Norra XXX – Fæn! Oui!! Imedemaa!

30. juuli 2010

Kaks tundi magatud ja kõik on lahe. Ärkamisepoole hakkasin lämbuma ja uus suur reisiseltskond lärmas. Ei saanud magada enam. Magala nimi on siis Moss Lufthavn Rygge. Ma tahaks kogu aeg öelda Luftwaffe, aga nii pole ilus. Siis ma istusin pikalt võrgus ja tegin midagi tobedat. Maadlused ühenduse saamisega on peaaegu lõppenud. Ajaks, mil Marie ärkas, olid pooled prantslased kadunud. Ainult üks kutt oma arvutiga veel passis siin. Teised lahkusid ja jätsid „Monopoli“ (hirmuäratavalt mini variant, kuigi võiks ka hullem olla) mängujuhendi maha. Seda kutti ei huvitanud too mäng eile üldse. Ma ei tea üldse, kuidas nende koos-saaga lõppes, sest me läksime enne ära.

Marie suutis kahe tunni pärast ärgata. Vaatasin, kuidas ta väga tükk aega WC-uksest välja ei tule ja kartsin, et ta on ära uppunud. Varsti ta naasis ning hädaldas pistiku olematuse pärast. Sirgendamine on ta kinnisidee (minu hinnang) ja läks peagi tagasi. Kui ta valmis oli, kordasin protseduuri mina, ehkki mul ei läinud mingitki juhet vaja. Ma peaaegu tahtsin teada, miks ta nii toimis (miks ma pidin teda pool tundi (?) ootama või nii), kuigi ma muidugi juba teadsin. Kes ei tea, vast ei saagi teada. LOL Sihtmärgiks võtsime lähedalasuva Mossi linna. Mulle meenub seda nime kuuldes alati miskipärast moose. (Uncyclopedia, Ebardtsüklopedia) või Sammalhabe, kui pingutan. Võtsime pambud selga ja kalpsasime teekesel, mis suurele maanteele viis. Pakkimisega läks mul aga midagi imelikult. Rasked asjad võiks ikka põhja panna. Siis sel ajal, kui mina stuff´i ümber pakkisin, lehvitas Marie pöidlaga. Selles samas punktis võeti meid ka peale.

Selle abielupaariga me väga rääkida ei suutnud. Jutt ei jooksnud ja kui inimene on seljaga, võib kergelt kuulda, et meilt küsitakse vanust. (Abi-mees ütles meile seepeale pärast segaduse klaarimist: I´m not interested. ;)) 12 km pärast panid nad meid kuskile Mossi kesklinna maha, soovisid edu jne. Sõitsid edasi. Me läksime mingisuguse hoone juurde tellitud pilti tegema. (Wank? Mida iganes.) Sealsamas jalutas üks naisterahvas, kellelt me uurisime, kas ta teab infotsentri (siinmail kirjutatakse „senter“) abupaiga kohta. Ta ütles, et teab, ning viib meid kohale. Hämmastav. (Kindlasti on lihtsam niisama puhuda, kui direction´it kirjeldada.) Ta oli just hiljuti Tallinnas käinud ja tšellist. Ta arvas, et best-vibration-between-your-legs on really good. Nii ma vist lõpuks täna esimest korda Karini blogi lugema sattusingi. Ta oli mõnus inimene. Särata objekte näeb siin nii vähe.

Infomaja oli täiesti kollane ja selle juures oli veel üks kollane maja ning kaks kollast autot. Meile miski eriti huvi ei pakkunud, niisiis läksime küsitud odavapoolse poe suunda. Esmalt jäi kõrvale vasemale huvitava sõnumiga maja, mille tarvis tuli fotomasin välja tirida. Suusoojaks arutlesime, kuidas me vastasmaja elanikke korteris 34 intervjueerime selle kohta, kuidas on sellist teadet iga kord välja vaadates näha, kuidas see nende psüühikale mõjub ja kuidas seda hindavad. Norra = Imedemaa.

Möödusime veel ühest esoteerikapoest. Jätsime kotid lihtsalt tänavale ja läksime ilusid vaatama. Liiga kaunis oli. Minu pooleteisepäevane iluvajadus sai kindlasti rahuldatud. Sealsamas pääses ka peamisele shopping street´ile, millel meile näidati kohe kivi, mis oli imelik. Appi, kuumaveeallikas lihtsalt ristteel auramas!!! Auramas külma vett, mida ta lihtsalt peenelt purskas. Tüng.

Aga teate, kui ilusat kirjapaberit ei leia, võib vabalt ümbrikuga üle pingutada. Valige läikiv. Kotte hoidsime suurema osa ajast tänaval või niisama ukse kõrval või pingil.

Edasi läksime parki. Seal olid pardid, Mossehallen ja hostel, mille taha pidi 50 NOKi eest võimaldatama laagriplats. Ma jäin seal järvekaldal magama ja vaatasin filmi lesbidest. Kell oli ca 12. Ma oleks paar korda külili käinud. Peagi tahtis Marie vastuseid, mida edasi teha, ning mu uneaeg peatati lausega, et olen paljunenud, millele ma mõistagi kohe vastu vaidlesin. Järglasteks oli üks prantsuskeelne pere (kolm last, Marie arust palju). Ma ei saagi aru: kas igasugune prantsuse keel tundub mulle norra keelena, aga tegelikult nad ju lihtsalt on piisavalt kauguselt samad. NORSKamine = frasns + svenska.

Plaaniks jäi, et läheme lennujaama tagasi ja seal süüa tegema (kindel koht, kus lahtistita vett saada; Marie lubas, et hommikuti saab kraanist jõhvikamahla) ning hommikul hääletame Fredrikstadi. Selgitamaks parimat kohta, kus küüti püüda, läks Marie perekeselt küsima, kus on hea. Need aga lubasid meid tunni pärast ära viia.

Ma nüüd enam unest sooda polnud ja nüüd oli Marie kord magada. Mängisin pardisulgedega, kelle teemal ma enne sügavmõttelist monoloogi ja informatiivset küsivdialoogi pidasin. Leidsin vaarikaid. Lehed on neil siin väiksemad, kuid marjad ikka pirakad. Kooberdasin niisama sellel kivil, mis tukkuva Marie selja taha jäi. Nii palju räägitakse Norra eriti ilusast loodusest, mina praegu tunnen, et võib-olla on see lihtsalt erinev. Kivi osas. Äkki siin on rohkem alu tunnusega pristine.

Mu viimane hääletamiskogemus toimus oma kümme aastat tagasi. Ma püüan selle tegevuse õigustatusega harjuda. Vastikud häbi ja õiguse piirimaad.

Jaamas lällasime esmalt niisama. Kuna turvad keelasid otse jaama ees gaasiballooni kasutada, vantsisime vajaliku kraamiga veidi edelasse (?) juhttornini. Söök oli liiga hea. Marie retsept, tema jagab. Möödasõitjad, -kõndijad vahtisid meid kõik kuidagi. Polnud vist midagi põnevamat näinud.

Kui olime tagasi, tegi Marie mulle hariva õppetunni (nüüd vaata videot) ja otsis ka NORSKamise õppevideoid. (Muide, Anita L-i blogi on tõesti nagu romaan ja Karini oma ka hästi kirjutatud ja haarav.) Tema vast sai midagi selgeks.

Täna pole jaamas palju vaadata või siis mitte kedagi, kelle pärast ma vaataksin. Eilne meelejäävaim kuju oli üks vanainimesi terroriseeriv indigolaps. Esmalt loopis ta kõndimise pealt oma jakki jalaga õhku, siis viskas selle üle vanemate pea ja pani ise ees ajama. Eriti ei tea, millal jälle postitada saab ja vahest polegi nii õige. Peaksin vee-eelgi rohkem brošüüre vaatama või isegi mitte seda tegema. (Prantslasi on jaamas igast soost, vanusest ja rassist. Nad on süüd minu delusioonides!)

Tähtis: Fredrikstadis on laager, mis on põhjus, miks ma siin olen. Sinna saabuvad üle maailma mitmed inimesed, kellel on kaine olemisega probleeme. Sellest saab the most sober week in all Europe. Inimesed toetavad üksteist ja lohutavad, et varsti saab ka see nädal läbi. Algab järjekordne norrakate ärakasutamine. Vahepeal on tunne, et võiks juba kohe nende juurde minna palvega, et nad meid otsemaid polaarjoone kaudu läbi Oslo koju viiks. Hullud. Ja mina veel nii püüdsin Riias. Nõuab tõesti harjumist. Endaga.

PS Karin, kui sa peaksid lugema: mul pole kunagi varem IQ alampiiri sedaviisi kasutamisest undki tekkinud. Ehk peaks seda mõnda aega kasutama hoopis ülempiirina. Kindlasti saaks palju uuenduslikke ideid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: