Kas sa muulil oled kunagi kõndinud?

10. märts 2010

Piia on kaugel ja mina võiks pead pesta. Ma natuke igatsen teda, sest minu ja Ann-Getteri vahele jääb pidevalt jahe auk. Ma arvan, et Piial on seal väga soe. Korra käisin sel ajal aastast vähemalt Ungari-kaugusel. Tegelikult läksin ma Kreekasse ja olin 13-aastane. Soomes unistas Sombik temperatuurist ja soovitas mul märkmikusse juba ette valmis kirjutada midagi sellist: pärast lennuki maandumist tiris Sombik kõik vammused seljast ära ja pani põlema; mina pidin talle tikke andma: tal endal ei olnud.

Karmen läheb varsti Kreekasse sõpru, tuttavaid ja vahemerelist ilma seirama. Tal tekivad juba soojamaa inimese tajud ja tunded. Võib-olla see protsess pöördub. Ta käsi eelmine nädal Tallinnas, kusjuures tõi ilmselt tõi filotaigent kaasa. Tarust pole me seda kuskilt leidnud. Sellest teeme baklavat; umbes sõbrapäevast saati plaanime.

Kui ma suudan energiataseme piisavalt lakke lüüa, et idiootsusest üle saada, kirjutan ma Piiale lõpuni jutu sellest, kuidas Maaria Erev-Andel muulil seisis. Katsetan ka ülejäänud loodetega… Vastik, puha liha ja kaos, kui midagi on eostatud.

Taevas on võõraks jäänud. Eile vaatasin üles ja tundsin ainult Suure Vankri ära. Linnas on liiga valge, pole lage ja kõrgete puude otsa pole ka mõtet ronida. Lemmik-Orioni ei näe. Orion on nii madalal, lausa taevaekvaatorist madalamalt, Sõnni juures.

Valguse käes on tähistaevas nii tühi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: