Pilvelt alla…

4. jaan. 2012

Eile öösel tuli kass hiirega tuppa. See on tal teine hiir üleüldse. Eelmine oli kaks suve tagasi. Et loomake ilus oli , on tõsi. Ma ei võtnud mingit vastutust ja lõpuks rändas hiireke akna taha tagasi, kuid selleks ajaks oli ta nagunii surnud. Jah, see on tänane teine postitus ja nagu ühe huvitava Diana MSNi aadress ütles, seostub see saabumisega kõrgelt maha. Tasku fuajees on lae all vatist pilved, mida Väguke mulle täna mitu korda näitas.

Tegelikult peaks olema nii, et see laul siin kuulub eelmise postituse juurde ja eelmine laul selle. Hakka või nutma. Ma läksin nelja paiku Vägu ja Meelega linna peale. Müttasime Toomemäel. Välk kukkus seal oma püksid mustaks, sellest polnud midagi. Umbkaudu poole kuuest käisime neid Philosophicumis silumas. Enne seda muidugi Toomemäel: käisime Kassitoomel, Musumäel, Baeri aedikus, mänguväljakul kiikumas, üle Inglisilla, Püssirohukeldri peal, Struve monumendi peal, mis on lastele veel laev, Raeplatsis karusselliga sõitmas. Välk rääkis pidevalt, kuidas ta kogu maailma ümberringi näeb ja tema tahtis Muumipapa pitsasse minna. See tähendab Opera Pizzat. Minu isa meid sinna siis viiski, kui me plaanisime veel peahoonet seespoolt vaadata.  Kui teel olime, helistas ema ja küsis, mis kellani Tasku lahti on. Nimelt ma andsin Ecco tšeki tema kätte, et ta mulle saapad tooks. Selgus, et ta ei saa minna, ja ta sõidutas tšeki mulle Opera ette, et ma saaks ise minna. Enne tuli Välku mõni maa tassida.

Tellisime pitsad ära, valisime joogid, istusime kohale. Seejärel tegelesime üleriiete ärapanekuga ning kui olin Meele  joppi varna riputamas, tormas teenindaja Meelt nägemata nurga tagant välja.  löögist kandikuga vastu kulmu, kukkus Meel maha. Ta sai väga haiget, nuttis. Teenindaja oli ehmunud. Ta tõi meile sügavkülmast gin´i-purgi, et Meele muhuvastast esmaabi anda. Sellega saime korda, sõime pitsat, isa rääkis, kuidas Murutari raamatus on minu ema uut armastust mainitud (tema jaoks on tegemist ema sõbraga, kes hakkab korterit remontima) on. Välk oli söömisest väsinud, aga kui ma talle mänguasjadest ja Pet Shopidest rääkisin, arvas ta, et saab kargu alla. Läksime neljakesi Vanemuise mäest alla. Isa nägi esimest korda Reti Saksa pilte Kirjanike Maja müüril – ta tõesti polnud märganud! –, kõndisime läbi Kaubamaja, sest Välgul oli külm. Taskus läksin otse Ecco poodi.

Ainult Meel tuli minuga sisse kaasa. Välk jäi minu isaga purskkaevu juurde mängima. Loodsin, et ma lihtsalt lahkun suure kastiga, saan selle ja nunnud koju viia, pärast seda aga edasi vaadata. Selgus, et viimane mudel, mis neil poes alles on, on suuruses 41, mitte 40. Viimane 40 on Tallinnas, peale selle on hooaja lõppemise tõttu allahindlust 20%, nii et oi appi! Raha teeb õnnetuks. Sundotsustega.

Ma lootsin, et saan numpsikad nüüd nende isa kätte anda, kuigi väiksed ei tahtnud. Välgul hakkaks väljas nagunii külm. Selgus, et see isa on üldse väljaspool linna, minu isa aga joonud (oli ju autota). Saatsime ta koju ja mõtlesime, et ehk saab ema kätte. Passisime seal mõnda aega, mina olin kurb, kuni kell oli vaat et kaheksa, siis otsustasime minema hakata. Loomulikult oli ekskalaatorite juures Rasmus, kellega ma kahksast pidingi kokku saama. Olin plaaninud talle küll nüüd helistada. Katrin oli ka seal ja keegi veel. Nemad läksid peagi ära. Kahjuks ma ei suutnud Katrinile õigesti tere öelda, jutustasin Rasmusele oma kurba elulugu ja teise silmaga vaatasin, kus põngerjad on. Lõppkokkuvõttes turnisid nad ekskalaatoritel – nagu Rasmus kommenteeris, jäime valesse kohta seisma – ega kuulanud sõna. Rääksin, kui ebausaldusväärsed on lapsevanemad ja et oleks neljandat lisaks vaja. (Teda on oht saada.) Pealegi on ainuke inimene, keda usaldada saab Mait jne. Lõpuks saatis Rasmus meid Kaubamaja bussipeatusesse ja hoidis mu kotti oma käes, sest mul oli Välk. Meel ei olnud nõus tal käest kinni hoidma. Läksime punasega üle tee. Rasmus arvas: “Lapsed-lapsed.” Saime täpselt ja ilusti bussi peale.

Tegelikult polnudki nii hull, aga bussis ma ütlesin, et ei mingit nunnutamist-musitamist minu poolt, sest olen vihane ja kurb. Nojah, nüüdseks olen juba maha rahunenud, kuid ma sajatan kõiki, kellele  m e e l d i b  ebaõnnest lugeda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: