Toas on rohkem lärmi kui muidu

18. jaan. 2010

Selline on pealkiri. Tahtsin mitmeosalist pealkirja, aga sellest arvasid abilised vaid niipalju, et piiderlus on keelatud… Mida iganes… Ettepanekud ootamisel.

Tekst tahab väga olla diip, aga ei ole; eks paneme siis ikka “Diibi” alla. Võib-olla eksin ja kleebistan ta õigustatult.

Kuidas jääda magama, kui und ei ole? Ometigi pani ta pea padjale. Ta õde sosistas midagi järjekindlalt, vahetpidamata.

Kas ta sonib või sõnub või on ta hoopis pandud loitsu lausuma?

Tüdrukul olid kõrvaklapid peas; laul jaapani keeles.

Pole ime, et ma aru ei saanud, mida ta teeb.

Seda polnud mõtet jälgida.

Ta pööras pead ja nägi, et voodikõrvasel riiulil kössitas tema ema, nina laptop´is, selg peaaegu vastu lage, uudiseid lugemas. Seal üleval — seega orv; orvas — pidi olema rohkem ruumi, kui ta mäletas. Talle meeldis mõte, et teinekord võiks isegi sinna varjuda.

Korraga torkas ema nõelterava pilgu temale:

“Miks te ei maga?!”

Kuidas ma magan, kui tuled põlevad? mõtles ta retoorilisele küsimusele vastusena, keerates külge. Õde jättis laulmise.

Nüüd siis proovis ta aru saada, kas ta silmad on kinni või lahti, ja taibata, miks ta end pidevalt esikust leiab.

Olgu, lähen siis, lõpetas ta edasi-tagasi vilkumise.

Ta leidis end lastekärul külitamas.

Ma olen nüüd vist vaim, aktsepteeris ta. Selline siis minu äraolekul — olukord vaadatuna — ongi.

Ema võttis isa juurest saabunud poolõde ja poolvenda vastu.

Appi, nüüd läheb jälle minu kallistamiseks, nentis ta, aga ma olen vaim. Ta kohendas poosi.

Vastusena pööras ema rõõmsa palge temale, ta tundus noorem:

“Kui sa juba üleval oled, võiksid nõusid pesema minna.”

Ah! väljendasid tema kulmud ja O-suu:

“Ma olin just tagasi minemas.”

Ta libistas end kärult ja jäi õhku pidama.

Hm, üllatas ta end ja hõljus edasi keha poole. Ta ei pidanud mahakukkunud riiete hunnikule astuma.

Ukse juurde jõudnud, taipas ta, et teisel pool on tuli kustus ja pime; ta jalad vajusid põrandale.

Teisel pool ust ootas teda koll, mis koosnes tihenenud Ψ-varjust eimillegil, käed-jalad laiali haardevalmis, pikad ideaalasiaatlikud juuksed sorakil.

Ta taganes sammu ja tõmbas ukse kärmelt kinni, siis teine jalg esimese juurde. Seesugused staatilised olid tuttavad. Ta otsustas tagasisaamiseks otseteed kasutada.

Oli jube. Ta kallistas varupatja, mis teda ei peegeldanud, ja surus selga vastu voodiserva.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: