Anni antikultuuriblogi jätkab. Seekord oli isegi normaalne Eurovisioon, minu lemmiklaul võitis ja peaaegu mingit balkanokraatiat polnudki. Fookus läks nagu õigete tahkude peale. Jamesbluntlus ikka ruulib siinmail. Huvitav fakt on aga see, et Belgia oli oma eelvoorust esimene, aga Küpros viimane edasisaaja. Ilmselt oli see ka selle uue hääletusreegli mõju. Rikas riik ju võitis. Tõsi, autorid olid vist anglo-nimedega. Seekord võitis laul, kuigi ilmselt mitte esitus. Promo oli kindlasti tasemel. Oh, tegin niisama ETV foorumis üleskutse, et peaks loomegrupi kokku panema. Keegi ei saanud vist aru. Ma võiksin olla see eikeegi, kes sõnad kirjutab. Kriblasin selle teise poolfinaali ajal. Finaali õhtuks aga teatati mulle, et minu IP-aadressilt kommenteerimine on tõkke alla pandud. Mis õigusega?? Avastasin selle alles Hispaania teise esinemise käigus.

Suht huvitav. Kuulan Reikopi juttu ja mida-mida, kõlab väga üks ühele sellega, mis siia kirjutasin. Täiesti iseseisvalt, muide. Midagi sellist oleks nagu varem toimunud. Kas või see, kui ma 6. või 7. klassi talvel hakkasin üle põlve teksasid pikkade sokkidega kandma, sest mul ei olnud pikka denim-teemat lihtsalt. Järgmiseks talveks käisid kõik nii. Masendav.

Tõtt-öelda ma usun sellesse ühisesse teadvuskuplisse. Inimmõistused ei ole nii eraldatud, kui arvame.  Teada on parem kui uskuda. Lõpuks moodustame kõik rahva ja inimkonna. Õel tundub vahel.

PS Andke andeks minu fantaasiad, et mida pean tegema, et saada õhtujuhiks, punktiedastajaks või nii edasi. Ning minu plaanid Karolini Eurovisioonile saata või siis mõelda, et temaga oleks lahe koos host olla. Mul on Saksamaa ja Türgi pärast hea meel.

The Mountain of Evil

23. mai 2010

Eile oli täiesti andetu olla. Jõudsin peaaegu samasse meeleseisundisse, millest kirjutasin. Olin haavatav. Edaspidi läheb vast helgemaks. Arvan, et laps on hea olla.

Üldse on vaja kahe lõpetamata tööga ühele poole saada, üks inglise, teine prantsuse keeles, ning Norra osas ära otsustada. Tegelikult tahaks mängida. Kuidas õppida ajalugu nii, et lõbus on? Ma tean, et lõpuks läheb ikka põnevaks…

http://www.youtube.com/watch?v=Y_rvnlPO8Fk&feature=related
Kui keegi teab, mis tantsu rütm see on, oleks mul ka lahe teada.

Ledisin EpicEstonianFail´i. Paistab, et see seltskond on üsna normaalne isegi. (Muidugi, ma soovitaksin What-if-Magibon-was-a-blondie-pealkirja.) Siis proovige seda: Magibon. Vaadake kindlasti teisi (kümneid) videosid ka. Täiesti eepika! (Konteksttõlge: Epic!) Mul on vist sama kujuga silmad, ehkki mitte nii suured. Õnneks pole mul samasugused hambad või hääl. Eestis ei tuleks selline kõla kasuks. Muidu ilus tüdruk. Täiesti ideaalselt anime välimus. Oh, mõni lihtsalt ei peagi midagi tegema, on niigi ilus. Ilus elu. Kuid mida ta ikkagi taotleb?

Lugesin üle pika aja Postimeest ja tasus ära. Seletus video kohta: http://www.postimees.ee/?id=263835. Võib-olla on mõttekam enne seda lugeda.

Ajalugu õppida ei viitsi. Viimased konsultatsioonid olen ma ka ainult kodus maganud. Ma täiesti imetlen teid/neid, kes te viitsite, elik kõiki, kes viitsivad. Eile öösel kirjutasin “Kalliopiost”. Järgmine postitus peab tulema selleteemaline, sest pean seda suurepäraseks ennetustööks võimalusele, et ma hakkan kunagi kümnendat uusversiooni kirjutama. Midagi peaks avalikustama. Teen veel viimased kontroll-lugemised. Algust on jube tüütu vaadata. Tundeid peaks ka hajutama. Peale selle olen hoolega ka seda blogi täitnud, nagu märkate.

Uudised üldse on jurad. Jätavad mulje, nagu oleks see, millest nad räägivad, normaalne. Paljud arvavad nii. Lõpuks hakkan siis isegi samamoodi kirjutama. Mõjutusi kindlasti on. Ma kannatan ainult Tarbija24 ja Elu24 lugeda, mõnikord õnnestub ka Areeniga ja à la. Sain teada, et Kerli Kõivult on lugu maha viksitud. (http://www.elu24.ee/?id=263491) Kui sündmustik toimuks nn “minu maailmas”, selguks varsti, et tegelikult plagieerisid nad mõlemad kelleltki kolmandalt, kes tegutses 60ndatel. Hea lugu pidi siis olema, kui nii paljusid inspireeris.

Täiesti hull: praegu hakkas selle imeoptika video audio iseenesest tööle, kuigi ma panin akna ilmselgelt kinni. Väga mysterious.

Üks kaheteistaastane poiss igatahes kaverdas “Paparazzi´t”. See kutt on parem kui Gaga, kuid hääletunde võiks ta küll võtta, muidu rikub ennast küll ära. Tämber on tohutult lahe. (http://www.youtube.com/watch?v=QNCpqmRAu2c&feature=related) Selle intervjuu lõpus on parema kvaliteediga esitus Algne on siin. Ma tõesti loodan, et ta mingiks Bieberiks ei keera, kuid tema originaallaulud paistavad olevat sügavamatel teemadel. Viimases videos on nurk täiesti lahe. Esmalt ei saa aru, miks haaremikaader (pooleldi algriimub!). Tšikkide ilmed on lahedad. Mitmed küll seda lubadusena võtisd? (Promise I´ll be kind, but I won´t stop until that girl is mine)

Can there be a boyflower?

Jänest näete?

Mõnikord on täiesti hämmastav, kui delikaatselt on teksti põimitud märkus kellegi homoseksuaalsusest. Näiteks: Well, his boyfriend bought it. Kuidagi leian alati kõik andekad geimehed ülesse. Kuidas nad viitsivad üldse sündida? Pagana hea küsimus küsida. See orientatsioon on ju paras needus neile endile. .. kuni nad ümber hindavad. Võib-olla on homoseksuaalsus lihtsalt viis sündimust piirata ning ülejäänud peaksid neile tänulikud olema.

Selliseid vastus-kommentaare on päris lahe lugeda: Ma saan aru, et sina oled gei. Kahjuks pean sulle peatama, et teil ei tule kahjuks midagi välja. Tal on kallim olemas ja too on tüdruk.

Öösel meenus, et 17. mail, täna tuleb Muse´i uus singel välja. Selline, mida albumilgi pole. Kuupäev oli küll käes, aga ikkagi ilutses igal pool veel, et üks päev on aega. Otsisin siis Youtube´ist sekunditepikkused vihjejupid välja. Jälk oli. Muse on pärast kogu seda Twilight-draamat alla käinud. Album, mis sügisel ilmus, oli veel normaalne, kuigi mõni keeras liiga armastuseks küll. I curse her, that SM-mormon. Mina tema asemel oleks õnnetu, arvestades, mida ta selle bändiga teinud on. Mulle varem tohutult meeldis Muse´i armastustõlgendus. “Bliss” ja kas või “Starlight” on head näided. Need pole mingisugused tavalised ninnu-nännu asjandused, need ei räägi ka kindlasti küpsest armastusest. Everything about you is how I wanna be… ning I don´t know if it´s worth it any more. Ega Matthew Bellamy peab ka kord täiskasvanuks saama. Ehk peaksin talle kade olema. Tal kuulukse olevat ilus stabiilne suhe.

Kuigi ma ei ole veel tervet lugu kuulanud, saab praegu vähemalt instrumentaalosa kätte. Ma arvan, et see on õige versioon, mitte mingi liba või [reckless]. Taust oli suurepärane. Võib-olla ei meeldi mulle enam Bellamy hääl. Alati on nii, et vanu lugusid suudan kuulata, sest nendega on harjutud. Sama on ka kõiksuguste vastikute hittidega: need on nii ajju tambitud, et lihtne tagaplaanile lükata. “Twilight´iga” on peaaegu sama, kuigi mina vajutasin ilmselt Panic! ja nii edasi. Mu naabritüdruk kirjutab/kirjutas “Breaking Dawn´ile” dramaatilist järge inglise keeles. Kuulutas viimati, et valminud on 93-94 lehekülge. Kummaline. Kui uurisin, kus lugeda saab, jäi jutt väga vaikseks. Enam me ei torgi. Ega me siin kodus muud sellest arvata ei osanudki peale selle, et väga naljakas. Loo, naabritürduk on Loo-vanune, luges isegi paari rida. Muud polevat seal olnudki, kui he kissed me –määrsõna- and did sth. Ma kvaliteedis väga kindel pole, aga loodan, et HG suudab areneda.

(Pealkiri pärineb manga´st “Mitsu Aji Blood“. Jube.)

Have you ever tried catching gnats from midair? Have you ever succeeded? I do it every day since about now. I don´t know if I´ve got it grammatically right.

Yalan söyleme bana…

16. mai 2010

Magamine  o n  äärmiselt väsitav tegevus. Eile ärkasin pool kaheksa õhtul; sest voodisse sain alles sama kuupäeva aegu kell 04. Enne kümmet läksin rattaga sõitma. Emajõe ääres on meeletu konnakontsert; segamini (vist) kajakahäältega ning mõni üksik ööbik ka sekka kõõksutamas. Kevadega on ikka nii, et kõik on nii multiroheline ja linnud ei lase magada. Meil aias alustavad enamasti juba kolmest, korra isegi lausa ühe aegu. Lärmavad. Armastuse vägi võidab alati. Romantika missugune. Rõve hakkab, kui sügavamale mõelda.

Mingisugune valge objekt ujus Emajõe ääres tiigil ja mulle meeldis mõelda, et see on luik. Niikuinii ei olnud. Vaatasin Supilinna poole. Tohutult naljakas märgata, millised hoonete tegelikud vahekaugused on. Tegelikud selle nurga alt. Sõitsin pimedas rattaga. Täitsa ohtlik oli kindlasti. Mingisugust seltskonda plaažile juba kogunes. Mul oli idee, et proovin und näha alles järgmise päeva 16st alates, aga vajusin juba öösel kell kaks ära. Läksin läätsedega magama. Mõned soovitavadki läätsedega magada, sest nii ei topi näppe nii palju silma ja ärritust on vähem. Lollakas oli ainult see, et ma ripsmetušši ei eemaldanud. Nüüd jään kiiremini vanaks. Hallid juuksed ja silenäonahk oleks väga ilus. See on särav detail. Praegu sain ilmselt õigesse unetsüklisse.

Ma ei julge kirjutada. Praegu on käsil tegelikult “Kalliopiose” juba väga mitmes ümberjutustus. Kontseptsioon muutub pidevalt. Seepärast oleks valus jälle mõttetult energiat raisata, kuid kui ma ei alusta, ei saa ka kunagi teada. Mortimeri karakterikujundus, -areng näib rahulduse osas paljupakkuvam. Oh, ma looksin otsekui juba oma elutööd ja praegu ma mõtlengi nii. Te enam ei imesta ka. Mängulisust – just seda on rohkem vaja.

+++++++++++++++++

Sissekande pealkiri on türgikeelne fraas, mis palub, et minategelasele enam rohkem ei valetataks. Seda laulab punkbänd Athena, kes esines siis Istanbuli Eurovisioonil kui kodulaval. “For Real”? Vaatasin ansambli lugusid läbi ja tegelikult ükski väga ei vaimustanud. “Yalan” kah mitte. Teise kuulamiskorra ajal hakkas mulle juba midagi koitma. Mulle tuleks justkui pidevalt signaale, nagu oleks mu maitse valesse suunda keeramas. Ma ei usu neid veel. AaaaaahaaaaAAAAAhAAAAAAAAAHHAaaaaaahhH! Vaatasin kommentaare läbi ning leidsin vihje, et “originaal on sada korda parem.” Hakkasin uurima. Enne seda palusin Getteril (kelle jaoks ka see lugu pole) endale mp3 saata. Selle lükkasin pooleldi tagasi, sest too oli akustiline. Selgub, et seesama akustiline ongi originaal. Serves you! No, but tries to serve me right. Kaveril pole ka mingit märget oma staatuse kohta. Lasin türgikeelse teksti, mis seal oli, translator´ist läbi. See ka mitte. Superweird!

Selgitagem erinevusi. Kaver, mille autorit ei tea, on muusikaliselt kõrgemalt tasemel. Esmalt on see ühemehedieela, ei ole akustiline. Teiseks: meloodiliselt poolelt on originaal loomulikus minooris, kaver aga harmoonilises (ma arvan, et täielkult). Professionaalsem vast. Praeguseks olen leidnud sõnadele kolm tõlget: esimene on kaveri kommentaaride seas, teine siin, kolmas sääl. Türgi keel on hirmpõnev.

Anna, kui bishōnen´e otsid, siis leidsin sulle hulga. Nende pereseisu kohta ei tea ega ka seda, kas mõni neid seiyu´na töötab. Tõtt-öelda ei tea ma isegi grupi nime. Hämmastav bänd on: isegi trummar on ilus. Laul on ka väga talutav. Laulja häält ei suuda ma lõpuni tabada. Meenutab veidi Renārs Kaupersit.  http://www.youtube.com/watch?v=megi-V_Rvtc&NR=1&feature=fvwp

Yalnız kendine inkarın
Sadece senden kaçarsın
Halin ele verir anlamazsın

Yalan söyleme bana

Tegelikult see pilt seal üleval liigub. Mul igatahes animeeritust ei näita. 😦 Vajutage pildile, et originaalaadressile saada.

Idiootsus 481

13. mai 2010

Anni kultuuriblogi jätkab. Seekordne asendatav tegevus on psühholoogia jaoks konflikti analüüsimine ja arutelu teemal, kuidas kirjutada MK-ULTRAst. Nagu lauluvõistluse “Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010” alternatiivhääletuse saates märgiti, ei kuku Eesti Televisiooni katsed rahva muusikamaitset labastada kuidagi läbi. Ema küsis mult viimase 24 tunni jooksul korra, miks ma neid eurolaule kuulan; tahan eriteadlaseks saada või… Valgevene laulu puhul ma umbes selle avastasingi. Noh, esmalt on neil küll Estonia klaver videos ja neil on seal üks kutt võetud täpselt selliste nurkade alt, et jääb mulje, nagu oleks tegemist modelliga. Laul on kohutav, aga jälgimise tulemusel tegin kindlaks, et naistel ei lastud kordagi midagi peale saate laulda. Põnev seegi.

Üldiselt üritan ma kõik jamesbluntalsed ehk džeimsblantlased vahele jätta. Neist räägib teile Getter, kelle lemmik on keegi Tom Belgiast väga autobiograafilise lauluga. Taani JB-lasel on ka veidi šanssi, sest neil on see ainus astmeliselt laskuv käik refräänis, mis võib huvi pakkuda. Küprost esindav uelslane (Welsh) on üsna huvitav. Esmalt ma lihtsalt mõistatasin, kuidas Lilygreenil nii hea inglise keele hääldus on. Ilmselt küsivad mitmed sama. Vahepeal tundub, et mõned bluntlased oskavad isegi natuke laulda.

Praegu on mu desktop´il Notepadi (Note-bad) fail nimega “Häbi”. Alapealkirjaks võib pidada sõnajärjestust “Anni arust kuulatavate laulude eurolist”. See ei ole tegelikult täielik. Eesti panin esimesena kirja, sest sellega olen jõudnud juba harjuda. Räägitakse, et laul on enamjaolt plagiaat. Selle pärast ongi kasulik muusikaajalugu õppida, et plagiaati vältida ja üldkasutatavaid harmooniajärjestusi ära tunda. Samas areneb õppija ka ühest ajastust teise… Mõtestab ajaloo iseenda jaoks läbi. Teeb kaasa.

Esimene esinemisjärjekorra suhtes on Soome, kes on saatnud kaks Värttinä tšikki, mis on sympa. Vaatsin pilti ka ja nägin valget akordioni ja valgete kleitidega naisi. Mõistatasin, kumb oli enne: kleidid või akordion? Või  mõeldi esmalt kooslus välja. Akordion vist.

Balkan tekitab alati umbusaldust. Võtan siis Serbia laulu lahti ja selgub, et tegemist on klezmer´iga. Uurisin seda pilti kõigest läbi ripsmete ja tundus, et mingi vana üleküpsenud kiimleja on. Panin ruttu kinni. Pärast vaatasin uuesti, ühes Sombiku selgitustega, et ainus muusikastiil, millega klezmer´it edukat miksida saab, on punk. Panin uuesti kinni, aga jäi kummitama. Varsti otsisin uuesti üles. Milan Stanković on 22-aastane ja näeb väga huvitav välja. Tema juuksevärv on ebaloomulik. Suurem osa, kes minu palvel talle pilgu visanud on, on otsustanud, et kõik on eranditult jube. Ma arvasin ka algul nii, aga ta on nii mesmeriseeriv. Ta näeb välja nagu asiaat. Silmad on täiesti pilukad ja tumedad ning see soeng, mis on lahe, ja juuksejärv tohutult rõhutavad seda. Anna jõudis täiesti iseseisvalt samale järeldusele. Laul on ka tohutult kavalalt tehtud, ehkki seal pole pungiraasugi. Mulle nii meeldib, kuidas ta “Balkan” ütleb. Tal on mõnus soe hääl. Laulu story on umbes selline, et suudelda tuleb mitte üks või kaks, vaid kolm korda, sest nii on Balkanil kombes. Kaval põiming, kuigi sõna, millest esmalt üldse veel aru saada võib, on peale “Balkani” veel vaid “Belgrad”, mis õiges keeles hääldub “Beograd”. Pidu-pidu. Kahtlane on veel vaid see, kui keegi väidab, et on ulakas.

Siinne arvamus jääb tõenäoliselt üldjoontes muutumatult selliseks, et tegemist on järjekordse geipoisiga, kuigi too tüüp on lihtsalt sealtkandi Ott Lepland, andekas ning omanäoline, ilmselt soe, julge ja harjumatu definitsiooni järgi ilus. Europiidid ilmselt ei ole harjunud asiaate vaatama. Šõu on küll suhteliselt kohutav, aga seda lubas ta muuta.

Roki sfääridesse leidus ka mõni nimi. Bosnia-Hertsogovina laul on kahjuks siiski kõigest talutav, sama käib ka Türgi kohta. Neid esindab maNga (LOL), mis on kohalik tõlgendus Linkin Parkist ja usub, et neil on tüdrukutele sõnum. Ei ole! Ei tasu liiga sügavale kuulata. Kui keegi peaks kitarrisoolot ostima, siis seda pakub Poola. Ühe mitteametliku videoedastaja valikut läbi vaadates kuulasin selle algusosa ära ja tundus päris normaalne, kuigi sooloni ei jõudnud ning pole sellesse senini süvenenud. Vaatasin listi edasi, kuni jõudsin Poolani ja leidsin, et nad on superlaheda loo saatnud. Siis hakkas midagi koitma. Nimelt kuulasin ma enne ju hoopis teist Poola lugu. Mõlemad on tegelikult poolakeelsed, aga see, mida ei saadetud, on nooruslikum ja poprock. Nefer “Chciałem Zostać Sam” Juttu on sellest, kuidas keegi tahtis lihtsalt üksi olla. Laulja on võetud sellise nurga alt ja sellise silmameigiga, et ta näib peaaegu ilus. Selline morbiidselt, kuigi endale ei tahaks, olgugi et juuksed tunduvad pehmed. Tõtt-öelda on tal ilusad hambad ja muud nagu ei olegi vaja. Neil on naistrummar.

Ballaadi-inimene ma eriti ei ole. Portugali neiu oli sümpaatne, vaatasin-kuulasin ainult intervjuud, ning Rootsi tütarlapsega on umbes samuti. Vaadake tema “Idoli” audition´it. See tundus tõeliselt eriline, eriti pärast kogu seda rootsikeelset jutustamist ja loba ning tema enda kõnehääle kuulmist; see, millega ta eurolavale läheb, pole selle kõrval midagi. Horvaatia esindaja on eelkõige ilusad kelidid, laul oli talutav.

Mõtlesin siin, et Aserbaidžaanil on päris huvitavaid šansse, arvestades, kuidas selle sõnad ja pealkiri tähendavad eelkõige vaid hiina keeles midagi. Seda teevad küll paljud. Bulgaarial oleks nagu samamoodi. Ti-ti, ti-ti-ti… (Ti-ti ja triool vist. Keegi valgustaks?) Sisuliselt poolelt: mingi point on vist Kreeka laulu sõnades ning Iisraelilgi. Mõlemad on omakeelsed. Iiseael vist väärib edasipääsu. Mainimisväärsed paistavad veel ainult Hispaania – ma ei tea, miks – ning Rumeenia. Viimasel on hea ülesehitus, kaks klaverit.

Kõige parem laul on Saksamaal, kuigi enda stalker´iks tunnistamine on tõesti kahtlase väärtusega. Ärge kodus järele tehke, aga kuulutame Lena auga stalker´iks. “Satellite

Le Beau Rouge

8. mai 2010

Nali on selles, et ma kuulsin, et Rudolf käib siin lugemas. Rudolf on hullem kui mõni Antsip. Arvestades, mida talle mälestuseks kirjutasin, häirib see fakt mind. … sest ma olen loll. Minu poolt vaadates Rudolfil pole midagi viga, minu arvates. Ja vastupidi: minul ei tohi midagi viga olla Rudolfi poolt vaadates. Rudolfil on komme keerutada. Mulle meeldiks, kui ta seda füüsiliselt ka teeks. Rudolfil on mõnikord vist raske aus olla. Mis taga küll juhtus? Tegelikult ei tohi ma midagi siin psühhoanalüüsida, sest see on totaalselt ebaeetiline. Võib-olla ma lihtsalt arvasin, et kui ma luuletusi sisse ei trüki, siis ta ei tule.

“It is always burning for me, nice and orange,”
With a clever witty smile she just told him.
Giving up on being just as stunning as the day´s heat
She´s about to retreat from that place where those two´re about to meet.

“Staying in the moment could give me this advantage
That when I have a smile, I wouldn´t need to carve it
Into the pieces of the fast pressed paper
´cause I would know that I´d also have it later.”

“It is always burning for me, nice and orange,”
Said she while watching those two out of each other´s reach.
She knew she´d always had something to rely on
Her living flame gave her knowledge how to write on.

Igatahes: tahan teie luuletusi lugeda. Äkki suudan siis kirjutada midagi, millega tagantjärele rohkem rahul olen.

Luuletusel on tegelikult täiesti ebaoriginaalne retsitatiivne tiirutav-keerutav viis ka. Ta oli algselt eneseusaldusest, vahepeal kellegi suhte “telgi taga” jälgimisest. Millest ta nüüd on?

Eile ajas Maru meid kaheksast saati üles ja kokku ligi 55 minutit, sest Maru kutsus mu judo-võitlusele kaasa isa tasakaalustama. Maru trennipäevad olid ja ilmselt on ka senini mu õnnepäevad, sest siis on ta vähem tujukas. Väga lahe pilt avanes seal. Lühinägelikuna, nagu olen, on kõige lihtsam inimesi juuste-riietuse järgi tuvastada. Kõik Maru-pikkused jne olid muidugi kõik valgetes kimonotes, vöödest oli ka ainult vähe abi nende eristamisel ning, vähe sellest, liiga paljudel poistel oli normaalne vaba inimese soeng ka. Mingi aeg tulime koju ka. Seekord Maru kolmandat kohta ei saanud nagu tavaliselt ehk enamasti. Senini ta vist muud saanud ei olegi. Tuleval nädalavahetusel läheb ta kuhugi veel. Ülejäänud päeva pesin põhiliselt kleiti.

PS Vaatasin veidi “Shugo Chara!” kohta, et teada saada, miks Loo arust on Ikuto parem kui Usui Takumi. Olgu, Ikuto on poolkass, aga imaluselt ei jää talle keegi alla. Ma tuvastasin, et mõlemad on passiiv-agressiivse loomuga ja mängivad viiulit. Usui on kindlasti geenius ning ega ta isegi seda eita. Imaluse põhjustaja võib muidugi olla ka Shugo Chara Wiki hirmsad kirjaneiud, aga see Treasure-of-the-Seven-Seas-värk läks küll läägeks, rõvedaks ja napakaks. Ei, Loo, ma ei vaata seda kunagi!! Peaksin hoopis eksamiperioodi sisse elama. Senini feilin.

Andeks ei saa.