Nunnu notsu

26. juuni 2011

Leedolaupäeval sõitsin Pärnu ja laulupeo ajaks lähen Tallinna. Igatahes oli too neljapäev hariv, sest bussis oli selline “chich“, kes polnud selgelt alati chick´ilik olnud. Transseksuaal. Ma istusin notsuga (ma vist panen talle nimetks Ao) eest kolmandas reas ja tema istus üle vahekäigu ja tundus (ka mehe kohta) kahtlaselt suur Pocahontas. Juuksed oli mustaks värvitud, mis näeb üliharva ilus välja; ma kahtlen tegelikult, kas ma ise olen mõnd ilusat varianti näinud. Poleks üllatav, kui ma ka jalavõru mäletaks. Ta kandis mingisugust rannainimese riietust, seelikuga. Ta oli lasknud endale pikad kaardus küünised panna. Need olid roosad. Ripsmetega oli ta kah kindlasti salongis käinud, ehkki need polnud vähemalt kaugelt hirmpikad. Tal oli punnkõht (sinise pluusi all). Ehk on see hormoonide mõju? Tema kaaslast, kes ilmselt oli päriselt naine, ma rääkimas ei kuulnud, sest tema oli ikka vaikne. Lõppkokkuvõttes nägi see ikka välja nagu mees, kes käitub ebaõnnestunult nagu naine. Ülepingutatult koketselt. Ta oli endale väga tüütu “mhm”=mida-sa-ütlesid?-sound´i leiutanud. Ma kuulasin veel, kuidas ta kõnele vastas… Kõik oli liiga bling-bling ja ebaloomulik. Säärast sõnavalikut naine küll ei tee.

Varem leidsin Jõutuubist channel´i, kus tüdrukuna sündinud (üsna tiinekad) poisid räägivad oma kogemusest. The Transbrothers Collab. Tõtt-öelda rääkisid nad nagu tüdrukud. Kogu nende tähelepanufookus teemale lähenedes ja sõnavalik (mingi variant parasiitsõnadest?) oli võrdlemisi naiselik. Soorollist vist nõnda kergelt välja ei saa. Selle kanali järel on eriti huvitav, et ma sellise tegelasega ühte bussi sattusin. Ta läks Viljandis maha ja tegi korralikult suitsetajate tsoonis suitsu. Kaguelt ta nii mees ei tundunudki, aga ehk on mul lihtsalt halb nägemine. Ega ta ilus ei olnud, mingi tahumatu Pocahontas. Riides oli kah (kartliku) meheliku suhtumisega. Kõik mis on moes (?), popp ja noortepärane (?), õiges osakonnas müügil (?).

Igatahes ma ehk õpin siin, pole veel alustanud. Laupäeval käisime enne Maru Tartusse sõitu mere ääres. Peale venna ja Loo oli väike Kallu kah. Päris jahe oli ja merevesi kah kõigest 17-18 kandis. Me ei ujunud; tegime kindlaks, kuidas Triin vetelpäästes töötab, käisime mänguväljakutel ja jooksime purskkaevul. Sellel, mis “üllatuspritsimisi” teeb. Kantseldasin Marut ja Karli. Pühapäeval käisime Annil. Kaur viis minu ja Loo jõe peale ja koer käis end minu sisse kuivatamas. Igatahes: kui me jälle tsentrumi kanti uudistama läheme, tulevad ehk Karl ja Jaakob ka.

Anni meespobleem seisneb selles, et ainsad inimesed, kes ja suhted kellega, talle äärmuslikult mõjuvad, kiropraktiku (tegeleb eelkõige KONTIDE paikaväänamisega) kõnepruugis on nemad põhjuseks luustiku väärastumisele, on… Raske, kui omal keset pole. (Lähed iga energiatuulega kaasa ja lased end teistest kergelt mõjustada.)

Need mehed on minu isa ja vend ja enne kui mul on suhted nendega endas klaaritud, pole mingit lootustki! Minul. Või siis teistel. Lõpetasin just nutmise.

Alloškast nii palju, et – loomulikult  mul pole ikka keset, et endale kindlaks jääda, lähen ka teiste versioonidega kergelt kaasa – vähemalt minu poolt (vahest ka Loo-Maru poolt), tuleb kogu jama tegelikult sellest, et me mäletame neid algusaastaid, mil “Alla oli hea”, minu sõnadega: tundus, et on meie sõber. Konflikt on selles, et ma ei suuda minevikupilti praeguse versiooniga kuidagi lepitada. Ma tean, et ta oskaks end kokku võtta. Ja siis on Alla poolt minu ema seal vahel, kes tema pilti hägustab (ühe versiooni järgi); tema seda, muidugi, ei teadvusta ja ega minagi oska seda talle serveerida. Peaks tõesti psühholoogiat õppima, sest siis tekiksid vähemalt mõnedki efektiivsed kasutuskõlblikud struktuurid, sest ma ise pole piisavalt loov või kiire, et neid koha peal leiutada. Lõppkokkuvõttes tahan ma keset.

Otsustasin kordki elus õppimise osas subjektiivselt (ja ratsionaalselt ja realistlikult) mõelda. Nimelt on kaks 3 EAP ainet, millest ma jõua(ksi)n edukalt sooritada (järgmine nädal) ainult ühe. Üks on neist suunamooduli aine JL&TMK ning teiseks (vist valikaine) iidsed tsivilisatsioonid. Esimene neist on selgelt alahinnatud: ainepunkte peaks rohkem saama. Seega, kuna ma nagunii tahan kas teaduskonda või vähemalt osakonda vahetada, pole mul mõtet sellega möllata ja tegelen pigem ainega, mida on lihtsam läbida. (Objektiivselt mõelda oleks, et kunas ma muidu veel TMKga tegeleks.)

Soovin edu.

Seoses kurjade võõrasemade ja vähevõimekate isade, kummaliste suhtlustiilide ja muuga, mis edukalt sessiooni segab, on ka midagi, mis seda jama leevenab. Nimelt minu India kirjasõber, koodnimega Surematu. See kutt väidab, et ta on fluent in many languages, including English… Vähemalt on ta hämmastavalt haritud. Peaks olema 24. Viimane vestlus, kellega iganes ma ka rääkisin, läks täielikuks enesenautlemiseks. Väga ilus, tark ja osav on olla.

Panen selle siia docx-failina, sest paiguti on see nii nõme, et sure või ära.
DirtyDoubleWTF

Good part algab umbes pärast keskosa, aga ega algustki saa päris mööda lasta. Siiski, kui teil oma elus s***le lisaruumi pole, vaadake faili esimene pool võimalikult põgusalt üle. (Siiski annab ka see osa väga asendamatut infot.) Palun andestage mulle kõik naljakad väljendused, sest ma ei käsi endal official sõnavara teada. Vahetult enne lõppu on ka elu parim kirjaviga, näpukas või midagi sellist. Ilmselt selles kohas, kus mõistmisega korraks lühiseväärseid raskusi tekib. Seda see raha ju teeb, aga mina mõtlesin ikka romaanilikumaid mõtteid. Vahest leiate. Vestlus toimus üleeile. Tõenäoliselt ühendus jampsis ja fraasid jõudsid temani teises järjekorras, kui seal näeb. Ma vähemalt oletan. Ma loodan, et see jura aastatesse ei veni.

Palun lisakorra vabandust, kui see on ainult minu aega väärt. Igatahes, kui ma korraga kuhugi kadunud olen, on mind röövitud.

PS Ainuke jama on see, et mulle nii meeldib Pratchetti “Mort” (vb ka Mort). Äkki on see märk?