Kohustuslikem sissevaade

23. veebr. 2012

Viimasel ajal on tunne, et olen niivõrd lõdva päevaplaaniga inimene, et see on lausa imelik. Eriti siis, kui Kariniga räägin. Raske on teda õpetajana (teenindajana?) võtta, kui ta on oma sõbranna. Tema isegi võtab end vist minu juhendajana pigem. Päevapoolsed tunnid on tõepoolest paremad, olen enne kolme kõbusam.

Hiljutine rutiin on selline, et tuleb leida keegi selleks ajaks Välku (vahel ka Meelt) hoidma, kui ise kooli lähen. Enne seda tuleb kell seitse hommikul vähemalt tunniks üles ärgata, et Meel kooli saata. Vahepeal teeme süüa ka, kui tuju tuleb… Midagi sellist. Peaaegu unustasin: õppida tuleb ka vahepeal ja Internetti tarbida, eriti K-poppi. (“Sesangi nae mam daero andwindago hwaman naemyeon andwae geureol piryo eobtji,” laulab Loo Kira. Laul räägib üldjoones sellest, kuidas meesterahvad peavad sõpradega jooma ja tüdrukud sõbrannadega klatšima minema, sest mäletada ei tohi, kuni illuminaadid keelavad. Sellegipoolest, on see Kyuhyuni fraas peaaegu diip. Just nõnda ma valesti elangi, naiselikult. Kriipi. Lapselikult?)

Inimestele on mahti nii palju, kuivõrd nad mulle teele satuvad. Sellel hetkel ei saa nad mind unustada või mõelda, et neil on liiga palju teha. Ma ei pea end eripingutuseks, ausalt. Minu ohked seisnevad minu paindlikkuses, mis muudab jäikusspektri minu jaoks väga laiaks. Kui pole aega, pole kunagi aega, kuid sellest olen ma vast korra juba kirjutanud. Sellest hoolimata ma ikka oskan solvunud olla, ehkki ei püüa. Tegelikult on nii, et on lihtsam kellelgi arvata lasta, et ma olen haavunud, ei pea ma ise sellise fantastikaga tegelema.

Kreeka keel on keeruline, aga ma võtan preagu kaht vanu keeli vajavat teatrikursust. Neis koheldakse mind õrnalt ja mina  saan rahulikult tutvuda, senini töötada omas tempos. Näiteks saan ma Euripidese “Bacchantide” originaalproloogi analüüsida, kui ma viitsin. Lill läheb poole märtsi pealt pensionile (loe: meelis- ja tõlketööle), nii et ma olen viimases rühmas, kes temalt kursuse saab. Kes on Lill?

Üldiselt on elu ka lill. Nädalavahetused on väga oma käes (ja ma olen nii super ja ärkan öösiti pasunahelidepeale üles, sest Maru ei ole, ja kass vaatab mind ning ma panen selle feissbukki elusündmuseks).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: