Kõige esialgsem pealkiri läks küll meelest, aga 90% sarjajatest küsivad armastust, ülejäänud tähelepanu. Nii kõneles Coelho. Kui te edasi loete, kaotate väga märkimisväärse osa austusest, mis teil minu vastu olla võib. Õnneks on see liiga pikk ja struktuurita. Põhimõtteliselt: pange põlema see jutt ja skippige järgmise italic´u juurde. Põhjusel, et järgmine kord kasutate neid sõnu minu vastu.

Taustamuusika

“Kellele sa head teed?”, “Mida sa head teed?”, “Kellele sa täpselt haiget teed?”, “On sul endal hea?” jne. Situatsioon: sellega.

“Sellega” võrdub kogu see spetsiifiline emotsionaalne jama, mille lõksu inimesed päevast päeva langevad. Ma saan aru, et see ei tee neid õnnelikuks. Enda puhul ei oska ma kiiksu nimetada. Teiste puhul tuvastan ma seda küll enda nende asemele panemisega, kuigi mõõte on erinevaid. Ma pole empaatiliselt täiesti taandarenguga.

Ma lihtsalt ei saa aru, miks mu ema seda teeb.

Tema küll ei mõista, miks mina teen seda, mis eelneb situatsioonile “sellega” – minu seisukoht on, et lihtsalt õnnestub.  Iga sadisti sees on väike masohist, nii et tõesti: miks ta seda endale teeb? Point on ilmselt kõigest selles, et ma ei saa temast paremat inimest teha. Seda teab ta endast väljapoole niikuinii isegi ja järelikult ei saa see tema jutluste eesmärk olla. Lihtsalt oksendamine siis (enesetühjendamine)? Mina saan teda ainult hoiatada, et tal hakkab hüpohondria tekkima või et ta üritab seda teistele tekitada. Ta saab sõnadest teisiti aru kui mina, ta kasutab võlusõnu. Nendega on ju kogu maailm korraga seletatud. Mina võin (oma kuningriigis) mistahes sõnu kasutada ja need ajavad asja sama hästi ära. Neil ei ole nii või naa kindlat fikseeritud tähendust. Ja tema usub, seepärast ta haiget saama vist kaldubki. Mul on juba enesekaitse kasutada samu sõnu nii, nagu tema neid mõistab. Kahjuks ma usun ise neisse veidi, mis teeb küll mu südamele hullemini liiga. Ma saan neidsamu sõnu millegi sama valusa kohta kasutada. Ma oletan, et ta kardab. Ta tõesti kardab seda, millega ise teisi kõige rohkem “peksab”. Ta saab ju väga hästi aru, mida teeb. Ta on ju piisavalt ekstravertne, kui olen sellest sõnast õigest aru saanud. (Ma olen 94% kindel, et kasutan seda sõnaraamatu- ja psühholoogialeksikoni välises tähenduses, nii et kahju.) Kui ta aga ei saa aru, siis on ta ülim petis, faker ja teekleja.

Ma olen haiget saamise leevendamist nii palju harjutada saanud. Teised leevendavad asjaolud on, et ma ei kiindu nii kergelt või siis sügavalt. Aidake mul uskuda, et ma oskan inimestel minna lasta. Mul ei ole küll harjumust anda seda, mida vaja, kuid teeselda, nagu omaksin, oleks ebaaus. Mul on huvitatuse mask temaga “sellega” situatsioonis. Tema reaktsioon minu käitumisele on põhjustatud ilmselt sellest, et ma ei käitu, nagu tema eeldab, ja püüab siis päästa, mis vähegi võimalik. Ta on nii pettunud. Sealt ma ilmselt metatasandi rünnakud õppinud olengi. Või alustan juba mina enne teda analüüsiga?

Ta on nii loll. Kas talle tõesti meeldib elada maailmas, kus kõik on aspergerid, mitte indigolapsed? On alles fiksidee!!

Süüdimatuse huvitatuse maski all on ka valus. Tuum on lihtsalt biheivoristlikus väites, et inimestel on kurb seepärast, et nad nutavad. Minu arust küll emotsionaalloogika viga, aga demagoogiliselt võib aidata: kui väljast korras, on varsti ka seest. Teil-ei-ole-vaja-teada-jne. Ikkagi: pea püsti!

Igatahes on see, kes ta tapab, juba otsustatud. Ta ise ütles, kes (ja jutt ei käi minust). (Pluss kordus, üks kordus jutumärkidega .) Umbes seda ta situatsiooni “sellega” ajal teebki. Ei ole eriti hea. (Sisu rahustab mind küll. Ajutiselt.) Ta on ikka täielik sicko. Kõik te olete, kes sedasi ennast aidata püüate! (Räägin endastki.) Tüüp võiks otsida kellegi, kellel on vähem eneseaustust kui mul, ja temaga oma karistusmänge mängida ning ennast kah neisse kaasata. Oleks pidanud talle enesetuimestamist mainima. (Ma olen ise väga osav tuimestaja.) Nii ajutiselt hea! Kättemaks imeb täiega rohkem mahla kui vaja.

Mul on eneserahuldamiseks ikka täiesti efektiivsed mind-game´id. Üks kord ma mõtlesin välja, kuidas kättemaksuks Pärnust Tarutsse kõndida, kus enam-vähem täpselt ööbida (kirikutes; mida seal pappidele öelda)… Täiesti piisas, minuga on ikka nii kerge hakkama saada. Need teised lihtsalt ei taipa seda, sest mina neist piisavalt ei hooliks. Tavaliselt räägin neist laias laastus kontekstides, kus need saavad vähem haiget teha. Ka detailid on sellele vastavalt valitud, hiljem kui taipasin, kuis inimesi häirib, kui neile räägin südamelt oma sideme sõnaga “sõber”. Ma üldse ei taha igatseda, mulle meeldib, kui inimesed saavad mõnikord lihtsalt niisama olemas olla. Ma võitlen endaga iga kord, kui mul see “vajadus” tekib. Nii saaks olla võimalikult vaba. Tahaks nonde detailidega ilmeksimatu olla.

Ma olen palju vaeva näinud, et saaksin võimalikult palju öelda, mida tahan, öelda ka ja veel tunda nii, et ma ei peaks enda käest ise olemise pärast andeks paluma. Selles pole vist teistele ruumi. Ma ei vihka neid. Kasutan?

Kes, kurat, on see mina minadest ja need minad, kes seda õelust kirjutab ja üldse kõigisse ilmadesse toob?? OMG. Ma nii kadestan neid lolle inimesi, kes suudavad tõesti mitte aru saada nendest tobedatest ebamugavatest tunnetest.

Algne pealkiri: elu on vähemalt unega võrreldes raske. Ja siis on mingisugune kahtlus, et ka unelemine on elu. Toda on raske sõnadesse panna. Igatahes elu ja tervis on need, mis on alati olemas iga kvaliteedi, intensiivsuse ja koguse korral. Koguses ma kahtlen. Algse pealkirja mõte oli pikem kui pool või -teist lauset. Pigem poolteist.

Tiesto-disko ja ilusad lesbikaksikud täiesti lesbiliste soegutega
Nende sõnade autor on väga suure tõenäosusega kompimise inimene. Üks laul algab sõnadega: “I felt you in my legs before I ever met you.” Neil on hämmastavalt palju kehaosi ja muid kohti, kus kedagi tunda. Hull tunneb teise hullu ikka ära.

Kõige lollikindlam viis vähemalt inimestega tülli minna on hakata neile maailma lahti seletama. Sellega ma just alustasingi, kuid teil on praegu tänu teadlikkusele võimalus see ära tunda ning teisiti toimida; ka siis, kui  s e e  lause lõppeb. (Niisiis: ära põhjenda midagi, lihtsalt väida, sest see on sinu huvitav arvamus. Kõlaski minu huvitav arvamus, aga ärge tõsiselt võtke: ma olen professionaalne suhtlustõkete meister. Professionaalne meister. Ma kogun arvamusi.) Eurovisioonil näib olevat vaskpuhkpillide aasta. Need on teatavasti maailmalõpu pasunad. Ühed on siin: “So Lucky“. (Laul algab umber 0:47.) Kõlab nagu oleksid sõnad kirjutadud kahes jaos: kas eri “päevadel” või (ka) eri inimeste poolt. (Eks eri päevadel ole me ju eri inimesed.) Mul vähemalt on ükskõik, et nad “päkapikud” on või alkoholist laulavad (alkoholist kirjutab teine inimene kui “armastusest” või ihast, iha ja alko olid vist segamini), sest igatahes on lüüriline pool ilus. Kuidagi see need pooled siiski sobituvad, klapivad ja nakkuvad. Räägitakse, et armastus muudab inimesi. “Armastus” ka. Kui halvasti läheb, siis ajutiselt. Midagi räägitakse siin. See on vist pigem “armastus”. See, mis seostub tahtmisega (nagu hispaania keeles), egoga ja sõltuvusega. Viimane neist võib siiski palju universaalsem olla. (Palun, ärge uskuge mind, tehke, nagu ise tahate.)

Tegelikult on vist nii, et usutakse, et maailma lõpus on kellad. Aga kes hakkaks kellu lauluvõistlusele vedama? Aga need lõpukellad peaksid ikka väga massiivsed, kõlavad ja rasked olema. Lavale võtaks ikka väiksed kellad, kuigi mingi seltskond vedas küll muljetavaldava väntoreli kohale. Mul tekkis vahepeal tunne, et räägin kelludest.

Nimesid nimetamata on meil lotmanlikult geniaalne naisõppejõud. Ta on täiesti priceless, nii et kutsume teda Pr Priceless. Priceless räägib aeg-ajalt naisterahvast, kes meie akvaariumis kala surnuks söötis, aga õnneks jäi teine puutumata. Ma ei taha olla nagu see naine ning ka pr Priceless pole mu ideaaleeskuju. See-eest on Priceless väga tubli, et ta on julgenud välismaale kolida ja proovib eesti keelest rääkida nagu proff. Näitkes  s e l g u s,  et eesti keeles on pehmed klusiilid. Ta ise hääldab neid hoolega. Targemaks sain ühe korra ka. See oli siis, kui ta seletas, mis hea nimel on vene variandis antiigi päritolu nimed ära väärastatud. Lihtne põhjus: et rõhk ära ei väärastuks. Vene keelest saab seega andmeid, et Aristoteles on rõhuga eelviimasel E-l. Ma armastan teda kah eelkõige kaugelt, sest ta on vahepeal kogemata päris vaimukas, aga seda harva (enamasti hoopis ennastunustavas arutelus iseendaga) ja ma ei ole piisavalt valgustunud, et oma (sisemist) kannatust lõputuks venitada. Tunnis ei saa ka eneselepitamise praktikaid läbi viia: oleks liiga ebaviisakas. Seega, nii tore inimene: hea, et ma temaga peret looma ei pea.

Lotmanile jah ta kindlasti meeldiks. Kui efektiivsus pole küsimus, on pr Priceless täiesti pandav. (Tahaks hr Pricelessi kohta.) Selliseid geniaalseid sõnamänge ikka kukub tal välja. Selliseid, mille peale ise ei tulekski. Viimati rääkis ta sumeri armastuslüürikast. Luges: “Su süli on nii magus.” (Otsetõlge?) Mu esimene reaktsioon oli, et siis peab keegi küll väga armunud olema, et nii sentimentaalseks minna, kuid tagaplaanil jooksis mõtteke, et tavaliselt oleks küll sülg magus. (Ma tahtsin “süli” kirjutada. Ta on mu nii ära rikkunud.) On küll sellised hingamisharjutused, millega saab endal suu seest maitsema kui seleenitableti. (Seleenitablettide põhifunktsioon minu kodus oli kontrollimatu magusaisu põrmustamine. Üldse magusaisu, aga enamsti me sööme siiski magusat. Praegune eksperiment on mul ikkagi ei-šokolaadile,-jäätisele-ja-pirukatele, sest võiks näonahast ja juustest natuke hoolida, kuigi öösel und ei tule. Praegu siis ainult kuivatatud viigimarjad (mahe), mee-kaneeli pähklid ja muud vürtsid pähkliga, sest läksin kogemata Lõunakeskuse bussi peale.) Igatahes selgus jutust, et ta mõtles sülge. “See oli neile selline eriline neste, teate.” Jah, kui ma läheksin sellisest “tsiviliseerimata” paigast kui Eesti säherdusse ohtlikult “tsiviliseeritud” paika kui US&A, siis üritaks ma vist kah lastele sellist värki “seletada” ega usuks, et nad seda esmajoones kohe äärmiseks perverssuseks ei peaks. (Äärmiselt perversne on miski, mille leidsin TvTropesist pealkirja alt “You Fail Sex Ed Forever”. Üks tüüp tegi (vist Aafrikas) (inglise keeles) (otseselt üksnes meestevahelise) homoseksuaalsuse vastast propagandat näidates videot, kus tõenäoliselt demonstreeriti teineteise fekaalide söömist. Nüüdseks on kogu see info TvTropesist kadunud ja leppida tuleb artikliga “Hollywood Sex“, milles ei vahendata enam sellisel hulgal ja samas koguses loovat mõttetust nagu varem.) Tore inimene, kahju, et mul on võimalus ta elu rikkuda.

Ma tahaks ühe inimese peaaegu lõpuni ära seletada. Tahaks talle pähe ronida. Põhjusel, et ma arvan, et ei saa temast aru või ei usu, et ta selline on. Tema on ka ainus. Vastik stalker on nõme olla. (Metastalking!?) Ma ei oska hästi serveerida: mingeid näitlejavõimeid pole. Pähe ei tohi ronida – ebatervislik. Ma soovin, et saabuks mõni palju huvitavam ja ohutum inimene, et neid oleks mul vähemalt kaks. Ja siis saaksin ma vabaks ega prooviks kellegi elu ära rikkuda veel. Õppetunni saaksin kindlasti kätte. New nameless bastard, please. Ma kardan, et see on juba tallegi koormav obsessioon.

Teal ja verdigris

4. mai 2011

Täna evakueerusin raamatukogust enne esimest häirekella, mis mind maapõhja oleks äiutanud. Kirjutasin päiksejumal Utust, ühel päeval on mul imeilus referaat ja palju huvitavat materjali läbi loetud. Loodetavasti homme, ülehomme. Need, kes selliseid radu läbi ei tee, kannatagu ise, millest ilma jäävad. (Tihtipeale näib, et mind huvitab protsess rohkem kui tulem. Töö on lolli lõbu. Lügamusest.) Mul üks kõik, et üle tähtaja on, aga geniaalne tuleb. Tujud on mul viimasel ajal täiesti künkad-mättad olnud. Pühapäeval vaatasin pilti, mis sümboliseeris “kurva inimese pilti” ja oli tunne, et see olen mina. Esmaspäeval ei saanud ma üldse aru, kuidas vaene Roby mind välja kannatas. Vahest olin koolis iga päev selline. Tagasihoidlikult riiakas, võitlusaldis ja hoolimatu… Facking edukas inimene on vist selle nimi. Sünkroniseerusin vist enda ettekujutusega ühest konkreetsest inimesest. Teisipäev oli päris arvestatav. Õhtupoole tekkis raamatukogus inimigatusus ja siis ma läksin ringiga, et ehk näeb inimesi. Nägingi Robyt. Roby on vist superinimene, kelle kallal vampiiritseda. Ma loodan, et ei ole, aga ta teeb mul tuju rõõmsaks. Mul on siin kalduvus hakata tema nime väikse tähega alustama. Paha-paha.

Ma lubasin eile Piiale, et (nüüd Piia nime kah) katsun kontrollida, mil ma üle mõtlema hakkan. Täna oli üle mitme aja tunne, et tean midagi. Selleks kasutasin ma jälle kedagi ära. Anna andeks ja aitäh, Merilin ja Co. Päris tiinekas on olla.

Üldiselt: mida ma põen?? Võiks lihtsalt semiootikaõpingud siinapaika jätta. FB grupis olemist jätkata, lihtsalt psühholoogiale või klassikalisele fillile vahetuda ja ühe neist kõrvalerialaks võta. Või hoopis semiootikaga jätkata ja ühe neist kõrvalerialaks võtta. Muide, kuulukse, et psühholoogia võiks samamoodi teine kõrgharidus olla nagu semiootikagi. …või veel vabatahlikuks ja välismaisesse joogaringi orgunnida… olen ma nõiaringil, nõiarongil, jälle tagasi. Elu on ahvi banaan. Ma ei proovinud originaalne olla, lihtsalt sõnad on sellised ja sobituvad hästi.