Ma pean endale kesklinna läbimiseks mingisuguse kamuflaaži tekitama. Jama on aga selles, et ma ei tea, mida täpselt varjama pean, et mult jälle raha ei küsitaks. Eile enne ühtteist läksin “Raha sisse” automaadi juurde. Kaalutlesin seal, kas panen väiksema jubina ka arvele. Otsustasin panna, sest muidu tullakse mult seda jälle küsima. Juba Kaubamaja ukse peal see algaski. Mind nabis kinni üks vanem mees ja kutsus mind tütrekeseks. Tal oli nimekiri rohtudega, mida tal vaja on, kusjuures hinnad olid lisatud. Üle 1000 krooni kokku. Ta ei saavat enne koju (maale?) minna, kui rohud olemas. Ma sain talle öelda, et mul pole üldse sularaha. “Kümmet krooni kah.”

Seekord mul polnud nahkkotti õlal.

Soovitage kamuflaaži.
Ma väga selliseks nagu see vanahärra –  mulla lõhn, mullased käed – ei taha.

Advertisements

Täna on peaaegu ostupäev. Apteegist käisin isegi veidi enne veerand 10 (arvan, et mõtlen seda kellaaega) silmatilku toomas ja pärast eesti keele tundi tundus kasulik Instrumentaariumisse minna. Eelmine optika kadus pärast seda, kui nad enam normaalse hinna eest suurema BC-ga läätsi tellida ei lasknud. Nüüd on seal lillepood. Mõtlesin siis, et, jah, Instrumentaariumis ei ole küll enam sajakroonist hinnavahet, aga vähemalt saab kauba kohe kätte. Nüüd siis korras.

Kaubahalli ja Kaubamaja mänguväljaku vahel on ilmselt veel praegugi üks slovaki tädi, neiu. Sellise màma õhustikuga naisterahvad tunduvad ikka tädid. Ega paljud vist (esimest) bakalaureust välismaale tegema tule. Tal oli süles miljon roosi. Sellised suured jõulised pikad punakollaornažikad. Ta otsustas minu kinni nabida, sest kogub minisugustele lastele raha. Pistis mulle esmalt ühe lille kätte. Naistepäev vist ei ole ju?? “Do you speak English?” Siis saingi teada. “So a little money, please?” Surkasin talle lille tagasi öeldes, et pean vaatama, kas mul tengelpungas üldse midagi on. Ma käin tavaliselt ringi, raha pangakaardil, ja ka seekord oli nii. Nüüd oli minu jaoks liig, sest ta ütles mulle otse, et vahest tahan ma pangaautomaadi kallale minna, or sth. Ma soovitasin tal lilli säilitada või hoida või pidada jne.

“Kahju, et me kohtusime, sa rikkusid mul tänase päeva ära.” (Eile näidati kultuurilugudes “Viimset reliikviat”.)

Kuidas ma ise selle olukorra temana oleks lahendanud? Ma oleksin ehk lausunud: “Ahah, aga hiljem võib tagasi tulla. Ma olen siin veel mõnda aega.” Ma lihtsalt ei kannataks, kui mõni slaavi moor-màma-neiu mu seljataga passiks, hai ilme palgel, senikaua kui mina PIN-koodi sisse toksin. Eriti kui ta kalduks veel üle õla kiikama. Hoopis teisiti oleks delikaatne. Minuna seda olukorda lahendada mõtet pole. Slovakkias oleks ehk normaalne sedaviisi küsida.

Kaubakastis oli tore, ainult “Raha sisse” automaadi juures oli saba, nii et sinna ei läinud. (Mul polnudki rahakotis raha või väikest summat.) Instrumentaariumis on mõnus kampaania: ostes kaks kuuest läätsepakki, saab kolmanda tasuta. Ilmselt tahavad nad tegelikult, et 6×6 tükki korraga ostetaks. Kumbki silm on enamasti eri tugevusega.

Tehkem šokolaadivaba päeva ja õppigem saksa ortograafiareeglite põhist inglise keelt lugema.
Siin.

Homseks seminariks on Michel Foucault´tekst “Kaks loengut”. Üle poole esimesest loengust on üsna korralikult juba omandatud ja tundub, et läbimissoovitaja tahab, et küsiksin: Kuidas reageerida väitele, et semiootika pole teadus, ühtegi isikut ründamata ja samas siiski veenvalt (; eriti, kui pole ise täielikult veendunud)? Kui ma seda pärast läbilugemist ei tea, pean Ventsut pommitama. Pommin, kui julgust on.

Ma jätsin häälestaja neljapäeval ilmselt Triinu juurde. Need kindad, mida Merka tahab Maidule sokutada, on minu omad. Kui te ei suuda välja mõelda, mida teha, kui olete Näituse majja midagi kaotanud, võite ka minu poole pöörduda, kuigi minu käes neid loomulikult pole. Selle point praegu on edastada, et ma kaotan asju. Maidule ütlesin selle kohta, et semiootika mõjub halvasti.

Lisaks on demagoogidega probleeme ja nii palju lõpetamatut lendub näkku, kui peeglisse vaatan.

Leidsin just ÕISist mingi küsitluse ja täitsin ära. Rääkisin oma vaimsest tervisest. Kahjuks unustasin ma mainida, et ajan asjade kaotamist või magamatust eriala kraesse. Teate, ma tahaks oma tunniplaani nii sättida, et vara kohaleminek (8 või 10) oleks üle päeva. Siis toimib. Reedega ei klapi. Lisaks on emal mingi trillalla-trullalla pähe löönud. Meil pole vist kunagi mingit teineteisemõistmist olnud. Ma arvan, et vähemalt tema poolt. Ma tõesti ei taha, et tema must midagi teaks. See mulle tujurikkumist toobki iga kord kui raksuks läheb.

Pärast mõningaid loenguid kummitab, et teadmises ei peitu enam jõud. (Kui siis ainult +/- eristamises.) Ikkagi arvan, et teisel on parem teadmata jätta.

Ma ei ole pärast viite parim seltskondlik materjal. Pean üritama.

Ma ei taha oma loomingulistest draamadest vadrata. Ty.

See sissekanne ei nõua kelleltki, et ta sellest aru saaks, ja parem olekski.

http://www.ut.ee/lotman/photo/

Teostusau Rasmusele, idee minult. Oli jälle põhjust teda tüüdata.

Helena lubas pildil valitsevaid suhteid ka L2(sse) tõlkida. Võite ka üritada, aga tal on oma nägemus.

Rändom ja skeerri

2. nov. 2010

Eile oli väga hirmus päev. Hingedeaeg algas ka. Kreisi. Ma räägks pigem ainult leebemast osast, aga ma ei tea, mis mul viimasel hetkel viga hakkas. Muud loete oma vastutusel, kui ikka ära tunnete.

Ma said voodist välja isegi vähem kui 10 minuti jooksul pärast äratuskella helisemist. Ilmselt kogu jama algaski sellest, et ma olin veendunud, et tuleb produktiivne ja meeldiv päev. (Näiteks päev varem lõpetasin õhtu isegi nii edukalt, et Kalliopiose elulugu sai mitu lõiku juurde.) Esimene jubedus jõudis minuni siis, kui olin arvuti sisse lülitanud ja asusin kassi aknast sisse laskma. Susi võttis seepeale vaevaks kassi terroriseerima hakata ning maandus oma suurte kohmakaküüneliste käppadega minu läpaka klaviatuurile. Selle tulemina lendasid kuus nuppu küljest ning ma tegelesin vähemalt pool tundi nende tagasipanekuga.  See oli väga masendav, sest ma teadsin, et mind oodatakse. Vahepeal sain Reedalt sõnumi, et tal on liiga vähe tervist ja ei suuda osaleda. Tundus, et selle elan üle.

Väljusin 5 minutit enne täistundi, et raamatukokku minna. Park hotelli juures seisid tee peal kaks hakki ja minu lähenedes nad kraaksatasid sünkroonis. See oli tõeliselt hirmuäratav, aga õnneks ei vaadanud nad minu poole. Noa-laeva-koguduse kell arvas vist, et on keskpäevatund, kuigi polnud. Mina igatahes olen veendunud, et ta eksis. Kolin kestis terve selle aja, kui Vallikraavi-Kuperjanovi nurga lähistelt Tiigi tänava keskele jõudsin. Tormasin kähku sisse ega püüdnudki ID-kaardiga kohmitseda, hakkasin omi otsima. Kedagi polnud näha ja tundus kasulik helistada. Selgus, et see on võimatu, sest telefon oli kodus. Tegin maja peal 15 minuti jooksul paar tiiru ja passisin mõne aja paigal. Seejärel läksin mubiili tooma. Kaebasin emale Susi peale.

Kõned andsid mulle teavet, et mul oli täiesti mõttetu 11ks kohale minna, sest nii Helena kui Krista olid tol hetkel liiga hõivatud. Ma oleksin võinud kohe esimesel korral pärast kodust lahkumist loomaapteeki minna. Maailm läks siiski natuke ilusamaks. Mis mul nüüd sest, et mind oodatakse. Käisin veel linnaraamatukogus Barthes´i “Mütoloogiaid” toomas. Ehk olen nii tootlik ja läbin vähemalt selle raamatu kolme nädala jooksul. Käisin peos tiramisut ja jogurtit ostmas, mis sest, et trajektoor oli energia ja aja kokkuhoiu seisukohalt vale.

Meie rühmatöö oli suhteliselt kräpp, aga vähemalt oli lõbus. Käisime korra Helenaga teisel korrusel üht ilukirjandusteost toomas. Enne vaatasime registrist järele, kas selline on siin olemas ja miskipärast ka, kus see on. Riiulite vahel avastasin, et ma ei tea autorit. Otsisime siis kaanepildi ja pealkirja järgi. Hämmastaval kombel algaski autori nimi S-tähega, nagu Helenale oletasin. Kõige labasem nimi, mida võib inglise keeles kujutada: Smith.

Mõne aja pärast ilmus mu isa raamatukogu lounge´i. Ma peitsin ennast madalamaks. Enne olid Roby ja Rasmus koos mööda lonkinud. Otsustasin ajaviiteks teha nendega kiirküsitluse meie grupitöö teema vaimus. Ma leidsin ainult Roby üles. Küsisin talt, mida ta arvab vee müümisest. Täpselt siis saabus minu isa ja nägi mind. See oli fail, sest ma olin ekstra püüdnud teha nii, et ta mind ei märkaks. Tal oli muidugi asja ka, sest ma palusin tal ühe lehe välja printida. Igatahes sai Roby palju mõtlemisaega. Ta arvas, et vee ostmine on halb diil, kui ka kraanist saab. See oli vähemalt kooskõlas. (Meeldib see, mis on ettearvatav ja eeldatav.)

Passisime kolmekesi kuus tundi raamatukogus. Kui lahkusime, valutas vist meil kõigil pea. Mul lõhkus veel õhtu otsa ja Marul oli ka mingi probleem, millest ta kuidagi jagu ei saanud. Käitus seepärast inetult. Eriti hull, et see ajab ka minu segaseks. Saksa keele tekst, mille isa sai üle anda, rääkis tüübist, kes sai gripi. Just sellest kremplist mõeldes hakkab ka uuesti imelikuks.

Adieu, Kalliopios, but you´re still gonna die. Ma pean “Kalliopios II-le” kiirelt blitz´i kuulutama. Ma just vist tegingi seda.