Norra XXXI

31. juuli 2010

Tänaseks olen juba harjunud avalikus kohas magama, sest magasin edasi, isegi kui liiga lärmakaks läks. Pidu kestis viiest veel natuke peale kohaliku aja järgi, sest just siis hakkas turva oma matkavarustuse laialilaotanudtele õlale või puusale koputama. Eilse une veetsime lennujaama hoopis teises nurgas. Seekord jättis Marie näiteks oma koti auto olla (mingisugune tumehall Škoda Yeti on). See seltskond, kes end trepi alla sisse seadis, peksti ka üles.

Kolisime tagasi Charging Point´i juurde ja hakkasime sööma. Küpsised ja marjavesi. Kusjuures: siin – täpselt seal, kus minu ase varem oli – lamab ikka keegi. Teda ei ole keegi üles tampida märganud. Ta magab veelgi, kuigi kell on peaaegu seitse. Jätkates tagantjärele kirjutamist nüüd siit, kohast, mille kaugust mõõdetakse kilomeetrites, meenub minule eelkõige kõik pärast seda, kui me uksest välja saime. Pöörasime vasakule, sest Fredrikstad jäi siiski lõunasse. Jah, ma lasin selle suuna Mariel otsustada, kuigi ma kasutasin ka oma sõnaõigust veidi. Tulemus oli selline, et me marssisime kogu maa tagasi, sest okaskaunistusega aed tuli vastu, algas bensiiniala. Kui kõrge piire, mis lennujaamaala kiirteest eraldas, murdsime üle tee. Proovisime lolli ideed kiirteel hääletada, kuigi me teadsime, kui loll see on. Nad vist ei tohi seal isegi peatuda. Lõpuks marssisime pikalt ühe bussipeatuseni ringteenurgal, kus lollitasime. Kõndimise peale jõudsime asulasse, kus jäime kohaliku „R-kioski“ juurde pöialt tõstma. Sõime kahe peale 60-kroonist jäätist. Kõik naeratasid meile, me tegime igaks juhuks tsirkust ka. Igav ei olnud, kuigi minu arust polnud mingit lootust, et keegi seal peatub, kuigi putka oli parklaga. Segadusse ajas veel ka ülekäigurada.

Mulle näis kõige mõttekam asula teise otsa pääseda, sest kaua ikka jõuab lõbustada inimesi, kes tegelikult koju sõidavad. Saime minimaalselt mõnikümmend meetrit kõndida, kui keegi siiski peatus. See onku tegelikult ei tahtnud Fredrikstadi sõita, aga ta otsustas ikka meid kohale viia. Pani meid bensiinijaama juurde ja soovis edu. Küsisime esimeselt ettejuhtuvalt tädilt teed. Tal oli suur kõht ja väike koer. Süles. Ta tahtis esimese raksuga meile teed rongijaama näidata. Ta tundis Marie kaardi ära. Sõitsime praamiga üle jõe, lihtsalt teisele kaldale, mis läks maksma 10 NOKi nägu. Seal imetlesime kaarti. Ütlesin Mariele millegi peale „daväi“ ja üks nokkmütsiga mees reageeris sellele kohe, öeldes „daa“. Huvitav. Kell polnud veel 12ki. Siit algas laager, pannes telki kokku nii, et see suures tuules ära lendas. Lennutasime.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: