I ain´t happy, I´m feeling glad
I got sunshine in a bag
I´m useless but not for long 
The future is coming on

(Gorillaz “Clint Eastwood”)

Segaduses ja abitust tundev. Aga laulusalmi lõpumõttes pole ma nii kindel, sest selle heaks peab midagi  t e g e m a!!

Kuna üksi on väga edukas mõelda, siis sain just aru, millega paljuski tegelen: bow down to them anyway, it´s better than being alone (Arcade Fire “Ready to Start”). Kuid praegu ma ei tee seda, sest ma olen liiga kriisis. Laadimine või vampiiritsemine on ainult vaatepunkti küsimus, vist. Mul on väga hea meel, kui inimesed on oma vajadustega sina peal. (Oo jah, ma arvasin, et ma pole energiavampiir, aga numeroloogia väidab teisiti. Kas see jälle üritab mu elu juhtima hakata?) Tegelikult ma lausa taunin enda suhetes, suhtumistes teie peal olemist. Vähemalt olen seda teinud, teietamine on nagu kummardamine. Seostub ka distantsiga, ülikoolikeskonna mõjul ma tunnen praegu paljuski, et tahaks hoopis mingeid tegelasi endast eemale saada. Lisaks üritan ma 0-kõnetegu teha pöördumisvormide suhtes ehk kolmas võimalus. Vastab tõele juhul, kui värk on binaarne.

Gosh, ma enamasti ei tea, mida üksi olla tähendab. Ma olen harva üksi pluss samas õnnetu. Eriti haige on see, et mul on vaevalt tuju isegi tegutseda, et tuimastumine saaks toimuda. Ma tean, et olen väga osav distantseerija. Ei, ma valetan: osav pooldistantseerija igatahes. Väga valikuline, aga inimesed on põnevad. Viimasel ajal on muutunud hoopis tähtsaks see visuaalne, mitte verbaalne pool. Ma tahan inimesi pigem vaadata – äkki hakkab nüüd nägemine paremaks minema. See on kah ebatõenäoline, sest nägemisega võin ma jälle end kahjustada. Ma armastan neid ainult kaugelt. (See lõik räägib vastukäivusest. – toim) Susan Sto Helit usub, et mängivate lapte hääli on hea kuulata (=mängivaid lapsi vaadata?), sest siis ei kuule, mida nad üksteisele ütlevad.

Kuulge, kitarrimängijad. See laul, mis ebatäpselt “päädib”. Kui ma tahan “Kettering´i” alustada Em-ist, siis mis pärast seda tuleb. Ma leiutasin akordi 0-0-4-4-2-3 (alustades ametlikult esimeses, kõrgemaist keelest), aga see ei klapi täpselt, kõlab lihtsalt lahedalt, kuskil hiljem tuleb Bm ka, tean. (Võib-olla pääseb video faili kõlpsates ka kogu albumi playlist´ile, mille ma endale meisterdasin.)

“Hospice” (The Antlers) on komplekti, kompositsiooni seisukohalt üks parimaid albumeid (ülbum, uus sõna) üldse. See on nagu raamat, terve süžee, storyline ja plot. Peatükid, mitte laulud. Muse abuse on, kuuldavasti, toimunud ühe vähki surnud inimese kallal (who is an abusive person herself). Lugein, et see album on üks kaua tehtud kaunikene ja vormitud paariaastase antisotsiaalsuse najal ning siis veel uuemalt ja uhkemalt vormistatud. Seega sisaldab kogu kontseptsioon kõiki pseudoprobleeme ja värki, millega tohib ainult tahtlikult tegeleda, ja ka siis oled jobu. (Igatahes on Peter Silbermanil meeletu kogemus. Tänuväärne, et ta seda meiega jagab, kuigi on küll muse abuse. Kas või mõttepäästiku osas. Ka surnud tahavad elada. Ma kogu aeg tunnen (=järgmiseks loenguks valmistudes), et miskipärast ka minu najalt. Elavate najalt ainult saabki. Palun laske mul kunagi ära surra, kuigi vist praegu töötan sellele ise vastu.) Viis, vokaal ei ole oskustelt suurem imetulusobjekt, aga lüürika on märkimisväärne. Muusikalise poole lihtsus on ilu, edasi mõtestades nii valus, et ilus. Kuigi, sõnad… seal ilmselt ikka on palju sisu juhtimist vormi poolt ehk-ja-või (üleliigset) ruumitäidet. Ei, eksin, ta on täielik nagu täiuslik. Minu lemmikud on “Kettering” (or “Bedside Manner) (kohanimi peaks olema, tervitused Getterile, kes mulle iga kord lugedes meenub; muse abuse´i suhtes on irooniline, et laulus mainitakse viimast sõna, vt allpool), “Bear” (or “Children Become Their Parents Become Their Children), “Thirdteen” (or “Sylvia Speaks“), “Two” (or “I Would Have Saved Her If I Could“) ja “Shiva” (or Portacaths Switched). (Allikas. Minipage, hästi täpne.) Oo küll, igal laulu on mõned paremad kohad. Nad pole iseeneses vormiga niivõrd ühtlased. “Bear” võib rääkida hoopis abordist, mitte vähist. Kindlasti siis, kui on albumi kontekstist väljas. Võib ka olla abort haiguse pärast, aga Songmeaning´us pole keegi vist selle peale tulnud, eh. Ja seda kah, et bear on ju miski, koorem, mida kantakse (to bear). Või on see niigi iseenesestmõistetav? Samas on ka vähk selline väärakus, et midagi kasvatatakse justkui lapsena. Alapealkiri siiski reedab, et sugupõlved on teemaks. Kokku väga diip asi igatahes. Lemmik!! Kui ma selle poest leiaksin, siis kingiksin kellelegi, kes seda minu arust vajab. Kas või selle pärast, et oleks, millest rääkida. (Lahe on see, et “Epilogue” (or “Sylvia Alive In Nightmares), epiloog kordab ühe laulu viisi.)

