See, kes surma sai oli nagu sanke (e); keda mõrvata püüti aga hikari või see teine hele, nagu platinum ogon (i)

14. mai 2011

Kõige lollikindlam viis vähemalt inimestega tülli minna on hakata neile maailma lahti seletama. Sellega ma just alustasingi, kuid teil on praegu tänu teadlikkusele võimalus see ära tunda ning teisiti toimida; ka siis, kui  s e e  lause lõppeb. (Niisiis: ära põhjenda midagi, lihtsalt väida, sest see on sinu huvitav arvamus. Kõlaski minu huvitav arvamus, aga ärge tõsiselt võtke: ma olen professionaalne suhtlustõkete meister. Professionaalne meister. Ma kogun arvamusi.) Eurovisioonil näib olevat vaskpuhkpillide aasta. Need on teatavasti maailmalõpu pasunad. Ühed on siin: “So Lucky“. (Laul algab umber 0:47.) Kõlab nagu oleksid sõnad kirjutadud kahes jaos: kas eri “päevadel” või (ka) eri inimeste poolt. (Eks eri päevadel ole me ju eri inimesed.) Mul vähemalt on ükskõik, et nad “päkapikud” on või alkoholist laulavad (alkoholist kirjutab teine inimene kui “armastusest” või ihast, iha ja alko olid vist segamini), sest igatahes on lüüriline pool ilus. Kuidagi see need pooled siiski sobituvad, klapivad ja nakkuvad. Räägitakse, et armastus muudab inimesi. “Armastus” ka. Kui halvasti läheb, siis ajutiselt. Midagi räägitakse siin. See on vist pigem “armastus”. See, mis seostub tahtmisega (nagu hispaania keeles), egoga ja sõltuvusega. Viimane neist võib siiski palju universaalsem olla. (Palun, ärge uskuge mind, tehke, nagu ise tahate.)

Tegelikult on vist nii, et usutakse, et maailma lõpus on kellad. Aga kes hakkaks kellu lauluvõistlusele vedama? Aga need lõpukellad peaksid ikka väga massiivsed, kõlavad ja rasked olema. Lavale võtaks ikka väiksed kellad, kuigi mingi seltskond vedas küll muljetavaldava väntoreli kohale. Mul tekkis vahepeal tunne, et räägin kelludest.

Nimesid nimetamata on meil lotmanlikult geniaalne naisõppejõud. Ta on täiesti priceless, nii et kutsume teda Pr Priceless. Priceless räägib aeg-ajalt naisterahvast, kes meie akvaariumis kala surnuks söötis, aga õnneks jäi teine puutumata. Ma ei taha olla nagu see naine ning ka pr Priceless pole mu ideaaleeskuju. See-eest on Priceless väga tubli, et ta on julgenud välismaale kolida ja proovib eesti keelest rääkida nagu proff. Näitkes  s e l g u s,  et eesti keeles on pehmed klusiilid. Ta ise hääldab neid hoolega. Targemaks sain ühe korra ka. See oli siis, kui ta seletas, mis hea nimel on vene variandis antiigi päritolu nimed ära väärastatud. Lihtne põhjus: et rõhk ära ei väärastuks. Vene keelest saab seega andmeid, et Aristoteles on rõhuga eelviimasel E-l. Ma armastan teda kah eelkõige kaugelt, sest ta on vahepeal kogemata päris vaimukas, aga seda harva (enamasti hoopis ennastunustavas arutelus iseendaga) ja ma ei ole piisavalt valgustunud, et oma (sisemist) kannatust lõputuks venitada. Tunnis ei saa ka eneselepitamise praktikaid läbi viia: oleks liiga ebaviisakas. Seega, nii tore inimene: hea, et ma temaga peret looma ei pea.

Lotmanile jah ta kindlasti meeldiks. Kui efektiivsus pole küsimus, on pr Priceless täiesti pandav. (Tahaks hr Pricelessi kohta.) Selliseid geniaalseid sõnamänge ikka kukub tal välja. Selliseid, mille peale ise ei tulekski. Viimati rääkis ta sumeri armastuslüürikast. Luges: “Su süli on nii magus.” (Otsetõlge?) Mu esimene reaktsioon oli, et siis peab keegi küll väga armunud olema, et nii sentimentaalseks minna, kuid tagaplaanil jooksis mõtteke, et tavaliselt oleks küll sülg magus. (Ma tahtsin “süli” kirjutada. Ta on mu nii ära rikkunud.) On küll sellised hingamisharjutused, millega saab endal suu seest maitsema kui seleenitableti. (Seleenitablettide põhifunktsioon minu kodus oli kontrollimatu magusaisu põrmustamine. Üldse magusaisu, aga enamsti me sööme siiski magusat. Praegune eksperiment on mul ikkagi ei-šokolaadile,-jäätisele-ja-pirukatele, sest võiks näonahast ja juustest natuke hoolida, kuigi öösel und ei tule. Praegu siis ainult kuivatatud viigimarjad (mahe), mee-kaneeli pähklid ja muud vürtsid pähkliga, sest läksin kogemata Lõunakeskuse bussi peale.) Igatahes selgus jutust, et ta mõtles sülge. “See oli neile selline eriline neste, teate.” Jah, kui ma läheksin sellisest “tsiviliseerimata” paigast kui Eesti säherdusse ohtlikult “tsiviliseeritud” paika kui US&A, siis üritaks ma vist kah lastele sellist värki “seletada” ega usuks, et nad seda esmajoones kohe äärmiseks perverssuseks ei peaks. (Äärmiselt perversne on miski, mille leidsin TvTropesist pealkirja alt “You Fail Sex Ed Forever”. Üks tüüp tegi (vist Aafrikas) (inglise keeles) (otseselt üksnes meestevahelise) homoseksuaalsuse vastast propagandat näidates videot, kus tõenäoliselt demonstreeriti teineteise fekaalide söömist. Nüüdseks on kogu see info TvTropesist kadunud ja leppida tuleb artikliga “Hollywood Sex“, milles ei vahendata enam sellisel hulgal ja samas koguses loovat mõttetust nagu varem.) Tore inimene, kahju, et mul on võimalus ta elu rikkuda.

Ma tahaks ühe inimese peaaegu lõpuni ära seletada. Tahaks talle pähe ronida. Põhjusel, et ma arvan, et ei saa temast aru või ei usu, et ta selline on. Tema on ka ainus. Vastik stalker on nõme olla. (Metastalking!?) Ma ei oska hästi serveerida: mingeid näitlejavõimeid pole. Pähe ei tohi ronida – ebatervislik. Ma soovin, et saabuks mõni palju huvitavam ja ohutum inimene, et neid oleks mul vähemalt kaks. Ja siis saaksin ma vabaks ega prooviks kellegi elu ära rikkuda veel. Õppetunni saaksin kindlasti kätte. New nameless bastard, please. Ma kardan, et see on juba tallegi koormav obsessioon.

Advertisements

4 kommentaari to “See, kes surma sai oli nagu sanke (e); keda mõrvata püüti aga hikari või see teine hele, nagu platinum ogon (i)”

  1. Mirjam said

    Ma panin need kaks punast lille purskkaevu ujuma. Oli väga kaunis, aga hommikuks olid need kadunud. (Ei tea, kas keegi viis koju?)

    • Anni Ea said

      Purskkaevudes ju vesi ringleb. Järelikult on kindel, et lilled sisenesid kanalisatsiooni, kus nad pulberdati, ja seejärel pursati jälle välja. Ja nii nad seal ringlevadki, igavesti kui iluravi nendele, kes teavad.
      Milline purskkaev muidu?
      Tegelikult: basseine ka puhastatakse…

  2. Mirjam said

    See, mis on Küüni tänava ääres, väike hall klassikalise kujuga purskkaev. Alguses mõtlesin mõne kuuse õitsema panna. Puhastamise ma juba välistasin, sest seal oli muud sodi sees. (Kui see just sinna ühe hommikuga ei tekkinud.) Ma panin nad sinna ülemisele vaagnale (mille keskel purskab) ja mulle tundub, et nad ei triivinud (vähemalt alguses) selle servast üle (sinna alla, kus vesi kuskile kanalisatsiooni kaob). Aga võib-olla hiljem siiski. Nojah, kõik on võimalik. Äkki viis harakas ära. Või kes teab, milleks punased lilled võivad kellelegi kasulikud olla.

  3. Anni Ea said

    LOL
    “Lugusid toonasest Tartust” andmeil on see vanim kohalik purskkaev. Esimene ka. … kunagi oli see vist tänava keskel.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: