Mõnikord saab kõik liiga selgeks. Siis ei tundu rääkimine üldse vajalik, ehkki see on ekslik. Ma olen praegu väga liimist lahti. Mida tahes ma ka endast räägin, tehakse sellest mingisugune šokeeriv kurioosum, mida keegi tõsiselt ei võta. Tõsiselt võtmine võib olla ka minu viga. Ma ei saa naljast aru; see on tuttav tunne ja ammu teatud. Vana viga. Parem vaikida, kui keegi ei oska mu mõtetega midagi mõistlikku peale mõnitamise ette võtta. Äkki ei ole need piisavalt inspireerivad. Aja kumerdavast mõjust ruumile rääkival ideel vedas, et leidis mõistuse, mis mõistis. Vahest on siis vastuvõtjates viga.

Ma suudan ennast niivõrd hõivata, et mida tahes ma teen, muutub mõttetuks. Enamik, mis ette võtan ju ongi mõttetu. Ma otsustasin, et peaksin põhimõtteid ümber hindama. Kas või veenduma, et kirjutada tahtmise asemel peaks soovima kirjutised lõpetada. Mulle on tihti tundunud, et kõik  raamatud räägivad tegelikut lõpetamisest. Lõpetusõpetused: kuidas lõpetada nii, et lugu läheks edasi.

Kui ma seda Takahaski Daisuket vaatan — Euroopa-päraselt oleksid nimed küll vastupidises järjekorras; given name´i teine silp peaks kõlama nagu “sü”, seal on ka rõhk —, näen ma tõenäoliselt välja nagu lollakas. Tal on iluuisutammise kohta nii erakordselt ebagei kostüüm. Tal on nii hea ja ma ei tunne teda imetledes mingitki kadedust, ainult rõõmu.

Aitäh, et ta olemas on. Ma olen sellesse tundesse armunud. Ta sai küll OM meeste iluuisutamises pronksi. Tal on suurepärane emotsioon. Igaks juhuks tõmbasin arvutisse ka. Juhuks, kui see sait peaks kaduma. Ehk leiab video sellest sõidust kord ka Youtube´ist.

http://www.err.ee/om/videod/iluuisutamine/157.

Advertisements