Võib-olla ma oleks täna midagi teinud, kui telefoni aku täis oleks. Seda, mida eilsest saati plaanisin. Seda esimest asja, mitte raamatukogus refereerimist. Närvi ajab, kui peaaegu usun, et teised või teiste rõõmustamine või neile ebamugavuse valmistamisest hoidumine mulle, kellelegi väärtuse annab. Nüüd on tuju peaaegu juba hea: pole isegi not happy ja glad paralleelselt. Lihtsalt, hetkeline tujukergendus ei välista sisemist õnnetust, need on eri tasandid seal laulus. Armastan. Ma olen nii meeletult kannatlik. Isa juures on maja peale ühine Internet ja see pole mõnel kellaajal üldse efektiivne. Teate, ma ei pea aeglusest endale takistust tegema. Nüüd, kus selle välja kirjutasin, läheb selle järgimine raskemaks. : P Armastan. Kohe hakkas parem. Armastan. See on nagu siis, kui Laika Virgini auks lauldi “Nüüd on meil hea, nüüd on meil halb” ja mina uskusin teda. Armastan. Ma vist allun kegelt (massi)psühhoosile ja sisendusetele. Ennast vähemalt usaldan, kuigi ei peaks. Armastan. Ou gaad, allun provokatsioonile seega. Armastan.

“I wish that I had known in that first minute we met, the unpayable debt that I owed you. Because you’d been abused by the bone that refused you, and you hired me to make up for that. Walking in that room when you had tubes in your arms, those singing morphine alarms out of tune kept you sleeping and even, and I didn’t believe them when they called you a hurricane thunderclap.

When I was checking vitals I suggested a smile. You didn’t talk for awhile, you were freezing. You said you hated my tone, it made you feel so alone, and so you told me I ought to be leaving. But something kept me standing by that hospital bed, I should have quit, but instead I took care of you. You made me sleep and uneven, and I didn’t believe them when they told me that there was no saving you.” (“Kettering”)

Silberman mõtleb küll ideoloogiliselt valesti. (Hull nali. Jah, mul on kahtlane huumorimeel. Ma tunnen pigem kõik tobeda ära.) See võla värk. Ta võlgneb seda, et tema jääb ellu, ja selle pärast laseb endal seljas elada. Ka surijal ei ole õigust nii teha. Kui sa tahad aidata, siis aita tal kahetsemist ennetada ja leppida. Just nii saab järgmine kord õnnelikuna tagasi tulla. Epiloogis ta jutustab, kuidas surnu teda ikka kurnamas, külastamas ja tallumas käib. Isegi proloogis – seda ei laulda ette – on sama motiiv, aga ainult üks tegija on sama, kuid teises rollis. (Siiski: mõnikord kohtab inimesi, keda nähes on tunne, et nendega on kunagi midagi pooleli jäänud.) Temal paistis siiski olevat liiga lähedane suhe. Sedasi öelda on distantsiga turvalisem. Ei neil ei olnud distantsiga suhe, vähemalt väljast vaadates ja iseinfot omamata. Kui on pooldistants, siis ei saa inimestele öelda. Ma tean, et mina saan endale lubada igasugust jama öelda. Siis on minu paik distantsi ja pooldistantsi vahel.

… Kuigi diip pole nii hea. Oma diip on hea ja omane diip ka. Eelmine nädal käisin Viljandis autorilaulude (nii oli kirjas) kontserdil. …või ei meeldinud mulle esitajad või et ma pidanuks kuskil mujal olema (õppima) või… Ma usun, et eepikaga jõuab inimestele lähemale kui lüürikaga. Ja lüroeepika on sedasi eriti võimas. Sugestiivsus imeb mind ligi. Täna kuulasin “100 luulepärli”, vaatasin ka ja samas ma suutsin kuulata ka, tahtsin. Väga ilus oli. Tiina Tauraite luges Rummot. “Oo et sädemeid kiljuks mu hing“. sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled

Muidu, kui arvuti ütleb teile “reload page later“, kas siis “later” on juba nüüd, kui te juba praegu “reload” vajutate, või on see vajutushetk varem kui “later“? Kuidas teie tunnete?

Advertisements