To be alone and to feel at home in your loving arms…

8. sept. 2010

Eile nägin esimest korda, kuidas kikerherned idanevad. Ups. Eriti areneda need veel jõudnud polnud. Keetsin nood ära ja praadisin neid siis hilja ööni. Umbkaudu siis hakkas Kiisu-Miisu akna taga sisselaskmist nõudma. Ma pole nii räpast kassi varem näinud. Tüüp ikka õelutses minuga pesemise osas, kuid on hämmastav, et ta tõenäoliselt ei kavatsenud mind kordagi küünistama. Ähvardas niisama.

Oh, ma sain eile hommikul päevaalustuseks palju uut ikka teada. Võimas ju minna elu esimesse mõne võõrkeele tundi ja kuulda, et mina olen pärit Rakverest ning räägin sealhulgas ka ladina ja norra keelt. Vähemalt Roby arust. (Tüüp tahtis niikuinii lihtsalt mu blogisse pääseda.) Ta väitis seda selle järel, kui olin mitmed minutid tagasi kõigi kuuldes – kes muidugi kuulas? – öelnud midagi keelte kohta. Kogu grupp sai kindlasti aru, et Roby ajas pada. Helena oli igatahes Pühas Hämmastuses. Ma olin veel mitu tundi meeleseisundis “Hva-Faen??”. Meie õppejõule, juhendajale või õpetajale – kuidas neid ülikoolis muidu nimetatakse? – jättis ta kindlasti unustamatu mulje, hoolimata, et too oli kuidagi häiritud, et mitte öelda vihane.

Loogika tunnis enamik vist magab silmad lahti. Mina ka nüüd. Mitte midagi ei saa aru, arvestades, et meile antakse seda inglise keeles. Nüüd ma mõistan inimesi, kes käivad tunnis konspekteerimas, et vähemalt see korras oleks. Tegelikult peaks teemaga kodus rohkem töötama, mitte manga´t lugema. Ikkagi tekitab sellist vastumeeldust. Ei viitsi!!!

Eelmine nädal oli huvitav. Mõned päevad olid nii, et üldse arvutit ei avanud. See nädal on lihtsam veel , sest loengutes, seminarides, praktikumides käimine on üsnagi lünklik. Eile isa küsis, mitu loengut mul oli. Ma vastasin: kolm ainult; aga tema ütles, et kolm on palju. Huvitav. Ühest kohast teise liikumiseks on iga kord ca pool tundi aega. Praegu jõuab küll, kuid talvel lähevad vahemaad pikemaks, kuna lumi on maas.

Ma olin vahepeal tubli ja maksin linnaraamatukogus trahv-arve ära. Keegi võib-olla mäletab veel, et ma olen nende nime all raamatuid laenutanud. Lugesin esimese Pratchetti üle aasta jälle. “Postiteenistus”, kuigi originaalpealkiri on palju mitmemõttelisem: “Going Postal“. Nüüd on vaja selleteemalist sarja vaadata. Kaheosalist nagu “Hogfather” või “The Colour of Magic”. Siis on vaja leida veel kuskilt luuletaja John Keatsi suurest armastusest jutustav “Bright Star”. Teoreetiliselt võikski Lutsu piiramas käia.

Lisaks pean ennast kokku võtma ja Paabelisse kõrvalerialast arutama minema.

Huvitav, et üks põnevamaid loenguid senini on Kultuurilood I. Täna oli esimene kord, rääkisime Gilgamešist, järgmine kord kuuleb “Iliasest”. Tähelepanu ei hakanudki hajuma. Mind täiesti üllatab, et ma tundsin, et mul polnud eelmine nädal millestki kirjutada.

I’ll paint a symphony for you
Watch notes fly like artificial clouds
When death came
I tried to comfort her
I said
You are a death to nature

Tigers That Talked “Artificial Clouds

(Ma ei saa sellest lohutamisest muidu väga aru.)

…to ensure that they reach their families…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: