Mõtle, mida kõike võid nii kaotada, enne kui virisema kukud

15. juuli 2010

Kaunis neljapäev?

Ma ei tea.

Ma keeldun väga sisutihe olemast, vähemalt selle lausega. Igatahes karjusin oma pea valutama. “Kalliopios” ei edene kohe eriti. Näib. et minu puudujääk on distantsilt, üldises plaanis kirjeldamine. Ma ei leia õigeid sõnu pereoludest, tavadest rääkimiseks, aga ikkagi ei taha ma puslet kirjutada. Tahan kirjutada nagu vaipa.

Seega: ma karjusin endal pea valutama. See oli lihtsalt see hetk, mil olen enam-vähem esimest päeva üle pika aja jälle kodus ja enamik leiab, et neil on just nüüd vaja mulle midagi öelda.

See alles jääb“…

Eelmise blogi kirjutamine jäi mul pooleli, kui arvasin, et pean mingisuguse alg-Kalliopiose kirjutamiseks endale aega tekitama. (Üks neist tööpelkirjaga: “üks, kellele järele lehvitada”. Järelelehvitamise detail tundub hästi tabav.) Ega tegelikult, inspiratsioon tuleb üks kõik mille puhul ikka siis, kui ta tuleb. Mitme looga korraga tegeleda ei ole mingi probleem.

Praeguste oludega lähen aastaks semiootikasse. Paljuski ei viitsi ma midagi teha. Ühegi võõrkeele õppesse ma tasuta sisse ei saa ning just neid on proovi pärast kõige mõttekam ättendida. Kuna ka semiootika on “keel”, on see esmasoov. Tegelikult just see on mind ju alati huvitanud. Sümboolika jne. Kõige napakam, mida ma teha saaksin, oleks Merka juurde (loe: Merka pärast) soome-ugrisse minna. (Karakteri uskumisegi nii kaugele minna on lihtsalt hale.) Seegi võib mind huvitada. Tahaks meeletult teada keele muutumisest. (Praegune nali on “Roby juurde” minna.)

See aasta klassikalisse filoloogiasse vastuvõttu pole. Kui ma aasta jooksul selle kasuks otsustaksin, teeksin ajaloo eksami igaks juhuks ümber = veenaks KRTi, et ta mind arutlust kirjutama õpetaks. Siis saaks minust à la August Annist. (Tema eelnev perenimi oli tegelikult Anni.) Või siis ikka psühholoogiasse, mida ma kui eriala tõtt-öelda kardan. Enese pärast, oma psüühikale ohtlik. Tõesti ei taha eriti päevast päeva haigete inimestega koos olla ja siis haigete tugigruppi üles töötama jääda. Töötaksin neid üles ennast ja teisi haigeid hoides, nii ei kaotaks kliente ka. Tsiteerides üht osundst mu 9. klassi kirjandist: sotsiaaltöötajate seas on ebaterve tendents suitsiidile. Lisaks, minu kalli ema kokkuvõte olukorrast: valel ajal, valele erialale… Tema variandi sõnastus oli küll palju löövam. Mu oma järeldus oli, et ma peaks normaalsete jooga tugigrupi kõrvale muretsema.

Ambitions” See on vist alternatiivsem video. Igaks juhuks MTV variant ka: bööö; too on veitsa positiivsem, viib tähelepanu laulu diibilt eemale. Norra bänd, muide, ehk teatud põhjustel teemakohane.
Teemakohane laul ka järgmise tõttu: ma ei ole kunagi päriselt tundnud, et mul tõelisi ambitsioone oleks.

Geni.com spämmib mu meilikasti. Siis on lõpuks tunne, et kõik spämmib, kui see vastik pärimisperiood on. Otsekui muust polekski rääkida. Kui Ramona küsib, kuhu ma kadunud olen, siis just sinna. (Pluss see, et kodus oli viimati netivõõrtutus programm ja Pärnus oli netti liiga palju ja kus tahes liiga palav.)

Homme näeb Piiat ja pikalt. Pean telki kontrollima, et Pranglil oleks no-alarms-and-no-surprises. Niivõrd-kuivõrd ehk minust olenevalt.

Viimaks, lihtsalt geniaalne video, geniaalne laul. Päris aussie.
The Temper Trap  “Love Lost

By the way, we have a lot of time, so you can say it slowly… speak slowly.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: