidest sain üle, keegi aitas mainides, et kõiksugune ennustamine segab juba elu. Vähemalt eneseanalüüs on mul tasemel; esoteerikariiuli juures käin ikka, aga mitte astroloogiat koju vedamas.

Praegu olen ma üsnagi veendunud, et inimene on nii vormitav, et võib olla kes tahes, aga ikka ei suuda ma endaga midagi ette võtta.

Nomadi-testist veel.

“Kui hakkad suitsetama, alkoholi või narkootikume kasutama, siis on loobumine ülimalt raske.”
Niikuinii on ju! Kui Alan Carri uskuda, siis peaaegu sama raske, kui suitsetama hakata. Ma lugesin temakirjutatud teejuhi “Lihtne viis suitsetamisest loobumiseks” igaks juhuks 10. klassis läbi.

Tüvenumber (“Tüvenumber viitab inimese iseloomu eripärale…” Minul 8.) väidab, et “Ülekaalus on materiaalsed huvid.” Ma ütleks, et on nad jee. [Konservatiividele: eelmise tuleb lugeda kui irooniat. Tegemist on eriti selge irooilise lasueehituse uusvormiga. -toim] Kui kellelgi tõestust on, teavitagu.
Kaheksaid on üldse palju. 4/12 (12-4=8) Peale selle mu sünniaeg ristsummade ja -vahedena (kui selline olemas on) ainult kaheksatest koosnebki. Sünnikuupäeva summa on 8, -kuu summa on 8 (0+8), aasta on -8 vahena ehk |-8|=8 ja 8 vahena, kellaaeg on -8 vahena ehk jälle |-8|=8 (tunnid) ja 8 summana. 888 on Jeesuse number. Sellepärast ma telefoninumbrisse 666 vist valisingi. Mul on selline tõlgendusvariant; aga “nomad” üllatab veel.

Minu praegune ja ainus apogee (mingi järjekordne mõjutaja) 7 on kindel, et teda ja minu elu peaks iseloomustama lause: “Hingeline üksindus, soodustab õppimist ja filosofeerimist. Abielu selle apogee jooksul ei too õnne. Enne seda perioodi sõlmitud abielu peab harilikult numbrist tekkivaile pingetele vastu.” Päris OK. Ma usun, et väga paljud inimesed on valmis seda  minust ka uskuma.

Äratoomisväärne jutt on veel mingisugustest tsüklitest. Minu esimene-praegune tsükkel on, ülla-ülla, 8! Seega: “Lapsele on see number liialt tugeva mõjuga. Last ei tohi üleliia hellitada ning talle ei tohi liiga palju raha anda. Juba varakult võib see inimene olla vaimselt edukas.”

Elutee number on 9
Positiivne variant  — avarus.
Sel teel olev inimene on mitmekülgsete huvidega, intuitiivne, tal võib olla suur edu töös, loomingus, rändudel ja armastuses.
Negatiivne variant: Sel teel elaval inimesel on tõsiseid raskusi oma emotsioonide tasakaalustamisega. Oled ohjeldamatu ja agressiivne. Kõikjal on palju konflikte.

Ja kuna ma olen ju lõvi, siis: ah, ma olen ju “kaheksa/üheksa”, ma peangi selline olema.” Ma peangi tujukas, nõme ja depressiivne olema.

+++++++++++++++++

Mul õnnestus paar korda ära unustada, miks eilne, neljapäev lahe oli. Jõuluvana saatis jõulul kuuse alla kõlarid, mis ema arust olid liiga palju hallid, et musta monitori, klaviatuuri ja hiire kõrvale panna. Nüüd on need minu ja Loo ühiskasutuses. (Loo vaatab  praegu jälle, mis Naruto teeb, ja raporteerib aeg-ajalt ja liiga tihti, kuigi mind ei huvita, ning küsib elementaarsete sõnade tõlget, elab kaasa. Ta alusatas eile “Shippudeniga”). Eile panin siis neid ülesse ja otsisin õigeid auke. Miskipärast on keskset seadistuskeskust arvutiga ühendav juhe palju lühem kui kõlarite oma. Koristasin ja sättisin, keerasin vastikult tiksuva kella üles.

Väga tasuv oli selle tegevuse vahepeal Karmeniga  kontserdil Gregoriuse koraale kuulamas käia. Kuna mulle helistati kaks korda täpelt kooli ajal salvestamata numbrilt, mis lõppeb 77ga, proovisin optikast läätsi kätte saada, sain ka ja tähistasin  purgi libakoolaga. Karmeni poolt läksime viimaseks minutiks Pauluse kirikusse.  Karmen oligi esinevate  ühinenud artistide-tegijate poolt spetsiaalselt kutsutud.  Kontsert oli pealkirjastud “Õhtumeditatsioonideks” ehk “Aasta alguse õhtumeditatsioonideks”. Liiga ilus, tõenäoliselt kirjutan sellest õpetajale retsensiooni. Kui lõppes, saatsin Karmeni jooksuga Väiksesse Vanemuisesse, kus ta ostis viimase hetke pileti. Läksin koju ja sain jälle hilja õppima. Segadust korrigeerida, “Objection´it” kuulata ja pead pesta ju vaja…

Peale selle õnnestus mul end järgmisele olümpiaadile organiseerida. (Oh, yeah.) Nii konkurentsitu.

+++++++++++++++++

Youtube siin soovitas mul üht The Cure´i videot vaadata. Klõpsasin ja ega erilist vahet nende laulajl ja Pattinson-Edwardil ei näinud. Vaadake ise: siia! (0:34) Igaks juhuks paneme teise pilte ka: siia ja tänna. (Ettevaatust! Viimane on see “iludus”, mille me bioloogia klassis ühele masinale taustapildiks panime. Andestus veel pr Parise Hiltoni pärast, iseloomustavamat ei olnud. Vastik kivinägu, isegi antiiksete marmorskulptuuride näod on vähem kivised. Lõbus.) Kui ma nüüd mõtlen, ega eriti Kings of Leoni Calebiga (minu teadmiste baas pärineb Getterpediast) ka erilist erinevust pole.

Patrick Wolf – “Wind in the Wires

The Cure´ilt saab automaatselt üle minna Patrick Wolfile ühe mälestuse põhjal, milles ema väitis, et tema arust teeb ta The Cure´i noorpõleveloominguga sarnast muusikat. Või rääkis ta jälle välimusest? Nii ta videod vaatates igatahes ütles ja mina elan teadmiste ja huvipuuduses. Kord mainisin, et kui ma juuksed lühikeseks lõikaks, siis selliseks nagu PW-l “Wind in the Wires´i” promopildil. Getter ja Merka ehmatasid, et minust saab emo. Hämmastav, aga võib-olla see soeng ongi ilus ainult tumedate juustega.

Vähemalt on see laul geniaalne. Ma oletan, et juba teostuse põhjal peaks taipama, millist pilti tekst edastab. Kohe vast ei märkagi.

Eelmisest sissekandest: loodetavasti taipasid vähemalt 60%, kunas irooniat tarvitati.
Olen veel ka tänulik, kui te leiate üles kõik vastupidimeelestatused “Järjekordsest paradoksist”. Aitäh!
Advertisements

Üks vastus to “Järjekordne paradoks: pidevalt tõmbab elutee nr-lt kaheksate poole või teatud pruunikate juuste & rohepluusi koosluse suunas”

  1. Anni Ea said

    Koosneb Wordi arust täpselt 1000 sõnast.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: