Norra XXXI

31. juuli 2010

Tänaseks olen juba harjunud avalikus kohas magama, sest magasin edasi, isegi kui liiga lärmakaks läks. Pidu kestis viiest veel natuke peale kohaliku aja järgi, sest just siis hakkas turva oma matkavarustuse laialilaotanudtele õlale või puusale koputama. Eilse une veetsime lennujaama hoopis teises nurgas. Seekord jättis Marie näiteks oma koti auto olla (mingisugune tumehall Škoda Yeti on). See seltskond, kes end trepi alla sisse seadis, peksti ka üles.

Kolisime tagasi Charging Point´i juurde ja hakkasime sööma. Küpsised ja marjavesi. Kusjuures: siin – täpselt seal, kus minu ase varem oli – lamab ikka keegi. Teda ei ole keegi üles tampida märganud. Ta magab veelgi, kuigi kell on peaaegu seitse. Jätkates tagantjärele kirjutamist nüüd siit, kohast, mille kaugust mõõdetakse kilomeetrites, meenub minule eelkõige kõik pärast seda, kui me uksest välja saime. Pöörasime vasakule, sest Fredrikstad jäi siiski lõunasse. Jah, ma lasin selle suuna Mariel otsustada, kuigi ma kasutasin ka oma sõnaõigust veidi. Tulemus oli selline, et me marssisime kogu maa tagasi, sest okaskaunistusega aed tuli vastu, algas bensiiniala. Kui kõrge piire, mis lennujaamaala kiirteest eraldas, murdsime üle tee. Proovisime lolli ideed kiirteel hääletada, kuigi me teadsime, kui loll see on. Nad vist ei tohi seal isegi peatuda. Lõpuks marssisime pikalt ühe bussipeatuseni ringteenurgal, kus lollitasime. Kõndimise peale jõudsime asulasse, kus jäime kohaliku „R-kioski“ juurde pöialt tõstma. Sõime kahe peale 60-kroonist jäätist. Kõik naeratasid meile, me tegime igaks juhuks tsirkust ka. Igav ei olnud, kuigi minu arust polnud mingit lootust, et keegi seal peatub, kuigi putka oli parklaga. Segadusse ajas veel ka ülekäigurada.

Mulle näis kõige mõttekam asula teise otsa pääseda, sest kaua ikka jõuab lõbustada inimesi, kes tegelikult koju sõidavad. Saime minimaalselt mõnikümmend meetrit kõndida, kui keegi siiski peatus. See onku tegelikult ei tahtnud Fredrikstadi sõita, aga ta otsustas ikka meid kohale viia. Pani meid bensiinijaama juurde ja soovis edu. Küsisime esimeselt ettejuhtuvalt tädilt teed. Tal oli suur kõht ja väike koer. Süles. Ta tahtis esimese raksuga meile teed rongijaama näidata. Ta tundis Marie kaardi ära. Sõitsime praamiga üle jõe, lihtsalt teisele kaldale, mis läks maksma 10 NOKi nägu. Seal imetlesime kaarti. Ütlesin Mariele millegi peale „daväi“ ja üks nokkmütsiga mees reageeris sellele kohe, öeldes „daa“. Huvitav. Kell polnud veel 12ki. Siit algas laager, pannes telki kokku nii, et see suures tuules ära lendas. Lennutasime.

Kaks tundi magatud ja kõik on lahe. Ärkamisepoole hakkasin lämbuma ja uus suur reisiseltskond lärmas. Ei saanud magada enam. Magala nimi on siis Moss Lufthavn Rygge. Ma tahaks kogu aeg öelda Luftwaffe, aga nii pole ilus. Siis ma istusin pikalt võrgus ja tegin midagi tobedat. Maadlused ühenduse saamisega on peaaegu lõppenud. Ajaks, mil Marie ärkas, olid pooled prantslased kadunud. Ainult üks kutt oma arvutiga veel passis siin. Teised lahkusid ja jätsid „Monopoli“ (hirmuäratavalt mini variant, kuigi võiks ka hullem olla) mängujuhendi maha. Seda kutti ei huvitanud too mäng eile üldse. Ma ei tea üldse, kuidas nende koos-saaga lõppes, sest me läksime enne ära.

Marie suutis kahe tunni pärast ärgata. Vaatasin, kuidas ta väga tükk aega WC-uksest välja ei tule ja kartsin, et ta on ära uppunud. Varsti ta naasis ning hädaldas pistiku olematuse pärast. Sirgendamine on ta kinnisidee (minu hinnang) ja läks peagi tagasi. Kui ta valmis oli, kordasin protseduuri mina, ehkki mul ei läinud mingitki juhet vaja. Ma peaaegu tahtsin teada, miks ta nii toimis (miks ma pidin teda pool tundi (?) ootama või nii), kuigi ma muidugi juba teadsin. Kes ei tea, vast ei saagi teada. LOL Sihtmärgiks võtsime lähedalasuva Mossi linna. Mulle meenub seda nime kuuldes alati miskipärast moose. (Uncyclopedia, Ebardtsüklopedia) või Sammalhabe, kui pingutan. Võtsime pambud selga ja kalpsasime teekesel, mis suurele maanteele viis. Pakkimisega läks mul aga midagi imelikult. Rasked asjad võiks ikka põhja panna. Siis sel ajal, kui mina stuff´i ümber pakkisin, lehvitas Marie pöidlaga. Selles samas punktis võeti meid ka peale.

Selle abielupaariga me väga rääkida ei suutnud. Jutt ei jooksnud ja kui inimene on seljaga, võib kergelt kuulda, et meilt küsitakse vanust. (Abi-mees ütles meile seepeale pärast segaduse klaarimist: I´m not interested. ;)) 12 km pärast panid nad meid kuskile Mossi kesklinna maha, soovisid edu jne. Sõitsid edasi. Me läksime mingisuguse hoone juurde tellitud pilti tegema. (Wank? Mida iganes.) Sealsamas jalutas üks naisterahvas, kellelt me uurisime, kas ta teab infotsentri (siinmail kirjutatakse „senter“) abupaiga kohta. Ta ütles, et teab, ning viib meid kohale. Hämmastav. (Kindlasti on lihtsam niisama puhuda, kui direction´it kirjeldada.) Ta oli just hiljuti Tallinnas käinud ja tšellist. Ta arvas, et best-vibration-between-your-legs on really good. Nii ma vist lõpuks täna esimest korda Karini blogi lugema sattusingi. Ta oli mõnus inimene. Särata objekte näeb siin nii vähe.

Infomaja oli täiesti kollane ja selle juures oli veel üks kollane maja ning kaks kollast autot. Meile miski eriti huvi ei pakkunud, niisiis läksime küsitud odavapoolse poe suunda. Esmalt jäi kõrvale vasemale huvitava sõnumiga maja, mille tarvis tuli fotomasin välja tirida. Suusoojaks arutlesime, kuidas me vastasmaja elanikke korteris 34 intervjueerime selle kohta, kuidas on sellist teadet iga kord välja vaadates näha, kuidas see nende psüühikale mõjub ja kuidas seda hindavad. Norra = Imedemaa.

Möödusime veel ühest esoteerikapoest. Jätsime kotid lihtsalt tänavale ja läksime ilusid vaatama. Liiga kaunis oli. Minu pooleteisepäevane iluvajadus sai kindlasti rahuldatud. Sealsamas pääses ka peamisele shopping street´ile, millel meile näidati kohe kivi, mis oli imelik. Appi, kuumaveeallikas lihtsalt ristteel auramas!!! Auramas külma vett, mida ta lihtsalt peenelt purskas. Tüng.

Aga teate, kui ilusat kirjapaberit ei leia, võib vabalt ümbrikuga üle pingutada. Valige läikiv. Kotte hoidsime suurema osa ajast tänaval või niisama ukse kõrval või pingil.

Edasi läksime parki. Seal olid pardid, Mossehallen ja hostel, mille taha pidi 50 NOKi eest võimaldatama laagriplats. Ma jäin seal järvekaldal magama ja vaatasin filmi lesbidest. Kell oli ca 12. Ma oleks paar korda külili käinud. Peagi tahtis Marie vastuseid, mida edasi teha, ning mu uneaeg peatati lausega, et olen paljunenud, millele ma mõistagi kohe vastu vaidlesin. Järglasteks oli üks prantsuskeelne pere (kolm last, Marie arust palju). Ma ei saagi aru: kas igasugune prantsuse keel tundub mulle norra keelena, aga tegelikult nad ju lihtsalt on piisavalt kauguselt samad. NORSKamine = frasns + svenska.

Plaaniks jäi, et läheme lennujaama tagasi ja seal süüa tegema (kindel koht, kus lahtistita vett saada; Marie lubas, et hommikuti saab kraanist jõhvikamahla) ning hommikul hääletame Fredrikstadi. Selgitamaks parimat kohta, kus küüti püüda, läks Marie perekeselt küsima, kus on hea. Need aga lubasid meid tunni pärast ära viia.

Ma nüüd enam unest sooda polnud ja nüüd oli Marie kord magada. Mängisin pardisulgedega, kelle teemal ma enne sügavmõttelist monoloogi ja informatiivset küsivdialoogi pidasin. Leidsin vaarikaid. Lehed on neil siin väiksemad, kuid marjad ikka pirakad. Kooberdasin niisama sellel kivil, mis tukkuva Marie selja taha jäi. Nii palju räägitakse Norra eriti ilusast loodusest, mina praegu tunnen, et võib-olla on see lihtsalt erinev. Kivi osas. Äkki siin on rohkem alu tunnusega pristine.

Mu viimane hääletamiskogemus toimus oma kümme aastat tagasi. Ma püüan selle tegevuse õigustatusega harjuda. Vastikud häbi ja õiguse piirimaad.

Jaamas lällasime esmalt niisama. Kuna turvad keelasid otse jaama ees gaasiballooni kasutada, vantsisime vajaliku kraamiga veidi edelasse (?) juhttornini. Söök oli liiga hea. Marie retsept, tema jagab. Möödasõitjad, -kõndijad vahtisid meid kõik kuidagi. Polnud vist midagi põnevamat näinud.

Kui olime tagasi, tegi Marie mulle hariva õppetunni (nüüd vaata videot) ja otsis ka NORSKamise õppevideoid. (Muide, Anita L-i blogi on tõesti nagu romaan ja Karini oma ka hästi kirjutatud ja haarav.) Tema vast sai midagi selgeks.

Täna pole jaamas palju vaadata või siis mitte kedagi, kelle pärast ma vaataksin. Eilne meelejäävaim kuju oli üks vanainimesi terroriseeriv indigolaps. Esmalt loopis ta kõndimise pealt oma jakki jalaga õhku, siis viskas selle üle vanemate pea ja pani ise ees ajama. Eriti ei tea, millal jälle postitada saab ja vahest polegi nii õige. Peaksin vee-eelgi rohkem brošüüre vaatama või isegi mitte seda tegema. (Prantslasi on jaamas igast soost, vanusest ja rassist. Nad on süüd minu delusioonides!)

Tähtis: Fredrikstadis on laager, mis on põhjus, miks ma siin olen. Sinna saabuvad üle maailma mitmed inimesed, kellel on kaine olemisega probleeme. Sellest saab the most sober week in all Europe. Inimesed toetavad üksteist ja lohutavad, et varsti saab ka see nädal läbi. Algab järjekordne norrakate ärakasutamine. Vahepeal on tunne, et võiks juba kohe nende juurde minna palvega, et nad meid otsemaid polaarjoone kaudu läbi Oslo koju viiks. Hullud. Ja mina veel nii püüdsin Riias. Nõuab tõesti harjumist. Endaga.

PS Karin, kui sa peaksid lugema: mul pole kunagi varem IQ alampiiri sedaviisi kasutamisest undki tekkinud. Ehk peaks seda mõnda aega kasutama hoopis ülempiirina. Kindlasti saaks palju uuenduslikke ideid.

Norra XXIX

29. juuli 2010

Seda sissekannet alustan rongis, teel Valgast Riiga. Tänane esimene sõit möödus kergemalt. Pealegi ei pea vähemalt siis koti all higistama. Marssisin hommikul Marie L-i juurest, kui telgi-teema oli juba enam-vähem selge koju ja äratasin õelalt Anna aknalekoputamisega. Ega ma väga ema näha ei tahtnud. Nii väga, et oleksin tema toa lahtise akna taga hõigelnud või uksekella lasknud. Lihtsam oleks muidugi olnud, kui nad oleksid võtme lukust välja jätnud. Võtsin pesu ja telgivaiad kaasa ning pakkisin neid ukse ees. Uus naabrinaine vilkus paar korda must mööda. Ta ütleb tere ainult siis, kui saabuda koju Välku seljas kandes, nagu eile, ehkki tema oli see, kes juba kohal oli. Ju siis oli see pilt lihtsalt nii kaunis. Ilmselt pole ta meie peresuhetest veel aru saanud. Hanna-Gretet nägin. (vist kirjutatakse sedasi.)

Jõudnud minuga Veski tänavale, helises telefon. Ema sai teada, et ma hüppasin just kodust läbi. Tal oli veendumus, et ma käisin taskunoa järel. Igatahes kauples ta end seda järele tooma. Juvente üritustele tasub kaasa valida alati selline, millel oleks punnivinn olemas. Saatsin ta veel pealuu-keed tooma. Vahest niisama, et temast lahti saada. Ta püüdis meile ka hiiglaslikku koolapudelit kaasa määrida, aga meil on kotid veel tõesti viimse piirini täis ja mina jätsin joomise maha. Nüüd algas vast vabadus. Aitäh, Loo, et sa ise selle ehte välja otsisid.

Piia, kui ma peaksin suutma selle veel nii Internetti postitada, et ka sina seda näed, tea, et Valga-Valkas on vaid üks rongijaam ning saabudes sinna kümne paiku Tartust väljuva rongiga, on see, millega saab Riiasse sõita, juba ees.

Marie on väga juhtmega ühendatud inimene. (Loo arust oleks ka temal halb muusikamaitse.) Tal on täna sünnipäev. Äkki tähistame mäkis. (Adieu, aupaklikkus suurte algustähtedena väljendatuna.) Praegu üritab ta magada ja ega tema seisund ka Eesti rongis sellest palju erinenud. Mina lugesin rongiluulet, mõnel oli veel autor alles, teisel mitte, ning suhtlesin välismaalastega. Oleks pidanud neile lihtsalt selgitama, et nad ei pea õiges kohas väljasaamise pärast üldse muretsema, sest Valga on niikuinii lõpp-peatus. Piletimüüja oli igatahes see, kes kõik nende võimalikud kartused hajutas. Kaks mustjat meest, rääkisid vist hispaania keelt. Jalgrattureid on palju, mõned vist saksakeelsed.

Piletimüüjaid on lätlastel kaks, kumbki ei kõnele inglaste keelt. Me istusime kohe just sellesse vagunisse, milles nemad passisid. Mul algas paanika, et äkki nad ei tahagi meile pileteid müüa, sest nad kõndisid koos ja ükshaaval meist mitu korda mööda. Marie aga arvas, et võib-olla ongi hea, kui nad raha ei taha. Kui üks neist viimaks meie juurde saabus, selgitas ta kuidagi, et me peaks kotis üles restile panema. Üsna venekeelne tunne oli. Üldse tundsin midagi huvitavat: siin ärritavad venelased vähem, sest vaid nende jutust saab midagigi aru. Läti keel on ilus vaid siis, kui seda kuuleb ilusa inimese suust. (Delikaatne oleks see mõnele lätlasele tõlkimata jätta.)

Ma saan aru, miks piletitädisid mitu vajatakse: esmalt on rongid siin pikemad (vist), teiseks väljastavad nad pileteid lausa käsitsi. Ma olen üsna kindel, ma sain õpilasele mõeldu. Hind oli sellele märgituna 3,65 LVL; täispileti peaks olema 3,75 LVL. Samas ei märkinud ta aga alguspeatuseks Valga, niipalju kui mina märkasin. Vahest nad sõna „student“ ei registreeri ega Scolarit ära tunne. Venekeelsest vadast nõnda palju, et me ei olnud kindlad, kas „utšeniiki“ või „utšenikii“ on üldse sõna.

Marie vist tõesti tudub. Vaatan ta varbaid. Enam ma talle tema Eccosid lallu ümber (ilge kihk on „ümbere“ kirjutada) ei mässi. Ta lubas mul järgmine kord pesu selga aidata. Ta arvab, et me teeme põhiliselt väsinud inimeste nalju.

Siiski, tulgu taevas appi, miks me peame oma pagaseid seal kõrgel hoidma? Ruumi on ülegi ja seal tunduvad nad palju ohtlikumad. Ma tõesti palun, et mu masin jääks terveks. Mõnikord lollakad välismaalased lihtsalt ärritavad ja siis on vaja pinget maandada. Võib-olla oli see lihtsalt viis vestlust alustada. Ja raha kasseerimist.

Riiga jõuame varem, kui plaanisime, sest me ei olnud üldse kindlad, millise rongi peale me pääseme. Praegu on kell juba kuus läbi, aga meie saabusime veidi pärast kolme. Niivõrd-kuivõrd segadus tekkis sellest, et me lihtsalt ei osanud unistada, et need rongid võivad nii lähestikku paikneda. Lihtsalt me ei arvanud, et me võime selle „varasema“ peale saada.

Riia keskrongijaam on põhimõtteliselt Rimi. Uväkk Mariele ei meeldinud, sest seal oli liialt rahvast, kuigi me saime vaid hädavaevu uksest sisse ja välja. Sünnipäevalaps otsustab. Mina Rimis ei käinud, aga me einestasime väga selle kassade vastas. Fancy´sse hiinakasse me ei söandanud siseneda, sest kaltsakas oli olla. Minul, mitte Mariel. Kui mina olin oma kebabita Kreeka salati ära manustanud ning Marie enda kebabi, siis käis tema seest hambaharja toomas. Poest. Mina ei kommenteeri seda osa, kuid mina vaatasin tema Thori raamatu esimest lehekülge. Eriti ei lugenud, sest mööduvad inimesed tundusid maru huvitavad. Ühtegi tõeliselt säraga inimest ei märganud. Väljusime sellest oivalisest hoonest ja Marie arvas, et ta peab uurima bussi 22 läbisõidukoha kohta. Ta vajas kedagi, kes naerataks. See väike tüdruk? naine? rääkis ingliššit lidl bit. Ta seletas hämmastavalt edukalt kätega, kuhu minema peab. L-i ja R-i ta vist väga ei teadnud, aga need sukeldumisliigutused olid tõeliselt veenvad. Siis ma nägin säraga inimesi ka. Üks kandis lillat.

Troll 12 jõudis vähemalt 3 korda meie eest läbi sõita. Bussis oli lahe. Hea, et Marie ei lasknud endal pileteid ostma minna, sest seetõttu nägin mina lahedat bussijuhti. 😛 Dieneš? Midagi sellist ta vist ütles. Bussist ostes on hind igatahes 0,70 LVL tükk. Mina deklameerisin. Ilusaid inimesi oli ka ja tränavendu. Pärast mahatulemist peaaegu midagi toredat ei juhtunudki. Mõistagi olid meie mõlema kotid oversized ja vajasid erivedu. Igaks juhuks tegin patsi pähe ja poolküpsed sinikad silma alla, et täiesti tavaline hull paista. Vesi võeti käsipagasikontrollis ära. Ametnik tegi veel eriti karmi nägu. Ta tundis end kindlasti väga tegijana. There is a bottle inside? Throw it away. Böö. Meil on praegu vast veel tund siis passida. Wifi on tasuline. Marie arvab, et me oleks peaaegu valele lennukile läinud. Mina nii ei arva. Lolle eestlasi ja soomlasi kutsutakse järjest nimepidi nende väravate juurde. Kahju.

Lennukisse saime esimeste seas. Ryanair kasutab kohajaotamisel kes-ees-see-mees-põhimõtet. Lend ajas mul pea valutama, ma peaaegu magasin ja vaatasin oma isiklikku filmi. Vahepeal vaatasime Mariega hoolega pilvi. Ta veel luges ja trügis korra vahekäiku. Enam-vähem just selle pärast mu filmivaatamine pidevalt katkeski. Lend kestis vaid tunni ja peale.

See kindlalt etteplaanitud osa on alati kõige lihtsam. Riia lennujaamas oli lahe vaadata lapsi. Kaks blondi vennakest etendasid meile üliedukalt variatsiooni videost „Charlie bit me“ ja üks teine armas tüdruk pelgas Marie nägusid. Tundus. Väiksed lapsed tekitavad mus alati tonnide viisi koduigatsust. Igatahes siin paigas Norramaal, kus meie lennujaam asub, Moss Rygges või midagi, on Internetiga veel segasem. Isegi ei saa aru, miks ühendust ei saa. Marie läks bussiga poodi. Tal on plaan kotti täita, kuigi vett on tõesti vaja. Iseasi, kas ta midagi joodavat toob. Ma ise olen väsinud ja laagri alguseni on kaks päeva aega. Muide: laagri toimumispaik (Fredrikstad) on märksa lähemal kui Oslo. Me veel selgitame, kas meil on üldse mõtet pealinna ronida. Pealegi on mu kaaslase unistus siin pöörijoonel ära käia ja Thori „külastada“. Minul pole unistusi. Ikkagi: kui ma ütlen, mida tahan, saab keegi teada. Praegu ütlesid teineteisele nägemist kaks paarikest. Ühele nende nelja seast sooviti hällipäevaõnne.

Mingit seikluslikkust pole, aga ma ei plaani torpedeerida ka. Teadmises on jõud ja ilma selleta tunnen end nii abituna. Juba hommikust saati on tulnud kõiksugu morbiidseid teemasid meelele. Vajan ju oma hõbekeed, et mind laipade seas identifitseerida või  et see mulle viimased sekundid põrgulikku piina valmistaks. Meie rongist sõitis mööda Läti veoauto, pealkirjastatud: „Surma“. Tuleb kohe see, millele mõtled. Jama on selles, et siin on märg, kurat. Lollakas, kui palju on kirjutada. (Sõnutud!) Teate, Marie saab ümber maailma kaudu peksa, kui ta täna satelliit-orbiidile ei ilmu.

Kuulan poole kõrvaga siinsamas Charging Point´is mu ligi istuva nelja noormehe prantsuskeelset arutelu. Aru küll ei saa, aga ka neil näib „servissiga“ probleeme olevat. Mina aga veel ei tunne end lindprii rollis hästi. Kas ikka selle pärast, et mu pea valutab ja see lõhn – uäkk, parfüüm – ei lähe mu juurest ära? Marie tuli tagasi ja tegi kõik heaks, lõpuks Interneti ka. Julge pealehakkamine on pool võitu. Ei no lihtsalt. 29. juulist aitab, padjad kõrva alla.

Marie blogi: http://idiaanlane.blogspot.com/

Kaunis neljapäev?

Ma ei tea.

Ma keeldun väga sisutihe olemast, vähemalt selle lausega. Igatahes karjusin oma pea valutama. “Kalliopios” ei edene kohe eriti. Näib. et minu puudujääk on distantsilt, üldises plaanis kirjeldamine. Ma ei leia õigeid sõnu pereoludest, tavadest rääkimiseks, aga ikkagi ei taha ma puslet kirjutada. Tahan kirjutada nagu vaipa.

Seega: ma karjusin endal pea valutama. See oli lihtsalt see hetk, mil olen enam-vähem esimest päeva üle pika aja jälle kodus ja enamik leiab, et neil on just nüüd vaja mulle midagi öelda.

See alles jääb“…

Eelmise blogi kirjutamine jäi mul pooleli, kui arvasin, et pean mingisuguse alg-Kalliopiose kirjutamiseks endale aega tekitama. (Üks neist tööpelkirjaga: “üks, kellele järele lehvitada”. Järelelehvitamise detail tundub hästi tabav.) Ega tegelikult, inspiratsioon tuleb üks kõik mille puhul ikka siis, kui ta tuleb. Mitme looga korraga tegeleda ei ole mingi probleem.

Praeguste oludega lähen aastaks semiootikasse. Paljuski ei viitsi ma midagi teha. Ühegi võõrkeele õppesse ma tasuta sisse ei saa ning just neid on proovi pärast kõige mõttekam ättendida. Kuna ka semiootika on “keel”, on see esmasoov. Tegelikult just see on mind ju alati huvitanud. Sümboolika jne. Kõige napakam, mida ma teha saaksin, oleks Merka juurde (loe: Merka pärast) soome-ugrisse minna. (Karakteri uskumisegi nii kaugele minna on lihtsalt hale.) Seegi võib mind huvitada. Tahaks meeletult teada keele muutumisest. (Praegune nali on “Roby juurde” minna.)

See aasta klassikalisse filoloogiasse vastuvõttu pole. Kui ma aasta jooksul selle kasuks otsustaksin, teeksin ajaloo eksami igaks juhuks ümber = veenaks KRTi, et ta mind arutlust kirjutama õpetaks. Siis saaks minust à la August Annist. (Tema eelnev perenimi oli tegelikult Anni.) Või siis ikka psühholoogiasse, mida ma kui eriala tõtt-öelda kardan. Enese pärast, oma psüühikale ohtlik. Tõesti ei taha eriti päevast päeva haigete inimestega koos olla ja siis haigete tugigruppi üles töötama jääda. Töötaksin neid üles ennast ja teisi haigeid hoides, nii ei kaotaks kliente ka. Tsiteerides üht osundst mu 9. klassi kirjandist: sotsiaaltöötajate seas on ebaterve tendents suitsiidile. Lisaks, minu kalli ema kokkuvõte olukorrast: valel ajal, valele erialale… Tema variandi sõnastus oli küll palju löövam. Mu oma järeldus oli, et ma peaks normaalsete jooga tugigrupi kõrvale muretsema.

Ambitions” See on vist alternatiivsem video. Igaks juhuks MTV variant ka: bööö; too on veitsa positiivsem, viib tähelepanu laulu diibilt eemale. Norra bänd, muide, ehk teatud põhjustel teemakohane.
Teemakohane laul ka järgmise tõttu: ma ei ole kunagi päriselt tundnud, et mul tõelisi ambitsioone oleks.

Geni.com spämmib mu meilikasti. Siis on lõpuks tunne, et kõik spämmib, kui see vastik pärimisperiood on. Otsekui muust polekski rääkida. Kui Ramona küsib, kuhu ma kadunud olen, siis just sinna. (Pluss see, et kodus oli viimati netivõõrtutus programm ja Pärnus oli netti liiga palju ja kus tahes liiga palav.)

Homme näeb Piiat ja pikalt. Pean telki kontrollima, et Pranglil oleks no-alarms-and-no-surprises. Niivõrd-kuivõrd ehk minust olenevalt.

Viimaks, lihtsalt geniaalne video, geniaalne laul. Päris aussie.
The Temper Trap  “Love Lost

By the way, we have a lot of time, so you can say it slowly… speak slowly.