Norra XII | Kuidas me oleme vähemalt 800 km katnud. Autoga. Vähemalt kahe päeva jooksul

12. aug. 2010

Eile olin ma Røroses, täna hommikul ka, mingi osa ka üleeilsest õhtust. Me telkisime keset linna pargis raudteejaama kõrval, aga rongid on neil siin hästi vaiksed, tillud ja uhked. Meil oli isiklik bensiinijaam ligi, tegelikult isegi kaks, kus hambaid pesemas käia. Kahekesi korraga,. Linnakesse kohale jõuda oli võimas.

Kirkevikist liikvele saime loomulikult alles 12 paiku. Me suutsime isegi bosnialannad ära saata. Ilm nägi küll masendav välja, aga ära minna oli ju vaja. Algas Mariele vist vaevalisem teekond ülesmäge. Täpselt sama teed mööda, kus trollimängu ei toimunud. Marie algul puksis, et tema tahab viisakat teed mööda minna, mida mööda pääseb külla kiriku juurde mitu korda aeglasemalt. Talle ei meeldi pori. Lõpuks sain ma ta siiski mäest üles nii, et ta kõndis omal jalal ja ei saanud jalga poriseks. Südamerohtu läks peaaegu vaja, kuid me ei leidnud seda õigel ajal üles. Enne suurele teele keeramist avastasin ma, et joppi pole üldse vaja, mida siiski oleks võinud varem taibata, ning keerasin selle räti abil pambuks kokku ja panin selle „lapse“ kotti.

Käisime Kiwis süüa otsimas. Pärast harutasime uksel Daimi jäätist lahti, nii et inimesed ei pääsenud meist tihtipeale mööda. Siiski peatus meie juures üks tädike, kes seda ei üritanudki. Ta rääkis meile norra-inglise segakeeles, et oli kunagi skaut. Ilmselt soovis meile edu.

Sealt edasi esimese nurga taga korjas üks meesterahvas meid peale ning pani kuskil Oslo lähistel maha. Kaarti meil polnud ja Marie läks üle tee, et auto-majast abi saada. Mina passisin kotte. Täpselt siis, kui Marie naasis, oli üks auto peatuda jõudnud ning sellest väljunud ema ja tütar kontrollima asunud, kas mul ikka on kõik korras, et ma sedasi pea kätel teepervel istun. Marie kartis, et mind üritatakse juba kidnäppida. Auto-maja onkudest üks oli igatahes otsustanud meid Lõuna-Oslo bensukasse viia. Meeletult naljakas.

Paik oli Statoil, mille taga oli loomulikult mäkk. Hirmkallid hinnad. Tegime endale Rørose-sign´i bensujaama poest küsitud vahenditega. See oli ilus ja punane, sest Mariel on kindel käekiri. Ta rääkis, et bensuka-poiss oli väga abivalmis ja aitas O-le õigesti kriipsu peale tõmmata. Seal viibeldes ei läinud eriti hästi, kuni meie juurde saabus reamees? Rasmussen, kes ütles, et kuigi tal on rohelise numbrimärgiga auto (see tähendab, et istetest on ainult esirida), veab ta meid kindlasti mõne kilomeetri edasi, kui ta peaks meid pärast oma bürgeriga lõpetamist kusagil teepervel nägema. Tema nõustamisel hakkasime mööda high way serva marssima, Rørose-silt Marie selja külge kinnitatud. Suurt lootust muidugi polnud, kuid varsti hakkasime kõrvaltee poolt, mis oli mäe otsas, hõikeid kuulma. Üks džiibiomanik oli meist korra juba mööda sõitnud ja siis otsustanud meid neli tundi edasi sõidutada. Ta oli punakalt hele ja kõige rohkem minu vanemate eas mees, kes roolis palja kõhuga. Ta tundus natuke närviline ja tema masin oli kindlalt eelmisest sajandist, aga loomulikult lahe. Ta ütles, et tavaliselt ta kedagi sedasi peale ei võta. Sõidu ajal vestlesin temaga põhiliselt mina. Ta rääkis, et ta pole Norrast peaaegu välja saanudki, kuigi ta muidugi käib Rootsist süüa toomas. Lihtsalt hämmastav kui hea sõnavara siin pea igaühel on. Marie sõnul, kes suurema osa ajast juhtmetega ühendatud oli, tundus tüüp väga haritud. Nojah, ma kõnelesin temaga Knut Hamsunist ja Ibseni „Norast“ ning ta õpetas mind neid õigesti hääldama. Arutasime pereelusid, religiooni, rahvauskumusi. Ma sain talt küsida, miks siin surnuaedades obeliske hoitakse. Kui mõni maamärk paistma hakkas, ta ikka mainis.

Ta paistis jahinduses väga kodus olevat ja tegelikult ta suunduski oma tuttavate mingisugusesse reservaati, mis olla nii suur, et on lausa kaardil märgitud. Ta jälestas Oslot ning ütles, et siin parandatakse kogu aeg mõnd järjekordset teed või ehitatakse juurde ning siis hakkavad ka sellel korrashoiutööd. Ta kasutas kuuldeaparaati, sest lasi noorena prügimäel rotte ning tegi muud jama, ilma et oleks troppe või midagi kasutanud. Ta oli meile valmis ka tagasisõiduks küüdi organiseerima. Ta pani meid Hanestadi Best´i maha ning kadus. Kui te ta numbrit ja nime tahate, siis Mariel on.

Seal passisime ka mõne aja. Kõige kohutavam oli siis, kui mingisuguse lastelaagri seltskond korraga kisades kraavist välja hüppas, joostes tuhinaga meie poole, ning jaama ukse taha saba moodustas. Marie oli veel seljaga ning seda rahvast tuli lihtsalt juurde. Kaua me selles kohas ei olnud ja kuigi Marie säilitas optimismi, hakkasime edasi marssima. Ma püüdsin ka, kujutades hõbedast autot ette. Marie lehvitas autodele ja üks rekka pidas kinni ja veel meile. Nägin siin sellise imeasja ka seespoolt ära. Masinat juhtis slovakk, kes inglise keelt eriti ei kõnelenud, norra keelt aga küll, ning transportis autosid. Ta kiitis neid. Väga värvikas tüüp tundus. Ta küsis meilt, kas me oleme lesbid, kui ma püüdsin Mariet hirmsate teeolude eest tema põlvedele toetades kaitsta. Tema jaoks olime meie kaks „crazy Estonians“, ehkki ta polnud Eestist kuulnudki, aga Lithuania-sõna pakkus ise välja. Õpetasime talle neid eestikeelseid fraase, mida ta küsis. Ta oli selgelt andekas. Ta uuris, kuidas midagi kauniks nimetada. Talle meenutas see hispaania keelt. „See on ilus, muchachas!“ Mariel jäi temast kindlasti teravam mulje. Tüüp pani meid Tynseti juurde maha, selgitanud enne, et Røros on nõme ja seal on nõmedad inimesed.

Hakkasime siis Mariega just mõtlema, kuhu telki panna, ning see neiu lehvitas jälle niisama pöidlaga ja mida me näeme: eespool on peatunud hõbejas auto, millest hüppab välja viisakas ja usaldusväärse olemisega meesterahvas, kes asub pagasiruumi avama, märkides, et ta ei oodanud seltsi saada. Vau.

Ta oli arst, kes läks Rørosesse piloteerimist harjutama. Ta oli tahavaatepeegli sättinud nii, et sai muga silmsideme luua. Appi. Talle meeldis üldse otsa vaadata. Røroses ma ütlesin Mariele, et olen harjunud vähem tarkade inimestega rääkima, mille peale ta mind loomulikult kohe tänas. (Rääkige, mida teie nüüd tunnete.) Selle mehega vesteldes sai tõesti targemaks. Ta lohutas vähemalt mind, et tegelikult enamik Norra noori on väga reserveeritud ega katsu või kallista kogu aeg „nagu Ameerika filmides“.

Mis Røroses toimus, ma eriti seletada ei viitsi, sest äkki teeb seda Marie. Ainult, et mul oli täna hommikul kaks maailmapäästmise unenägu järjest. Viimasest võiks raamatu kirjutada. Esimeses olin ma marukarsklane, teises päästsin kõiki kurja maailmavallutamise sooviga organisatsiooni Juvente käest. Põhimõtteliselt magasime sisse. Marie ei tunne mu äratushelinat ära.

Praeguseks oleme niipalju targemad, et teame, et pöidlaküüdi püüdmine oli Norras mingi aeg veel päris tavaline, aga nüüd on kõigil autod. Seepärast me nii naljakad tundumegi.

Ülejäänud 400 km kirjutab Marie, sest ma sunnin ta viitsima. Ta tunneb, et ma kirjutan tühjast suurt juttu kokku, vist, ning tal võib õiguski olla, kuigi midagi mõttetut seletada on ka alati tore, sest vähemalt endal on huvitav. Mul on vist kogu aeg midagi analüüsida.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: