Roland tuletas mulle just meelde, et mul on blogi olemas. Käisime õues mängimas. Ausalt öelda ma ei mäletanudki, et olen selle eelmise sissekande teinud.

Viimasel nädalal olen teinud endast kedagi, kes ma võiksin olla, kuigi tegelikult pigem käitunud nõnda. Seda seoses märksõnadega Southwestern, Ameerika, raamatumüük, suveks töö. Ükski inimene (vähestest), kellelt olen nõu küsinud, pole mulle kindlat soovitust andnud, rääkimata Karinist, kes ütles mulle veendunult, et see pole minu rida. Tõenäoliselt on juba midagi valesti, et ma väljaspoolt otsustamisnüket ootan: nemad otsivad iseseisvaid optimistlikke inimesi, kes tahavad kõik oma firmat. Minu enda otsus on selles osas arvatavasti ka juba nii valmis, et isegi unenäod ei anna mulle teada, mida usaldada. Ainus, milles veel kahtlen, kas minu juurde veel selliseid ideid-võimalusi tuleb; ja paremaid. Lõppedeks olen praegu peaaegu kindel, et Tartu linnas võib nüüd olla vähemalt üks inimene, kes arvab, et mulle meeldib (naiivse ja aatelisena) tema aega raisata. Meeldibki, kui ta arvab, et aega saab raisata. Ta on aga tore inimene. Kui teema vastu on huvi või tahate kellegi aega sisustada, võin numbrit jagada, kui põhjendate.

Karin ütles mulle, et tema näeks mind idas (Indias, neh) vabatahtlikku tööd tegemas, pealegi on USA selline koht, kus Anni lihtsalt kokku kuivab. Mul on imago, mida hoida. Minu kaudu saab nõidade telefoninumbreid, kui häda nõuab.  Mina tahan loomingulist tööd teha (pange mind, appi). Mul pole kõigest hoolimata ideid, kus ja mida kunagi teha. Praeguse seisuga plaanin Eestis ühe turvakoduga tutvuda.

Ning on veel üks huvitav koht, millest ma olen vist pihigrupi tekitanud, oeh.

Just Look at All the Fucks I´m Gonna Give in the Future

Read the rest of this entry »

Advertisements