Blue Fever et ceterus, cetera, ceterum; ceteri, ceterae, cetera

18. okt. 2011

Seekordne taustamuusika ei ole tausatks, ausalt. Nimelt plaanin sellele läheneda metatasandilt. Igatahes vähemalt siis, kui see peaks mul välja tulema ning siis oleme tagantjärele targad. (Link ja videoga link, kui visuaali olemasolu võib segada. Lisaks veel üksnes instrumentaaliga link, kui sõnad peaksid ka segama hakkama, kuigi seda kindlasti ei taotle. Videoga variandil on seega tõlge kaasas. Kusjuures see pole kindlasti tema taotlus, aga minu oma võib olla. Siiski, kui hääl juba algusest peale vastu käib, pole midagi teha. Lugege või sõnu lingilt. Nägemiskanali võrdlusanduri sõnul (who needs brain?) on mõlemal juhul tegemist netiavaruste standardtõlkega.)

G-Dragoni “Butterfly” on kerge lendlev (unelev) ja sentimetaalne (eriti, kui ma taban ära, mida see sõna tähendab) lõpetatud, silutud jupp muusikat. Autori puhul on tegemist hitimeistriga, nii paljukest, kui mina tabanud. Tema kunst on tema jaoks (avalikult, vahest implitsiitselt) käsitöö ja ta kuuldub kasutavat ühtluse valemit. Ma olen täiesti kindel, et ta kujutab valemeid ette. (Ausalt, ma ei vaevu allikate järele tuhnima, aga ju olen Youtube´ist üht-teist lugenud. Vähemalt, kui seda saab usaldada.) [Jumal küll, Välk tegi profiilis Alex Turneri nägu, ilmet. Halb nägemine tõesti tasub end ära. See oli tõeliselt ilus. Teenage crush, puberteet kestab veel või mul lihtsalt ongi väga madal drive.] Kodumaal on ta vähemalt sõnakasutuse eest tunnustuse pälvinud ja kriitikute huviorbiiti tõusnud. Mina korea keelt ei oska, mis tahes mulje teile ka jääda võib (ning mind ei huvita ka, kellele ta laulu pühendas. Mulle igatahes mitte. Põhjus võib selguda järgnevast). [Teoreetiliselt võiksin küll vormi umbkaudu hinnata vormi efektsust, ehkki mitte efektiivsusut. Huvitav… Parem, kui vähemalt mina midagi pulkadeks lahti ei võta.] Inglise keelest ma siiski üht-teist taban nagu loodetavasti teiegi ja kui rohkem või teisiti kui mina, on kah põnev. Aasia lipuriikides on põhjuseta inglise keel täiesti asendamatu nähtus. Nad oskavad seda Koreas küll paremini kui Jaapanis (minu mitte nii alusetu arvamus), aga läks ikka nii nagu ikka. Ainult kõige obvious´imad kohad tulevad puurimise alla. Refrään:

[It About you a Butter fly]
Every time I come close to you (Every time I’m feeling/kissing/loving you)
Feel like I’m gonna Dream every time (I get butterfly)

On küll parem, kui ma esimest rida (esineb vaid korra), aga oleks hea, kui seal oleks üks koma, ja palju ilusam ka. [Pealkiri võib ju ka viidata sellele levinud metafoorile, mil kellelgi on liblikad kõhus. Ma ei tea, millest räägitakse, aga tegemist peaks olema meeldiva tundega. Ma tean, mis tähendab, kui kõhus on vaakum ja must auk ja hirm(us) on. (Võisin ka ä-re-vus valesti valmis moodustada.) Ehk ongi sama. Kurb on, kui kellegi peale kõhus keerab ja kõik justkui kokku kukuks. Lisaks viitab võimalusele ka see, mis sulgudes on. Parem ignoreerin.] Igatahes tuli välja see, et kogu laulu juhtmõtteks jääb (refrään on ju tähtsaim osa, sest on meeldejäävaim), et kallis, libikas, sa oled igav inimene: iga kord sinu ligi olles (mida ma iganes siis ka täpselt teen) tunnen, et peaksin kusagil mujal olema ning jään unelema/magama, sest tõelisusest on midagi paremat. See teeb su eriliseks. Võib-olla on mul hoopis krooniline narkolepsia. Selline on ühele poolele varjatud sõnum. Kindlasti leidub ka teise poole eest peidetud sõnum. Peale selle on seal ka rida “trust me I make love to you“. Ma eeldan, et korealastel siiski pole väga pealiskaudne argine või vahetu suhtumine seksi. (Kwon Ji Yongi kohta tegelikult ei tea, me ei tunne täiesti kindlalt. Ma ei mäelta kedagi, kellele oleksin nii igav olnud.) See to seal kõlab väga asjastatult. Aga korra, kui ma (eriti püüdlikult) hoolikamalt kuulasin, siis kuulsin (oma soovunelmate mõjul) fraasi “trust me, I make love with you, safe.” Btw, mis see “natural heart” on? Peale selle on see süda kontekstis korraga nii rändoomne.

andunud fänn Getter. Eelnev oli pikk sissejuhatus kurvale loole, mille pärast õnnetu olen. Reedel ma käisin Tallinnas. Ma ei ööbinud seal: jõudsin juba null-kaheks koju. Saku suurhallis oli Hurtsi kontsert, mille jaoks mulle pilet kingiti. Mina suutsin end valmistumise osas kokku võtta alles neljapäeval, mil otsustasin, et tulen samas kompletis, mida juba kandsin. Pealegi armastab Getter Theod (pinnapealselt ja) sooviga tema käte vahel surra. (See on selline mäng, milles Getter mind nüüd järgmiseks hammustab.) Seetõttu alustasin ka alles siis laulusõnade niivõrd-kuivõrd läbivaatamist. See tähendab, et suurema aja kuulasin hoopis K-poppi. See on nii kurb. Kui kevadel Hurtsi enam-vähem kuulama hakkasin, tekkis samasugune allakäigu tunne. Hip-hop ja räpp on isiklikus reflektiivperspektiivis hämmastav regress ja degenereerumine. Ma lausa tunnen, kuidas mu indie-punktid degradeeruvad. See algas juba vähemalt eelmise nädalavahetuse eel, mil võtsin nõuks Nicki Minajiga tutvuda. PS kuskil on Eminemil veel sünnipäev, palju õnne. Youtube´is lugedes saab kõike teada. Varem kuulasin ma ikka normaalselt mussi nagu see või too või see seal või too seal vne. No, see esimene on küll täiesti eksitav näide, aga siiski… (Tõsi siiski: kõik, mis kaugelt tuleb, on rohkem indie.) Kolmas on ka veidi mööda.

Sõitma hakkasime reedel kella 13 paiku. Läksime Maidu autoga – omanik peab veel arve esitama -, millega sõitsime otse peatusteta kohale. Autos kuulasime mingisugust imelikku muusikat ja ma mängisin mängu, millest võiksid arvutimängud inspireeritud olla. Käisime Ülemistes kingapoodides. Enne seda oli WC odüsseia Getteri juhtimisel. Me oleksime Merilini peaaegu kaotanud. Siis sõitsime Rock al Mare juurde, et suuremast liiklusest pääseda. Liiklus oli kohe nii meeletu, et auto peatus foori taga lausa nii harva, et täiesti raske oli silmi värvida. Rock al Mares käisime söömas. Ma olin pirtsakam kui vaja, aga seekord oli isekus lubatus, nii et me ei läinud söökla moodi asjandusse sööma, vaid sõime selle vastas pitsakohas. Lahtine pirukas, mida mulle pakuti oli selline, et leidsin, et mina saan tavaliselt küpsemat. Lisaks tahtsin apelsinimahala või vähemalt punase apelsini jäätist. Kumbagi ei saanud ja läksime kohe-kohe suurhalli ukse taha valvesse. Olime juba enne näinud, et seal on juba rahvast valmis. Enne seda jõudis Getter toidupoes pirukat toomas käia ja sel ajal ukse taga kõrbistada, kui meie, toidud ees, mugistasime; Meriline söömisvõistluses peaaegu teise ehk mitte viimase koha saada, jäime viiki ning Mait vaata et meist ilma jääda, kui me teda otsima läksime. Kui ma veel vahepeal huuli värvisin, arvas Getter, et mina esireas olema ei peaks. Nii nunnu.

Oodata oli tore. Mait oli kaua-kaua ainuke meesterahvas silmapiiril ja jubedad vene tüdrukud suitsetasid. (Plaan, kuidas neist lahti saada: kutsuda politsei avaliku koha reegli rikkumise eest või vähemalt ähvardada ja ka nad eemale suitsunurka saata.) Ma õppisin natuke ladina keelt, oli külm, tuul puhus ning ülemimine-või-alumine-uks-dilemma piinas pidevalt. Lõppkokkuvõttes olime kõõõõõõõik (või vähemalt väga paljud) vale alumise ukse juures. Kõndisin selle tormamise ajal (toimus veidi enne 19) end peaaegu üle prügikasti katki ja näpuke sai natuke haiget. Selle käigus kaotasime Getteri, keda nägime järgmiseks otse Theo mikrofoni ees vist teises reas. Meie olime vasaku tiiva keskel. Seega ka üsna lähedal. Algus oli ka päris tore, istusin maas, mu pea oli rahvale kubeme kõrgusel. Just nii oli hea sõnu vaadata. Merilin kommenteeris, et annan peaaegu superfänni mõõdu välja. Loomulikult sellise, kellel on piisavalt eneseusaldusprobleeme, et sõnad enne algust siiski välja otsida ja neid siis värskelt üle õppida. MIDi esinemise ajal – see oli kontaktitu, et mitte öelda lausa tuim, kuigi muusika oli küll huvitav, ma harjutasin soojendushüppamist; kõigile-kõigele hüppamine võib küll ebaeetiline olla – jäi Mait Merilinist rasedaks ja siis tüüp togis meid oma kõhuga. Minu jaoks on selline kohtlemine ebameeldiv, õõvastav ja toob välja halvema minu (mingite kadunud mälestuste tõttu vist). Siis mingi hetk alustas Hurts ka. (Peaaegu ei saanud arugi… : P mitte) Mingisugused keepides liputused olid korraaga laval. Need olid tantsijad, kes tegid tööd silmailusti. Visuaal oli ka. Säherdust Lätis ei pakutud, tantsijatest rääkimata. Kõige parem koht oli siis, kui bändimehed lavalt lahkusid ja olid pikk sümfooniline osa, mille (kood)nime ma kahjuks nimetada ei oska. See läks küll pika peale üheks nende lauluks üle. Selles ansambilis oli tšello ja 2-3 viiulit ja vahest ka harf. Mul oli kahju, et ma tšellole lähemal polnud, nad olid hoopis lava teises ääres. Peale “Happiness´i” lugude lausid nad ka “Veronat”. Lätis oli tantsijate asemel ooperilaulja. Tolle puudumise tõttu pidi Theo kõik kõrged (imelikud) kohad üksi tegema. Getuka arust oli see naljakas. Seekord olid loobitavad roosid valged ja mõned ka punased. Viimased organiseeris, vististi, siinne fännklubi. Meieni ei jõudnud ükski lill. Mait sai ühte küll puudutada, kuid vähem kui pool minutit hiljem nägime seda õietult kaks rida tagapool ja murtud varrega kellegi käes õõtsumas. Mingil kummalisel põhjusel viskas Theo meie rahvuslipu rahva sekka, see oli liigagi kummaline. Ma ei oska võtta seisukohta, kas ka inetu. Lisalood olid selgelt planeeritud, sest saatebänd ei lahkunud sel hektel lavalt. Oli täiesti tore, Merka ja Getukas otsid endile viieeurosed märgikomplektid, ühes kuus tükki kokku. Mina tahtsin ikka veel apelsinimahal, aga Selver, kuhu minna proovisime, oli kinni, kuigi kell polnud veel päris pool üksteistki. Järgmisest Selverist, mida nägime, oli saanud SE__ER. Seega tuleb moodustada bänd nimega Seer, selle esimese singli nimi olgu “Seer”, esimese albumi pealkiri “Sadness”, teise nimi “Happiness” või pigem “Unhappiness”. Ma nägin Maidu sõjaväekaaslasi, kes teda hirmsasti näha tahtsid. Olin nende nimesid ainult kuulnud. Minu kui maa-aristokraadi silmis olid nad suvalised päälinna nolgid, keda tuleb kaarega Tartust, tsivilisatsioonist eemale hoida, sest “muidu ei tea, mis võib juhtuda”. Ma siiski sain apelsinimahla, sest seltskond seltsis pitsat sööma. Selle kõrval oli üks bensukas 2in1. Ma ei olnud hea inimene jne. Tagasi sõita oli tore, sest makk töötas nüüd täiesti hästi ja kõiksugu laule sai kaasa laulda. Koju sain seega kell 2, tuttu kell 5.

Tõsised hipsterinaljad sellelt aadressilt.

  • Two hipsters walk into a bar. One turns to the other and says “Let’s get out of here.” The second responds, “Yeah, this place is full of hipsters.”
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? It’s an obscure number, you’ve probably never heard of it.
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? You don’t know?
  • How many hipsters can you get into a phone booth? One, any more and it would be too mainstream.
  • How did the hipster burn his mouth? He was eating pizza before it was cool.
  • Why did the hipster cross the road? To get to the other Starbucks on the other side.
Blue Fever 
ilu 1, ilu 2
ilu III
ilu iv
Advertisements

Üks vastus to “Blue Fever et ceterus, cetera, ceterum; ceteri, ceterae, cetera”

  1. Anni Ea said

    Kadunud lingid on tõenäoliselt bändilt Murder by Death, nt “I’m Afraid of Who’s Afraid of Virginia Woolf”

    ja

    eitea, tegelt… : ((

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: