See aasta põletan ma kodus küünlaid ja sarnaseid masendusi nagu eelmine aasta loodetavasti ei tekitata. Vahest olid nad juba ära siis, kui poes olin. Hiljem saab lasanjet ja veel hiljem kooki, mida Looga tegime. Vahepeal olid elektrikatkestused. Ma ei tea, millest need tulevad, aga seetõttu ei saa kõlaritega arvutit sisse lülitada ega küünlaid kustutada. Mõnes mõttes väga hea.

Vanemad tekitavad kõiksugust jama. Ma pole kunagi nii melodramaatiline olnud kui pärast seda suve. Või mida iganes see sõna ka presenteerib. Mind on palju lihtsam nutma ajada. Endalgi. Sellest aga olen siin vist varem kirjutanud. Minu oma ema teeb tema ema oma arvamistega õnnetuks. Palun, kõik, kelleni ulatun: veenduge, et teate, et olete vaid oma elu kangelased. Ärge võtke vabatahtlikult vusserdava ämma/äia rolli.

Kui te ei tea, millist (välismaist) sarja pärast rasket tööpäeva, kui pea tühi on, et siis tühja panna, võtke kindlasti K-drama “Secret Garden” ette. Too on natuke liiga hea ja on vähemalt üks absurdne tegelane, just nagu mulle meeldib. Ainuke viga on parandamatu mammonakultus; meeleparandus eksisteerib sarjas vaid siis, kui see ise sinna välja mõelda. Muidu oskan seda ükses üle kiita. Lisaks olen ma leppinud, et mulle K-popp meeldib ja isegi keel tundub juba ilus.

Üks eluline asi, millest ma veel aru ei saa, on küsimus, miks on vaja päevas nõnda palju hentai´d ja yaoi´d tõlkida. Neid on Mangaupdatesi väljaantute jooksvas nimekirjas liiga tihedalt, et see märkamata ei jääks. On hirmus tüütu sealt vahelt muud üles leida. Ehk on uuel aastal inimesed normaalsemad ja tõlgivad vähem rõvedusi. 2012 olla eriline ikkagi.

Minu elu koosneb jälle justkui eimillestki. Aga Eleanor Rooseveltilt (kes iganes ta täpselt oli) pärineb mõte: “Great minds discuss ideas; Average minds discuss events; Small minds discuss people.” I can do everything.

Advertisements

4:03 (4:06)

Eelmise sissekande video ehk pilt on liiga häiriv ja võib olla isegi Illuminati. (Miks muidu küll keegi – Vevo? – otsustaks niivõrd häiriva pildi tervet videot edasi andma panna? Tegelikult ei peaks ühe silma suurelt kaadris näitamisest piisama. Ausalt märkides vaatasin ma seda videot just esimest korda päriselt. Mida see tšikk saega teeb?) Ma olen viimastel päevadel natuke liiga palju The Vigilant Citizeni lugenud. Varasem lugemine oli siis, kui ma Kerli Kõivu “Walking on Air´i” nii videole kui ka laulusõnadele tehtud tõlgendust uurisin. LOL. Väidan, et on iseenesest mõistetav, et maailmas tõesti on midagi korrast ära, ehkki minu isiklikus mitte, mis samuti tõestab seda väidet. Mõne inimese jaoks (kes teab vandenõuteooriatest palju).  Tervisega on sedasi, et võiks olla mõni tark käsi, kes mu abaluude ümbruse lihased korda teeks.

Eile õhtul pidin ma Johi bändi vaatama minema, sest teadin, et Getter veab mu Sõbra majja (kirjutatakse vähemalt kaht  moodi) kohale. Mõistagi on mul raskusi enda peas selle asukoha tõese fikseerimisega ja nii ma poleks nagunii kohale jõudnud kuigi neiu teatas mulle juba hilisel pärastlõunal, et tema on minu (pinutusevaba) tulemakeelitamise täiesti unustanud ega jõua ega saa. See pole esimene kord, mil ma Von Dorpatit vaatama läinud pole ja ka esimene kord, mil mind “hüljatud” on. Väidame, et neil kahel pole midagi pistmist. Kuna mina arvestan üldse väga harva, et ma kedagi näen, ikka võiks kvaliteedile rõhuda. Või kuidas? Muu seas: usus, et aega on kogu aeg ja isegi praegu, olen lausa musternäidis. Mnjaa, pfft. Mulle kajastus just üksijäämise pinnas.

Hiljuti on tekkinud kõiksugu inimesi, kellega Aasia kultuuride moodustisest rääkida Me kõik aga tahame vist soleerida, nii et me ei räägi eriti. Lihtsalt viitame. Ma olen lugenud portsu liiga huvitavaid manhwa´sid või webtoons´e manga´sid: “Love at First Sight” (season 2 on poolei) ja “Pink Lady” (täiesti kohutav tõlge, aga vähemalt legaalne; + parem, pooleli jäetud, sest ebaseaduslik siit; mõnest asjast annab see paremini aimu, kuigi ühtlane tõlge on kindlalt mõnda külge rõhutav) ning “Zettai Kareshi” (“Absolute Boyfriend”). Viimasest vaatasin jaapani seebidraama ka, mis oli erinev. Praegu jookseb veel Taiwani versioon ning plaanitakse ka korea oma, millesse lubatakse pearoboti (meesprotagonist) osas T.O.P-i (ok, on ilus mees, hääl on ka meeldejääv), ja seega peab vaatama. Originaal-manga ja kohalik draama erinesid üksteisest märgatavalt. Mõlemal olid oma mainstream-punktid, mis kattusid harva. “Love at First Sight” on geniaalselt , meelepäraselt segadusseajav. Ma ütleks, et kangelane ja T.O.P sarnanevad teineteisele minu silmis kahtlaselt. “Pink Lady” on väga ilusti joonistatud lugu kunstnikest ja teises pooles on seal roosisuine poiss, kes käib punamustvalges. Kõik on hirmus romantiline. Ükski neist pole päris klišee-“looming” (v a. liikuvad pildid), ehkki kõgist on rahaveskid saanud.

Mõni nädal tagasi edastati mulle, kuidas tuttavad inimesed reageerivad, kui neile mind mainitakse. Esimene mõte on sellest, kuidas tegemist on huvitava inimesega. Mina kujutlen seda kiiresti suust välja lastud lausena. Midagi paha ei taha öelda ja tõeselt hea ei tule meelde (viisakas vormis). See kinnistas, et vähemalt ühest on aru saadud. On aru saadud, et aru saamine on raskendatud. Katsuge ka kastist välja unistada. Eks ma vist võrdlemisi ülbe tüdruk ole, ent kui juba enam ei huvita, siis nii olema peabki.

http://www.youtube.com/watch?v=fk1Q9y6VVy0&list=PL204F84BCD30A76C9&index=13&feature=plpp_video
xxxcxccccxccccccxcxx
xxxccxxcccxcccxcccxcxx