Tead, Piia, Anni tuleb täna raamatukogust koju ja Mimicry kõige ropem laul tambib peas. Sellises heas sammurütmis, milles on mugav õõtsuda, kui sääred pinges on. Kui ma hakkasin veel hoones kolmandalt korruselt teisele minema, oli esimesed kaks rida olemas. Ma rohkemate detailidega ei vaeva; võib-olla tead, mis kolmandal korrusel on.

Sind pimestab mu tuletants.
Sa sirutad need jääst käed.
Pihk varjuks; tasa vingub taht.
Siis keriselt ta tõuseb — must mahv.

Mulle meeldib roppuseta variant rohkem — see, mis Terevisioonis oli. Mimicry – “Heat.
Pühendan selle Piiale ja — miks ka mitte? — Kene Vernikule ning Karinile, kes täna ilma sissejuhatuseta kuulas mu järeldusi kurvast tõest, kuidas kassid kaktuseid retsivad. Piia, kui ma jälle ebainimlikus keeles kirjutan, küsi.

Eile, kui koolist tulin, sõitis buss peatusesse ette. Läksin ka peale ja sõitsin kaks peatust edasi. See aga tähendab, et ma lähenen kodule tagaküljest. Mõtlesin, et lähen aeda vaatama, kas ja kuidas lilled õitsevad. Selleks pidin ma lumevallist üle ronima. Hämmastav: meie aial on talviti tara. Igatahes sumpasin vägagi murdosalt minuti hiljem põlvini lumes ja saapad läksid seest valgeks. Ei tahtnud enam lilli (lolli) otsida. Kui maja ette jõudsin, jooksis esmalt Meel, siis Välk minu manu. Mängisid lumeonnis. Minu arust näeb see välja nagu kuut.Välk-nunnuka kilekombekas oli niiskusest libe.

Piia, räägi pärast, mitut võilille nägid.

Advertisements

Piia on kaugel ja mina võiks pead pesta. Ma natuke igatsen teda, sest minu ja Ann-Getteri vahele jääb pidevalt jahe auk. Ma arvan, et Piial on seal väga soe. Korra käisin sel ajal aastast vähemalt Ungari-kaugusel. Tegelikult läksin ma Kreekasse ja olin 13-aastane. Soomes unistas Sombik temperatuurist ja soovitas mul märkmikusse juba ette valmis kirjutada midagi sellist: pärast lennuki maandumist tiris Sombik kõik vammused seljast ära ja pani põlema; mina pidin talle tikke andma: tal endal ei olnud.

Karmen läheb varsti Kreekasse sõpru, tuttavaid ja vahemerelist ilma seirama. Tal tekivad juba soojamaa inimese tajud ja tunded. Võib-olla see protsess pöördub. Ta käsi eelmine nädal Tallinnas, kusjuures tõi ilmselt tõi filotaigent kaasa. Tarust pole me seda kuskilt leidnud. Sellest teeme baklavat; umbes sõbrapäevast saati plaanime.

Kui ma suudan energiataseme piisavalt lakke lüüa, et idiootsusest üle saada, kirjutan ma Piiale lõpuni jutu sellest, kuidas Maaria Erev-Andel muulil seisis. Katsetan ka ülejäänud loodetega… Vastik, puha liha ja kaos, kui midagi on eostatud.

Taevas on võõraks jäänud. Eile vaatasin üles ja tundsin ainult Suure Vankri ära. Linnas on liiga valge, pole lage ja kõrgete puude otsa pole ka mõtet ronida. Lemmik-Orioni ei näe. Orion on nii madalal, lausa taevaekvaatorist madalamalt, Sõnni juures.

Valguse käes on tähistaevas nii tühi.