Norra XXIX

29. juuli 2010

Seda sissekannet alustan rongis, teel Valgast Riiga. Tänane esimene sõit möödus kergemalt. Pealegi ei pea vähemalt siis koti all higistama. Marssisin hommikul Marie L-i juurest, kui telgi-teema oli juba enam-vähem selge koju ja äratasin õelalt Anna aknalekoputamisega. Ega ma väga ema näha ei tahtnud. Nii väga, et oleksin tema toa lahtise akna taga hõigelnud või uksekella lasknud. Lihtsam oleks muidugi olnud, kui nad oleksid võtme lukust välja jätnud. Võtsin pesu ja telgivaiad kaasa ning pakkisin neid ukse ees. Uus naabrinaine vilkus paar korda must mööda. Ta ütleb tere ainult siis, kui saabuda koju Välku seljas kandes, nagu eile, ehkki tema oli see, kes juba kohal oli. Ju siis oli see pilt lihtsalt nii kaunis. Ilmselt pole ta meie peresuhetest veel aru saanud. Hanna-Gretet nägin. (vist kirjutatakse sedasi.)

Jõudnud minuga Veski tänavale, helises telefon. Ema sai teada, et ma hüppasin just kodust läbi. Tal oli veendumus, et ma käisin taskunoa järel. Igatahes kauples ta end seda järele tooma. Juvente üritustele tasub kaasa valida alati selline, millel oleks punnivinn olemas. Saatsin ta veel pealuu-keed tooma. Vahest niisama, et temast lahti saada. Ta püüdis meile ka hiiglaslikku koolapudelit kaasa määrida, aga meil on kotid veel tõesti viimse piirini täis ja mina jätsin joomise maha. Nüüd algas vast vabadus. Aitäh, Loo, et sa ise selle ehte välja otsisid.

Piia, kui ma peaksin suutma selle veel nii Internetti postitada, et ka sina seda näed, tea, et Valga-Valkas on vaid üks rongijaam ning saabudes sinna kümne paiku Tartust väljuva rongiga, on see, millega saab Riiasse sõita, juba ees.

Marie on väga juhtmega ühendatud inimene. (Loo arust oleks ka temal halb muusikamaitse.) Tal on täna sünnipäev. Äkki tähistame mäkis. (Adieu, aupaklikkus suurte algustähtedena väljendatuna.) Praegu üritab ta magada ja ega tema seisund ka Eesti rongis sellest palju erinenud. Mina lugesin rongiluulet, mõnel oli veel autor alles, teisel mitte, ning suhtlesin välismaalastega. Oleks pidanud neile lihtsalt selgitama, et nad ei pea õiges kohas väljasaamise pärast üldse muretsema, sest Valga on niikuinii lõpp-peatus. Piletimüüja oli igatahes see, kes kõik nende võimalikud kartused hajutas. Kaks mustjat meest, rääkisid vist hispaania keelt. Jalgrattureid on palju, mõned vist saksakeelsed.

Piletimüüjaid on lätlastel kaks, kumbki ei kõnele inglaste keelt. Me istusime kohe just sellesse vagunisse, milles nemad passisid. Mul algas paanika, et äkki nad ei tahagi meile pileteid müüa, sest nad kõndisid koos ja ükshaaval meist mitu korda mööda. Marie aga arvas, et võib-olla ongi hea, kui nad raha ei taha. Kui üks neist viimaks meie juurde saabus, selgitas ta kuidagi, et me peaks kotis üles restile panema. Üsna venekeelne tunne oli. Üldse tundsin midagi huvitavat: siin ärritavad venelased vähem, sest vaid nende jutust saab midagigi aru. Läti keel on ilus vaid siis, kui seda kuuleb ilusa inimese suust. (Delikaatne oleks see mõnele lätlasele tõlkimata jätta.)

Ma saan aru, miks piletitädisid mitu vajatakse: esmalt on rongid siin pikemad (vist), teiseks väljastavad nad pileteid lausa käsitsi. Ma olen üsna kindel, ma sain õpilasele mõeldu. Hind oli sellele märgituna 3,65 LVL; täispileti peaks olema 3,75 LVL. Samas ei märkinud ta aga alguspeatuseks Valga, niipalju kui mina märkasin. Vahest nad sõna „student“ ei registreeri ega Scolarit ära tunne. Venekeelsest vadast nõnda palju, et me ei olnud kindlad, kas „utšeniiki“ või „utšenikii“ on üldse sõna.

Marie vist tõesti tudub. Vaatan ta varbaid. Enam ma talle tema Eccosid lallu ümber (ilge kihk on „ümbere“ kirjutada) ei mässi. Ta lubas mul järgmine kord pesu selga aidata. Ta arvab, et me teeme põhiliselt väsinud inimeste nalju.

Siiski, tulgu taevas appi, miks me peame oma pagaseid seal kõrgel hoidma? Ruumi on ülegi ja seal tunduvad nad palju ohtlikumad. Ma tõesti palun, et mu masin jääks terveks. Mõnikord lollakad välismaalased lihtsalt ärritavad ja siis on vaja pinget maandada. Võib-olla oli see lihtsalt viis vestlust alustada. Ja raha kasseerimist.

Riiga jõuame varem, kui plaanisime, sest me ei olnud üldse kindlad, millise rongi peale me pääseme. Praegu on kell juba kuus läbi, aga meie saabusime veidi pärast kolme. Niivõrd-kuivõrd segadus tekkis sellest, et me lihtsalt ei osanud unistada, et need rongid võivad nii lähestikku paikneda. Lihtsalt me ei arvanud, et me võime selle „varasema“ peale saada.

Riia keskrongijaam on põhimõtteliselt Rimi. Uväkk Mariele ei meeldinud, sest seal oli liialt rahvast, kuigi me saime vaid hädavaevu uksest sisse ja välja. Sünnipäevalaps otsustab. Mina Rimis ei käinud, aga me einestasime väga selle kassade vastas. Fancy´sse hiinakasse me ei söandanud siseneda, sest kaltsakas oli olla. Minul, mitte Mariel. Kui mina olin oma kebabita Kreeka salati ära manustanud ning Marie enda kebabi, siis käis tema seest hambaharja toomas. Poest. Mina ei kommenteeri seda osa, kuid mina vaatasin tema Thori raamatu esimest lehekülge. Eriti ei lugenud, sest mööduvad inimesed tundusid maru huvitavad. Ühtegi tõeliselt säraga inimest ei märganud. Väljusime sellest oivalisest hoonest ja Marie arvas, et ta peab uurima bussi 22 läbisõidukoha kohta. Ta vajas kedagi, kes naerataks. See väike tüdruk? naine? rääkis ingliššit lidl bit. Ta seletas hämmastavalt edukalt kätega, kuhu minema peab. L-i ja R-i ta vist väga ei teadnud, aga need sukeldumisliigutused olid tõeliselt veenvad. Siis ma nägin säraga inimesi ka. Üks kandis lillat.

Troll 12 jõudis vähemalt 3 korda meie eest läbi sõita. Bussis oli lahe. Hea, et Marie ei lasknud endal pileteid ostma minna, sest seetõttu nägin mina lahedat bussijuhti. 😛 Dieneš? Midagi sellist ta vist ütles. Bussist ostes on hind igatahes 0,70 LVL tükk. Mina deklameerisin. Ilusaid inimesi oli ka ja tränavendu. Pärast mahatulemist peaaegu midagi toredat ei juhtunudki. Mõistagi olid meie mõlema kotid oversized ja vajasid erivedu. Igaks juhuks tegin patsi pähe ja poolküpsed sinikad silma alla, et täiesti tavaline hull paista. Vesi võeti käsipagasikontrollis ära. Ametnik tegi veel eriti karmi nägu. Ta tundis end kindlasti väga tegijana. There is a bottle inside? Throw it away. Böö. Meil on praegu vast veel tund siis passida. Wifi on tasuline. Marie arvab, et me oleks peaaegu valele lennukile läinud. Mina nii ei arva. Lolle eestlasi ja soomlasi kutsutakse järjest nimepidi nende väravate juurde. Kahju.

Lennukisse saime esimeste seas. Ryanair kasutab kohajaotamisel kes-ees-see-mees-põhimõtet. Lend ajas mul pea valutama, ma peaaegu magasin ja vaatasin oma isiklikku filmi. Vahepeal vaatasime Mariega hoolega pilvi. Ta veel luges ja trügis korra vahekäiku. Enam-vähem just selle pärast mu filmivaatamine pidevalt katkeski. Lend kestis vaid tunni ja peale.

See kindlalt etteplaanitud osa on alati kõige lihtsam. Riia lennujaamas oli lahe vaadata lapsi. Kaks blondi vennakest etendasid meile üliedukalt variatsiooni videost „Charlie bit me“ ja üks teine armas tüdruk pelgas Marie nägusid. Tundus. Väiksed lapsed tekitavad mus alati tonnide viisi koduigatsust. Igatahes siin paigas Norramaal, kus meie lennujaam asub, Moss Rygges või midagi, on Internetiga veel segasem. Isegi ei saa aru, miks ühendust ei saa. Marie läks bussiga poodi. Tal on plaan kotti täita, kuigi vett on tõesti vaja. Iseasi, kas ta midagi joodavat toob. Ma ise olen väsinud ja laagri alguseni on kaks päeva aega. Muide: laagri toimumispaik (Fredrikstad) on märksa lähemal kui Oslo. Me veel selgitame, kas meil on üldse mõtet pealinna ronida. Pealegi on mu kaaslase unistus siin pöörijoonel ära käia ja Thori „külastada“. Minul pole unistusi. Ikkagi: kui ma ütlen, mida tahan, saab keegi teada. Praegu ütlesid teineteisele nägemist kaks paarikest. Ühele nende nelja seast sooviti hällipäevaõnne.

Mingit seikluslikkust pole, aga ma ei plaani torpedeerida ka. Teadmises on jõud ja ilma selleta tunnen end nii abituna. Juba hommikust saati on tulnud kõiksugu morbiidseid teemasid meelele. Vajan ju oma hõbekeed, et mind laipade seas identifitseerida või  et see mulle viimased sekundid põrgulikku piina valmistaks. Meie rongist sõitis mööda Läti veoauto, pealkirjastatud: „Surma“. Tuleb kohe see, millele mõtled. Jama on selles, et siin on märg, kurat. Lollakas, kui palju on kirjutada. (Sõnutud!) Teate, Marie saab ümber maailma kaudu peksa, kui ta täna satelliit-orbiidile ei ilmu.

Kuulan poole kõrvaga siinsamas Charging Point´is mu ligi istuva nelja noormehe prantsuskeelset arutelu. Aru küll ei saa, aga ka neil näib „servissiga“ probleeme olevat. Mina aga veel ei tunne end lindprii rollis hästi. Kas ikka selle pärast, et mu pea valutab ja see lõhn – uäkk, parfüüm – ei lähe mu juurest ära? Marie tuli tagasi ja tegi kõik heaks, lõpuks Interneti ka. Julge pealehakkamine on pool võitu. Ei no lihtsalt. 29. juulist aitab, padjad kõrva alla.

Marie blogi: http://idiaanlane.blogspot.com/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: