Nii palju oleks kirjutada, kuid samas ei ole ka. Varsti lähen Pärnu. Riigieksamitest lasen ka lahedalt üle, nende tulemustest. Ainuke mida tean on koolieksam. Psühholoogia läks liiga hästi. Kohalikest parim, kuigi seal käsitletu ei ole paljuski see, mida mina tahaksin osata.

Taustaks: Kerli  “Love is Dead” Loovahetus.

Üks päev avastasin, et olen Helena sünnipäeva maha maganud. Tohutult kahju. Üldse aga näeb muid vanu klassikaaslasi. Reedel oli psühholoogia eksamiga samal ajal füüsika ka. Voltri pani mööda maja ringi ja tegi nägu, nagu oleks tal igale poole asja. Vähemalt minu arust. Siis tegutsesime küll samal lainel. Käisin neljandal korrusel Annale helistamas, et talle kõige seas matemaatika eksamiks edu soovida. Tal tundus kiire olevat. Kohe tekkis tunne, et poleks pidanud helistama, minu viga.

Taustalugu nr 2: Florence +The Machine “Rabbit Heart (Raise it up)

Igatahes lähen esimeselt korruselt trepikotta, hakkan üles kõndima. Umbes teiselt astmelt pöörasin ringi, et kellest ma mööda kõndisin, kui ta trepist üles läks. On see Alo? Halb simanägemine. Hiljem leidsin ka õige eksamiklassi üles, ka teisel korrusel. Füüsika seal. Rahvast oli mitmest koolist kokku aetud. Vaatasin selgelt Lailale otsa. (Taustaks nii palju, et olime klassiõed kuni viienda alguseni, ta oli väga vägivaldne, me saime normaalselt läbi — grupeerimine poste vastu –, ta mõlemad vanemad on füüsikud, aga nad ei tegele eriti oma lastega.) Hiljem lällasin jälle kohale just siis, kui Samm Libeki nime hüüdis. Varased armastused, issand. Alo on minu vaatluste põhjal tohutult ilusaks läinud, ehkki ma pole teda pikalt üldse näinud.

Taustalugu nr 3: Robbie Williams  “Tripping

Taustalugu nr 4: The Pierces “Secret

Magamatus on huvitav. Mul läks cosmic device´iga kott tänaval katki. Ilukilp kukkus ära ja seega ka kõik muugi. Võib-olla on osa kadunud.

Palve: kui kellelgi on Herodotose “Historiat”, oleksin tänulik. Ei leidnud seda raamatukogust. 😦 See-eest aga selle antiik-Ateena käsiraamatu turistile “Iidses Ateenas viie drahmiga päevas” (Philip Matyszak). Autor pidi olema juba nii õnnetu, et tunneb end kaasajas ja täna juba täiesti ebamugavalt. Vaene mees. Teine leid on ingliskeelne. Räägib naistest, nende imago´st Vana-Kreekas. Kuidas pühadust peeti määrivaks ja seepärast jäeti palju kultuse läbiviimisest naistele, sest nad olid juba niikuinii ohtlikud. Ateenlaste seisukoha järgi meestele väga määrivad, polluting ja juhul, kui neil silma peal ei hoita, väga ohtlikud. Harmooniat ja korda hävitavad. Jube seltskond see Ateena kodaniliku aja elanikkond. Ma pole nii kaua õieti lugenud.

Lõpulaul: The Fashion “Like Knives” Taani indie vist. Mõnus.

Go get your guns and your switchblade knives
And cut it up
Kill the ones who speak if they speak of us
Cause they’ll never really tame us

PS “Pink Lady” on väga ilus manhwa. Pildi link on koreakeelne raw. Selle pildi saamine oli suur väljakutse. Mangafox.


Advertisements

Tulin just kooli raamatukogust ja olen tõtt-öelda endast väljas. Kui mulle öeldakse, kunas mul peaks häbi olema, on midagi küll valesti. Ütlejal endal. Tema elu tundub välisvaatluse põhjal tõesti p***ssekukkunud (s t: ta pole sellega ise rahul) ja kindlasti mitte ainult minu arust. Ei oska talle kohe midagi vastu ka öelda. Väljendan siis ennast siin.

Õpiku ja raamatul on vahe. Peaks olema ükskõik, milline raamat välja näeb, peaasi, et sealt õppida saab. Äkki peakski keskenduma õppimisele, mitte köite väljanägemisele, kui lehed vähemalt õiges järjekorras on. Lisaks, prantsuse keele õpik, mille mina see sügis sain, oli palju närusemas olukorras, kui see, mille ma eelmine kevad tõin. Seega pole õpik loogiliselt võttes kuidagi tuttuus. Peale selle ei joo ma kohvi.

Nendesse raamatutesse kirjutamine on väga vajalik tegevus ja võib järeltulevatele põlvedelegi väga kasulik olla. Piisab sellest, kui ülesannete vastused kustutada. See kustutamine rikub raamatut palju rohkem. See kustutamismaania on haiglane. …ja kui keegi ajalooõpikus midagi alla joonib (mina seda ei tee, ma kirjutan lihtsalt parandusi), siis ju oli vaja. (Vaata lõigu esimese lause teist rindepoolt.) Juba ilukirjandusteostes pakuvad allajoonimised tihti abi, kui on vaja selle raamatuga tööd teha. Kahju muidugi, kui peab pastakakritseldusi nägema. Mina olen väga tänulik, et olen saanud neid saamatuid kasutada. Vähemalt on alati näha, et keegi on õppinud.

Plaa-plaa-plaa, mul ei ole häbi. Lihtsalt vihane olen. Mul ei ole hea meel, et kool selliseid inimesi vastu võtab. Ta on vist juba sel tasemel, et juba raamatu vaataminegi on pühaduseteotus. Muutugu siis ka orangutaniks ja kaitsku seda vara. Ma küll ei usu, et ta kellegi ees vastutust kannaks. Et ta peaks seda kandma. Tal pole mingit õigust. Muidugi saab mul olla ainult hea meel, kui ta minu tegemata tööd teeb. Miks mul peaks selle pärast häbi olema?

Kas kooli raamatud on võõrad? Kool vist ikka kuulub linnale või vähemalt riigile. Olen ma õigesti aru saanud? Kellele riik kuulub?

Veidi parem on nüüd, kuid tema võiks sellest tööst loobuda või seda teisiti tegema õppida, kui see talle nii palju stressi valmistab. Muutku tõesti oma elu paremaks. See olems esimene samm.

PS Matast niipalju, et ma ei tea, sest ma ei taha teada.
PPS Ma ei tea, kuidas sildistada.
PPPS Ootan kaasakõnelemist, arvamisi, abi.