Kui ta nüüd teatab, et hüppab pläsku katuselt alla, kui mina kui-ja-kui, siis ise on loll ja kellelgi pole tast kahju

Homseks seminariks on Michel Foucault´tekst “Kaks loengut”. Üle poole esimesest loengust on üsna korralikult juba omandatud ja tundub, et läbimissoovitaja tahab, et küsiksin: Kuidas reageerida väitele, et semiootika pole teadus, ühtegi isikut ründamata ja samas siiski veenvalt (; eriti, kui pole ise täielikult veendunud)? Kui ma seda pärast läbilugemist ei tea, pean Ventsut pommitama. Pommin, kui julgust on.

Ma jätsin häälestaja neljapäeval ilmselt Triinu juurde. Need kindad, mida Merka tahab Maidule sokutada, on minu omad. Kui te ei suuda välja mõelda, mida teha, kui olete Näituse majja midagi kaotanud, võite ka minu poole pöörduda, kuigi minu käes neid loomulikult pole. Selle point praegu on edastada, et ma kaotan asju. Maidule ütlesin selle kohta, et semiootika mõjub halvasti.

Lisaks on demagoogidega probleeme ja nii palju lõpetamatut lendub näkku, kui peeglisse vaatan.

Leidsin just ÕISist mingi küsitluse ja täitsin ära. Rääkisin oma vaimsest tervisest. Kahjuks unustasin ma mainida, et ajan asjade kaotamist või magamatust eriala kraesse. Teate, ma tahaks oma tunniplaani nii sättida, et vara kohaleminek (8 või 10) oleks üle päeva. Siis toimib. Reedega ei klapi. Lisaks on emal mingi trillalla-trullalla pähe löönud. Meil pole vist kunagi mingit teineteisemõistmist olnud. Ma arvan, et vähemalt tema poolt. Ma tõesti ei taha, et tema must midagi teaks. See mulle tujurikkumist toobki iga kord kui raksuks läheb.

Pärast mõningaid loenguid kummitab, et teadmises ei peitu enam jõud. (Kui siis ainult +/- eristamises.) Ikkagi arvan, et teisel on parem teadmata jätta.

Ma ei ole pärast viite parim seltskondlik materjal. Pean üritama.

Ma ei taha oma loomingulistest draamadest vadrata. Ty.

See sissekanne ei nõua kelleltki, et ta sellest aru saaks, ja parem olekski.