Tahate teada, millega üksikud inimesed tegelevad? Nad räägivad näiteks Omegles. Ma proovisin ka ja täna lausa esimest korda. Päris närvi ajas. Põhimõtteliselt tuleb seal lehel klõpsata, mille peale tekib ühendus ühe võõraga. Stranger & You vestlus. Seltskond seal on päris kartlik: nad asl-itavad su ja kohe, kui midagi tavalisest erineb, disconnect´ivad su ära. Ega nad vist otsivad õhtuks kaaslast sealt. Mina suutsin jutule saada ainult kahe normaalse inimesega. Kolmandas “normaalses” pole ma kindel, sest ta jõudis enne ära kaduda, kui vestlus algas. Sellel kutil läks kokasaade vist liiga huvitavaks. Lõppkokkuvõttes on tunne, et asiaadid on mõnusamad kui muud. Asl tähendab age, sex, location, nagu teada sain. Päris valus on, kui keegi lihtsalt sõna lausumata kaob. Vähemalt minul. Nii valus, et pelgan tasamisi “Start a new conversation” vajutada. Eks ma ole ju selline inimene ka, kes mõtleb iga kommentaari postitades väga isiklikult. Mul ei lähe netikeskonnas mingid pidurid maha. Kui nüüd järele mõelda, olen ma tegelikult kogu aeg pidurdatud.

Tegelikult võib küll hirmus olla, kui vestluspartneriks satub mina, kes hakkab kahtlustavat psühhoanalüüsi tegema, et kohalolu motiive teada saada. Ma ei taha flirti, kaaslast õhtuks ja seksi, sest ma tahan lihtsalt suvalistest inimestest rohkem teada saada. Siis ma küsin neilt: “Have you freaked out already?” Selle peale nad ei julge veel lahkuda. Ma olen väga kindel, et mu viimane vestluskaaslane väljus seepeale, et ma tunnistasin oma tundeid seoses disconnection´iga, et mulle haiget teha. Muidugi ta võis ka arvata, et ma lihtsalt hakkan talle üht õnnetut elulugu jutustama ja tema ei saa seepärast öösel rahulikult magada. Ja siis mu uus sõber ütleb mulle ka, et ma olen weird ja miks on saladus, aga see oli õnneks ammu.

On siis tõesti minuga nii ohtlik rääkida? Jagage!!

Lisaks ma lähen kellegagi nüüd MSNi konsulteerima ja pärast harjutan veel, kuidas oma südant mitte kõigutada lasta neil, kellest ma mitte ******* ei tea. Now I doubt if I hadn´t been too kind… Ma vist olen vist liiga lahke, eks.

Hold me like before
Hold me like you used to
Control me like you used to

No
You don’t move me anymore
And I’m glad that you don’t
‘cause I can’t have you anymore
But I thought you should know
You don’t move me anymore
And I’m glad that you don’t
Because I can’t take it anymore

Yeasayer – “O. N. E.”

Advertisements

Hämmastav, mul pole vähematl 5-6 aastat kordagi palavikku olnud ja nüüd püüdsin mingi viiruse kinni. Kui tagasi koju sain, siis Maru pärast ärkamist küsitles mind kohe, kas laagris keegi haige oli. Tal endal lihtsalt oli vahepeal väga paha olla. Nüüd oli siis minul ka.

Jäin vastu reedet magama raske peaga, sõitsin vanaema juurde raske peaga, Välk süles, magasin Valgerannas ka. Alles täna hommikul läks kergemaks. Tegelikult mul hullemat palavikku kui peaaegu 37 polnud. Kahju on eelkõige sellest, et ilmad on halvad.

Ma nüüd arvan, et ma pole enam vast lihtsalt harjunud haige olema. Tervis on mind nii hellitanud. Kui ma noor olin, siis ma uskusin, et vähemalt korra talvel peaks nädalakese temperatuuri kannatama, siis aga see korraga lakkas. Praegu on veel suvi ka!!

Miski on mind väljakannatamatult irooniliseks muutnud, nagu ma ei oleks kaua inimesi näinud. Täna vaatasin Pokémoni filmi alapealkirjaga “Heroes”. Väljavõtteid…

Tõendeid Pikachu halvast iseloomust:
These are…
Latios…
Latias…
Pikachu!”  (Ai, Kawaii-baka-chan, you´ve just ruined the moment. Nagu ma ise seda ei teeks. ; )) Igatahes, on see ebatäpne tsitaat, ärge kasutage.)

Misty-nimelisel karakteril on väga elav kujutlusvõime… Kokkuvõttes väga sisutühi film oli, aga ilus värviline.

Kawaii-baka-chan on tegelikult väga tore. Tema seiyuu peab väga andekas olema, et ainult kolme erineva silbiga kõiki emotsioone väljendada, kuigi ka joonistused on kõrval veidi abiks, ja on ka. Pikachu!

Pressed unto us flesh still sickly sweet
With scents of love
But lost of this lust
Exactly what becomes of us?

Ehk siis: kui mind järgmine kord näete, teen tõenäoliselt väga imelikke häälitsusi ja naeran ennastunustavalt selle peale, mis ainult mulle naljakas tundub. Seejärel aga ärkan ja avastan, et oleks tulnud end tagasi hoida, sest ma olen päris hirmus. Enesekontroll sakib praegu. Nüüd, kus ma terve olen, peaks tõesti Pärnus linna-küla peal käima. Hug-hug.

Piia

Ma olen juba mitu päeva Eestimaal, tegelikult, sest enne 15nda keskpäeva sain Valka. Mis ma ikka teinud olen… Norramaal tulid meeletud unenäod. Ma võiks neid pikalt lahti seletada, aga tõesõnu: kui tunnete, et soovite mitu-mitu minutit vaikida, võin teile jutustada oma maailmapäästmisunesid. Esimesel korral marukarsklasena (kes ma ei ole) alkohoolikute käest, teisel korral kurja lapstööjõudu kasutava organisatsiooni Juvente küüsist. (Action!! (Y)) Või ka sellest, mida nägin Oslo kesklinnas telkides.

Öine Oslo oli päris tüütu. Lisaks nägin esimest korda, kuidas keegi ennast süstib. Ma oleks pidanud sellest kedagi teavitama. Valges aga näeb, et seal on kõik nii kena ja korras ning inimeste ilusaid ilmeid. Siin kodus nüüd vaatan ja võrdlen, sest midagi oleks nagu väga valesti. Juba Riias oli. Tulime lennukilt maha — kurb oli juba peale minna — ja mõtlesin, mis siin juhtund on. Liiga palav oli. Nii palav, et oleks tahtnud kohe ringi pöörata. Öö otsa istusime Riia kesklinnas, et poole seitsmest väljuvale rongile minna. Tahtsin leida selle pagana samba, mida ma kunagi näinud pole, sest alati, kui Riga satun, on see kas restaureerimisel või kaugel. Seekord ma ka selleni ei jõudnud. Kell oli umbkaudu üks. Lilleputkad olid öö läbi avatud ning ossid lasid ringi. Õiget läti keelt peaaegu ei kuulnudki, isegi laagris oli seda rohkem!  Enne kui pimenes, käisime pitsat söömas. Valisin nime järgi lihtsalt mingi pitsa, pärast kriblasin neile salvräti peeale, et nad peavad ilmtingimata retsepti muutma.

Igatahes, kõndisin siis linnas, otsitut ei näinud, aga siiski midagi hoopis põnevamat. Keset üht topeltrealist teed oli saareke, millele viis ülekäiguradu vaid ühest kohast. Seda viimast ma aga ei teadnud. Ronisin seal allee keskel ringi, et teada, mis lõpus on. Reegleid rikkuda aga ei tahtnud, niisiis pöörasin ümber. Seekord vaatasin aga tähelepanelikumalt, mis ilmelikust kuplist ma mööda vantsisin. Selle, mis oli plastlaudade ja prügikastide manu ning kruusal. Seal oli ka telk. Uks oli eest lahti, nii et paar karvaseid jalgu paistis. Tuju oli mul kohe palju huvitavam.

Puhusin üldse öö otsa seebimulle.

Oslos magasin kaks ööd. Teise põõnasime katuse all, sest telk oli väga märg. Saime Korea päritolu norraka juurde, kes ühtki Aasia keelt ei mõista. Lahe oli, sain ka videomaastikul haritud. Nom Nom Nom Nom Nom Nom Nom

Põhimõtteliselt ma harjun nüüd Eestiga ja mõttega, et ei pea ingliskeelseid viisakusvormeleid kasutama.

http://www.youtube.com/user/lassegg#p/u/8/I3NkQ00_ZbI

Eile olin ma Røroses, täna hommikul ka, mingi osa ka üleeilsest õhtust. Me telkisime keset linna pargis raudteejaama kõrval, aga rongid on neil siin hästi vaiksed, tillud ja uhked. Meil oli isiklik bensiinijaam ligi, tegelikult isegi kaks, kus hambaid pesemas käia. Kahekesi korraga,. Linnakesse kohale jõuda oli võimas.

Kirkevikist liikvele saime loomulikult alles 12 paiku. Me suutsime isegi bosnialannad ära saata. Ilm nägi küll masendav välja, aga ära minna oli ju vaja. Algas Mariele vist vaevalisem teekond ülesmäge. Täpselt sama teed mööda, kus trollimängu ei toimunud. Marie algul puksis, et tema tahab viisakat teed mööda minna, mida mööda pääseb külla kiriku juurde mitu korda aeglasemalt. Talle ei meeldi pori. Lõpuks sain ma ta siiski mäest üles nii, et ta kõndis omal jalal ja ei saanud jalga poriseks. Südamerohtu läks peaaegu vaja, kuid me ei leidnud seda õigel ajal üles. Enne suurele teele keeramist avastasin ma, et joppi pole üldse vaja, mida siiski oleks võinud varem taibata, ning keerasin selle räti abil pambuks kokku ja panin selle „lapse“ kotti.

Käisime Kiwis süüa otsimas. Pärast harutasime uksel Daimi jäätist lahti, nii et inimesed ei pääsenud meist tihtipeale mööda. Siiski peatus meie juures üks tädike, kes seda ei üritanudki. Ta rääkis meile norra-inglise segakeeles, et oli kunagi skaut. Ilmselt soovis meile edu.

Sealt edasi esimese nurga taga korjas üks meesterahvas meid peale ning pani kuskil Oslo lähistel maha. Kaarti meil polnud ja Marie läks üle tee, et auto-majast abi saada. Mina passisin kotte. Täpselt siis, kui Marie naasis, oli üks auto peatuda jõudnud ning sellest väljunud ema ja tütar kontrollima asunud, kas mul ikka on kõik korras, et ma sedasi pea kätel teepervel istun. Marie kartis, et mind üritatakse juba kidnäppida. Auto-maja onkudest üks oli igatahes otsustanud meid Lõuna-Oslo bensukasse viia. Meeletult naljakas.

Paik oli Statoil, mille taga oli loomulikult mäkk. Hirmkallid hinnad. Tegime endale Rørose-sign´i bensujaama poest küsitud vahenditega. See oli ilus ja punane, sest Mariel on kindel käekiri. Ta rääkis, et bensuka-poiss oli väga abivalmis ja aitas O-le õigesti kriipsu peale tõmmata. Seal viibeldes ei läinud eriti hästi, kuni meie juurde saabus reamees? Rasmussen, kes ütles, et kuigi tal on rohelise numbrimärgiga auto (see tähendab, et istetest on ainult esirida), veab ta meid kindlasti mõne kilomeetri edasi, kui ta peaks meid pärast oma bürgeriga lõpetamist kusagil teepervel nägema. Tema nõustamisel hakkasime mööda high way serva marssima, Rørose-silt Marie selja külge kinnitatud. Suurt lootust muidugi polnud, kuid varsti hakkasime kõrvaltee poolt, mis oli mäe otsas, hõikeid kuulma. Üks džiibiomanik oli meist korra juba mööda sõitnud ja siis otsustanud meid neli tundi edasi sõidutada. Ta oli punakalt hele ja kõige rohkem minu vanemate eas mees, kes roolis palja kõhuga. Ta tundus natuke närviline ja tema masin oli kindlalt eelmisest sajandist, aga loomulikult lahe. Ta ütles, et tavaliselt ta kedagi sedasi peale ei võta. Sõidu ajal vestlesin temaga põhiliselt mina. Ta rääkis, et ta pole Norrast peaaegu välja saanudki, kuigi ta muidugi käib Rootsist süüa toomas. Lihtsalt hämmastav kui hea sõnavara siin pea igaühel on. Marie sõnul, kes suurema osa ajast juhtmetega ühendatud oli, tundus tüüp väga haritud. Nojah, ma kõnelesin temaga Knut Hamsunist ja Ibseni „Norast“ ning ta õpetas mind neid õigesti hääldama. Arutasime pereelusid, religiooni, rahvauskumusi. Ma sain talt küsida, miks siin surnuaedades obeliske hoitakse. Kui mõni maamärk paistma hakkas, ta ikka mainis.

Ta paistis jahinduses väga kodus olevat ja tegelikult ta suunduski oma tuttavate mingisugusesse reservaati, mis olla nii suur, et on lausa kaardil märgitud. Ta jälestas Oslot ning ütles, et siin parandatakse kogu aeg mõnd järjekordset teed või ehitatakse juurde ning siis hakkavad ka sellel korrashoiutööd. Ta kasutas kuuldeaparaati, sest lasi noorena prügimäel rotte ning tegi muud jama, ilma et oleks troppe või midagi kasutanud. Ta oli meile valmis ka tagasisõiduks küüdi organiseerima. Ta pani meid Hanestadi Best´i maha ning kadus. Kui te ta numbrit ja nime tahate, siis Mariel on.

Seal passisime ka mõne aja. Kõige kohutavam oli siis, kui mingisuguse lastelaagri seltskond korraga kisades kraavist välja hüppas, joostes tuhinaga meie poole, ning jaama ukse taha saba moodustas. Marie oli veel seljaga ning seda rahvast tuli lihtsalt juurde. Kaua me selles kohas ei olnud ja kuigi Marie säilitas optimismi, hakkasime edasi marssima. Ma püüdsin ka, kujutades hõbedast autot ette. Marie lehvitas autodele ja üks rekka pidas kinni ja veel meile. Nägin siin sellise imeasja ka seespoolt ära. Masinat juhtis slovakk, kes inglise keelt eriti ei kõnelenud, norra keelt aga küll, ning transportis autosid. Ta kiitis neid. Väga värvikas tüüp tundus. Ta küsis meilt, kas me oleme lesbid, kui ma püüdsin Mariet hirmsate teeolude eest tema põlvedele toetades kaitsta. Tema jaoks olime meie kaks „crazy Estonians“, ehkki ta polnud Eestist kuulnudki, aga Lithuania-sõna pakkus ise välja. Õpetasime talle neid eestikeelseid fraase, mida ta küsis. Ta oli selgelt andekas. Ta uuris, kuidas midagi kauniks nimetada. Talle meenutas see hispaania keelt. „See on ilus, muchachas!“ Mariel jäi temast kindlasti teravam mulje. Tüüp pani meid Tynseti juurde maha, selgitanud enne, et Røros on nõme ja seal on nõmedad inimesed.

Hakkasime siis Mariega just mõtlema, kuhu telki panna, ning see neiu lehvitas jälle niisama pöidlaga ja mida me näeme: eespool on peatunud hõbejas auto, millest hüppab välja viisakas ja usaldusväärse olemisega meesterahvas, kes asub pagasiruumi avama, märkides, et ta ei oodanud seltsi saada. Vau.

Ta oli arst, kes läks Rørosesse piloteerimist harjutama. Ta oli tahavaatepeegli sättinud nii, et sai muga silmsideme luua. Appi. Talle meeldis üldse otsa vaadata. Røroses ma ütlesin Mariele, et olen harjunud vähem tarkade inimestega rääkima, mille peale ta mind loomulikult kohe tänas. (Rääkige, mida teie nüüd tunnete.) Selle mehega vesteldes sai tõesti targemaks. Ta lohutas vähemalt mind, et tegelikult enamik Norra noori on väga reserveeritud ega katsu või kallista kogu aeg „nagu Ameerika filmides“.

Mis Røroses toimus, ma eriti seletada ei viitsi, sest äkki teeb seda Marie. Ainult, et mul oli täna hommikul kaks maailmapäästmise unenägu järjest. Viimasest võiks raamatu kirjutada. Esimeses olin ma marukarsklane, teises päästsin kõiki kurja maailmavallutamise sooviga organisatsiooni Juvente käest. Põhimõtteliselt magasime sisse. Marie ei tunne mu äratushelinat ära.

Praeguseks oleme niipalju targemad, et teame, et pöidlaküüdi püüdmine oli Norras mingi aeg veel päris tavaline, aga nüüd on kõigil autod. Seepärast me nii naljakad tundumegi.

Ülejäänud 400 km kirjutab Marie, sest ma sunnin ta viitsima. Ta tunneb, et ma kirjutan tühjast suurt juttu kokku, vist, ning tal võib õiguski olla, kuigi midagi mõttetut seletada on ka alati tore, sest vähemalt endal on huvitav. Mul on vist kogu aeg midagi analüüsida.

Kirkevikki saabusime seitsmenda õhtul, nüüd on juba üheksas. „Kirke“ tähistab vähemalt ühes kreeka keeles kujundit „ring“ ja sellest lähtuvalt paika iseloomustada võikski: nõiaring. Rutiin, mõnus, lebo. Marie vajus sellesse eriti lihtsalt sisse. Plaan oli lahkuda juba eile või vähemalt täna. Majahoidja ka vaikselt muudab, et me ikka siin passime. Täna plaanisime esmalt ilma kottideta minna sööki tooma ning siis bensujaama vaatama, kas seal kaarti on. Poes saime käidud, kuigi raha oli kaasas poole vähem, kui plaanisime, sest keegi unustas end silmi värvima raha väljaotsimise asemel. Kui ma piisavalt suureks saan, proovin hakata rahavarusid vannitoas hoidma. Ma pean olema umbkaudu vanuses 19,030555555555555555555555555555556, mida aga ei juhtu, sest mul on kavas uuesti 9 saada ja ülikooli minna.

Igatahes pärast shopping´ut kõndisime gas station´i suunas, aga kuna me niipea, kui Marie igatses, kohale ei jõudnud ja meil oli kahe peale ainult üks paar korralikke jalanõusid ja kolm täiesti kasutuskõlblikku jalga neljast, pöörasime tagasi. Lisaks tundus, et suund oli vale, aga siis pöörasime umbes ja ainult tagasipääsemise osas õigele rajale, kus teadjad teadsid teavitada, et otsituni on 8 km. Siis tulimegi tagasi lebolasse, kell peaaegu viis, Mariel ikka kindel soov siit täna liikuma saada, saaks veel ainult paadisillal jalgu leotada, kui Kristopher ?? meile, jah, vastu kõndis ja muigas meie aegluse üle. Marie suutis veel ise välja mõelda, et küllap keegi meid küll täna õhtul enam peale ei korja, ja nii jääme siia veel kolmandaks ööks.

Siin on tõesti ilus Norra loodus. Majade kompleks asub kaldanõlval ning hooneid on vähemalt neli. Iga nurga taga on mingisugunegi kiik ning ühes kohas jalgpalliväljak. Batuute on kaks – üks maale, teine veele – ning see näib üldse norrakas olemise juurde kuuluvat. Nii palju, kui oleme siinkandis ringi vaadanud, on kõigil vähemalt üks. Juvente- la alale jääb ka kaljut, kus võib iga kahe sammu järel mõnele kitiinkestale komistada. Klaasikilde on veepiiril hämmastavalt palju ilmselt omastas organisatsioon selle kinnisvara, võttes ühiskonnalt ühe joomla vähemaks, või on neil liikmeks astumisel pudelipurustamise riitus. Seal oli tegelikult keraamikakilde ka. Vaarikaid ja maasikaid on meeletult. Kohalikud lasevad neil pigem halvaks või vähemalt alkohoolseks minna, kui ära korjavad. Ma Thorilt eile küsisin, enne kui ta bussile-lennukile (põhja suunas) lahkus ja oma firmakallistust (peaaegu viisakas käperdamine, aga siin on nad vist kõik sellised) minu kallal sooritada jõudis, mis värk on. Ta seletas midagi, et nad panevad neid enamasti koogi sisse. Siin saaks väga mitu kõrt metsmaasikaid täis ja vaarikaid veelgi enam, kui need kõrrel püsiksid. Hommikuid olengi siin nii alustanud, et hüppan teise korruse tagaaknast välja (sest maja tagakülg on madalam) ja lähen marjule.

Mina võikski siia jääda ja mõnel päeval üle vee vaid Oslos käia, aga Marie läheks väga nutuseks, kui ta pealinnast põhja ei pääseks ja tema elu oleks mokas. Ma püüan end tõesti vastu töötamast takistada, kuid ärgates siin alati 12st ning siis veel kolm tundi voodis aeledes, tundub välja murdmine tõesti üsna mõttetu. Meil on neljateistkümnendani aega.

 

(allikas 1, allikas 2, allikas 3, allikas 4, allikas 5)

Eile lõppes laager. Ma magasin kindlalt alla 6 tunni ja kui ärkasin, olid vähemalt sakslased lahkunud ning ka hommikusöök möödas. Süüa sain midagi lõuna paiku, kui küpsetati vahvleid pluss pakuti midagi lavašilaadset ja rullitut lihasööjatele.

Ma tean, et lahkusin üsnagi hilja. Plaan oli minna Oslo lähistele Juvente majja. Enne seda ootasin, millal ka Marie otsustab kotti pakkida. Muruplatsil olid juba siis suured valkjaskollased laigud kõikjal, kus kellegi „kodu“ oli olnud. Korjasime sodi kokku. Sakslaste laager oli kõige räpakam, sest nemad jätsid kõiksugu jama maha. Selline suhtumine tundub kasutult priiskav ja vale.

Plaan oli koos Thoriga kohale hääletada. Enne saatsime Mari ja mõne veel rongijaama. Ütlesime, et teeme võidu: kes enne kohale saab. Marie on vahepeal oma olemisega liiga laiali olnud: ta kahtlustas, et on rahakoti kaotanud, oma esimest-teist nädalat kasutusel sandaalidest ta ilmselt ilma jäigi ning käsipagasi ta jättiski perroonile. Õnneks tõi asiaadi nägu poiss selle järele. Vedas tohutult, sest muidu  ei saaks üks meist üle piiri.

Hääletada oli seekord lahe. Jõudsime väga kiiresti kohale. Esimene auto, mida juhtis üks tubakasõltlasest naine, oli väga muljetavaldav: Ameerika päritolu, laius, rubiinsilmadega pealuud lukustusnuppudeks, kantri… Kokku sõitsime neljas autos ning viimases neist oli kõige õudsem. Käänulised mägiteed… aga võib-olla ei olnud autojuht parim. Korra oli nii, et paremale käele jäi nõlvak vaatega majadele ja puudele seal, kui maastik jälle tõusma hakkas. Marie nõjatus minu poole ja teatas, et nii Twilight tunne on, rikkudes kogu lõbu.

Juvente-la on soolase märja ollusega täidetud kaldasopi ääres. Üle vee näeb Oslot ja selle valgeid maju. Peaaegu nagu Kreeka. Kaldakivides ukerdavad väikesed krabid, kes tarduvad, kui neist õigesti kinni võtta, ning liigutavad meritähed, kellest suurimad on vast kahesentimeetrise läbimõõduga. Merikarbid on pärlmutris ja lillas. Saime öö voodis magada, kuigi madrats oli liiga pehme. Läksin nüüd 12 paiku alla ja kõik oli päikesepaistes nii idülliline.

Õhtul hakkasime poodi minema 10-15 minutit enne selle sulgemist. Thor pani läbi metsa jooksuga eest ära ja ma arvasin, et ta mängib mingit nõmedat trollimängu, ning ootasin Marie järele. Meie jõudsime kohale 5 minutit pärast sulgemist, Thor vastupidi. Marie murdis uksest läbi, sest tal oli vaja. Meie sõber köhis: ta on veidi külmetunud ning jooksmine pidi talle alati nii mõjuma. Asfaldil ronisid suured pruunid nälkjad ning teede ümber roosatasid vaarikad.

Sõime ja saime magama, Internetti aga mitte.

Praegu on viimane öö ja ma arvan, et Marie magab. Mina ja Piia ostsime just 10 NOK-ised särgid endale. Need on kõige odavamad asjad siinmail. Maksavad umbes 1-2 muhvinit.

Eile õhtul tegin omale Sanity Club´i. Kuulasin nn „oma muusikat“, sest midagi tundus kogu aeg puuduvat. Säniti klaab tekitas mulle tegelikult rohkelt sisemisi arusaamatusi. Eufooria on eksitav.

Niisiis: hommikul algab raskem osa ja Välk on juba neli. Ilmselt kihutame esmajoones Oslosse. Varahommikul võiks pakkida. Kas ma peaksin magama ka? Mul ei ole võimalust järgnevad kolm päeva bussis loksuda, nagu näiteks sakslastel. Mõni siin vist ei magagi üldse. Peale selle tasuks pessu minna, sest järgneva nädala täpselt sünnipäeva eel ei saa ma ilmselt end üldse klanida. Eesti aja järgi on kell praegu pool viis. Pöörane aeg kõiksuguste tegevuste jaoks.

Ma kirjutasin ka (L)-letter´eid. Tõtt-öelda kaks: Piiale ja Mariele, viimane ütles, et see on parim armastuskiri, mis ta kunagi saanud on.

Kui minul SC oli, toimus võrkpalli tournament. Estonian Old Stars olid ainult sõu peal väljas. Ma käisin vaatamas nende mängu sakslastega, mis oli lihtsalt liiga naljakas.

Pealegi: esmamulje on lahe või kahtlane. Kõht hakkas just selle menüüga harjuma ning keel säärase väljendusviisiga. Vähemalt viimane tuleb kindlasti kasuks.

Eestlasi on siin vähemalt 12 või 14 ja nüüdseks on juba augusti kolmas päev. Peaaegu ei mäletagi, mis tehtud. Peab programmi kokkuvõttest järele vaatama.

Eile näiteks algasid workshop´id, mida nad siinmail nimetavad miskipärast seminarideks. Otsustasime vähemalt päevaks minna bänditegemise omasse ja kindla peale ka Meelise massaažikluppi. Irooniliselt: icebreaker Meelise moodi. Pane kaks võhivõõrast inimest teineteist kordamööda käperdama ning teineteise tagumikul aelema. Bändi jaoks me valmistusime korralikult. Norrakate arusaam ööpäevasest toidukogusest seisneb võileivalaarist hommikul ja ka lõunal. Õhtul saab võib-olla midagi head, aga  vähemalt sooja. Otseselt me ei räägi, et meil on kõhud kinni, aga paljud kujutavad ette, et neil on nälg. Meie, eestlaste laul on teemal, et süüa ei saa. Igaks juhuks eesti keeles, et keegi ei solvuks. Üks rootslane (Joel?) esitas seisukoha, et siin süüakse seda, mis Rootsist üle jääb. Sakslastel on meeletult süüa

Minu algatusel tekkis ka idee, et sellise menüüga äkki rikkaks saabki. Vahest odavam ei ole, aga aega peaks kokku hoidma. (Naftavarudest Põhjameres te siin ei kuule.) Iseasi, kuidas nad nii lahked ja sõbralikud küll on, kui neil kogu aeg kõht kinni on? Kas neil võib olla säärases olukorras normaalset seedimist säilitav geneetiline mutatsioon?

Iga hommik lastakse mingisugust „Sober Woman´i“ laulu. Ilmselt on see just selle Active laagri tunnusmeloodia. Võib-olla on see võrgus liikvel kui guugeldada. Täielik koomika. Iga kord võtab muigama. Pooldades mõnd elustiili – usun – oleks õigem seda elada, mitte sellest jahuda. See juventetamise propaganda tüütab. Mind tahetakse vaat et ka liikmeks värvata, et Baltikumi laager korraldada. Naljakas idee, aga sedasi saaks ennast arendada.

Üle aasta on neil, kui õigesti mõistsin, laagri ajal ka kongress, kus nad arutavad tähtsaid (näide-) alkoholivastase võitluse teemalisi küsimusi. Täna käisin vaatamas; valiti uus juhatus(?). Henrikene tuli ka minu, Piia ja Meelise juurde mängima, kuigi oleks pidanud tööd tegema. Ta kuulab päris hästi sõna – vist on meeleheitel,  21 ju ikkagi -, kuigi varsti hakkas jälle tahapoole vahtima, olgugi et enne oli püüdlikult ühte punkti kusagil esireas vahtinud.

Kui Piiaga piisavalt koos olla, tekib tunne, et peaks ise ka vägivaldne olema. (Piia ütleb, et ta ei ole vägivaldne, aga mõned teist võivad teada küll, milline ta on pärast mõnd välisreisi, mille põhjuseks on Juvente, tagasi kooli saabudes. Väga äksi täis ja lõbus ja “tantsib”. Ilmselt on see minu arust vägivaldsus, sest tal on siis piirid hoopis teisiti arvestatud.) Mariel lasen ma tahtlikult välismaalastega tšillida. Loodan, et ta ei solvu ja ega ta ise ka väga eestlaste juurde roni. Äkki ma tõesti takistan teda ses osas. Ta tahab võtta parimat, mida näeb.

Eile tähistati ka ürituse 20. sünnipäeva. Sai liiga head sööki ning palju õhupalle läks katki. Näiteks siis, kui need küünaldele liiga lähedale sattusid. Torti sai ka, kuid enne seda tuli igav performance ära taluda. Sel ajal joonistasin ma laualinale neiusid, ühe Piia ja Gatomoni. Veidi hiljem algas vahudisko. Varahommikulgi oli muru valgeid „torditupse“ täis. Keegi kommenteeris, et siinne vaht on väga vastupidav. Marie rääkis, et üks geipaar lõi kahekesi oma pead vastu asfalti, kui otsustasid üle kummiseina tantsijate sekka hüpata. Edasi pole neist kuulnud. Ei pea purjus olema, et lollusi teha või selleks, et hiljem leida endast kompromiteerivaid pilte.

Pühapäeval käisime mäkis. Üle jõe saab kas 10-kroonerilise praamiga või mööda kilomeetrist silda. Sild on võimas: hästi kõrge. Sinna kaotasin oma mullitaja ja REMA 1000-st ma uut ei leidnud. See on kõige odavam kaubakett. Otsime Mariega pudeli Urget või Urge´i või [ürget]. Täpne hääldus on kaheldav. Nime põhjal võiks seda kas või Eestisse turustada. Siinmail on see ilma reklaamitagi kõige populaarsem jook. Sisuliselt Fanta. McFurry saab kätte 20 NOKi eest.

Täna sai ka kongresski läbi ning just praegu toimub tõelise, võin ka eksida katusorganisatsiooni, IGOT-i ürituse avamine, kuhu ma lihtsalt ei läinud. Hiljem etendame koos kõigi saabunud baltlastega 23. augusti 1989 ketisündmust muusika saatel. Eks näis, kuidas välja kukub.

Etttevaatust: skandinaavlastele meeldib väga käperdada. Kui ma laagrist lahkun, olen ma sellest pagana võikuõgimisest kindlasti raskemaks läinud, mille püüan meie matkaga tasa teha, ning Eestisse naastes väga põlenud. Siin on palju armsaid inimesi, näiteks sakslane Max. Temaga on hästi lihtne suhelda. Kuidas ta küll selle saavutas. Vahepeal näib ta kurb, aga armastuskirja saades – söökla-spordisaalis on seinal leht pealkirjaga „(L)-letter“ – säras ta pärsi korralikult. Eile oli meil õhtujutuks Hot Chair´i mäng. Siis ta kiirgaski. See algaski nii, et Max-sakslane mõisnik-saksaks keskel, eestlased ümber, kuigi  hiljem lekkis kõiksugu rahvast juurde. Lemmikküsimused olid „Who is the hottest guy/girl in the camp?“, „Who would you make pregnant from this camp (if you were a guy)“ või „By whom would it be nice to be impregnanted (if you were a girl)?“ (Ma ei mäeleta, kuidas täpselt küsiti.) Sperma- või munarakupank on siin kindlalt kvaliteetne.

Järelõhtujutuks rääkisime Mariega „Videvikust“, aga mitte sellest vanainimeste ajakirjast. Taevas on siin üsnagi sarnane. Inimesed ka. Tõesti, kui end liiga kiiresti avada, on kerge haiget saada. Siis tasub minna eestlaste juurde, kus on Nele, kes, ehkki tal on pidevalt paha tuju (ja (kõht kinni või) tühi) on omamoodi väga andekas, kuigi ta kiusab Meelist regulaarselt, ning teeb olemise enamasti kergeks. Vampiiritsen ma siis ise teiste kallal, kuigi kvaliteet on must? Isegi tubakateemaliste protestimängude kokkujagamine (keskendumise harjutus) ei aita nõnda hästi. Too lauamäng on järjekordne. Ilmselt see kaugele ei vii, sest inimesed pole veel valmis. Minul Juventesse astuda tundub seepärast üpriski kasutu, kuigi seltskonna pärast tuleks küll, olgugi et mu energia on madal. Põhjus seda harjutustega korrapäraselt tõsta?

Aa, ja pühapäeval oli aardejaht ka. Nad andsid meile valed tähed, aga Piia rühm võitis ikka peaaegu.