Sissevaade, minu (heldeimast) armust

4. mai 2012


Kahjuks täiesti suvaline live

Täna vaatasin, kuidas poiss ja tüdruk (Toomemäe “suurte”) mänguväljakul mängisid. Mõlemad olid vast kümne ringis, algkooliealised. Poisil oli sinine jalgratas, tuhmi ja tumeda või halja varjundiga komplekt dreslikke riideid seljas; tüdruk kandis roosat minit, selle all mustvalgetriibulisi sukakaid. Tema pluus oli vist hele ja jakk, mille ta lõpuks maha unustas, oli hall ja mingite tumedate sigrimigridega peal. Selle suutsin neile tagastada. Järelikult oli mul nendega vestlus ka. Tüdruk ütles mulle vist vaid “Jah” ja poiss “Aitäh”, kui ta trepist üles mulle vastu tuli, et seda kätte saada. Nad toimetasid parasjagu ratast sellest põnevast trepist alla, mis Vilde juures Vallikraavi tänaval on. See on vist mu lemmiktrepp ever.

Nõnda siis läksin ma pärast Kaubamajast jäätise toomist, mille jaoks olin eelmisest kuust jäänud rahavarudest kindlalt sente säästnud (elektrooniliselt). [“Anni, sa ostad ainult Brie juustu, siis saad homme jäätist osta.” Päris efektiivne laiakslöömine.] Sellel mänguväljakul on kiikpingid, aga sellegi poolest läksin sinna, kuigi plaanisin “Odüsseiat” lugeda. Olin seal juba veidi edusamme teinud, kui nad saabusidki tähetorni poolt. Vaatan: poiss-tüdruk tulevad; õde ja vend? Preili ütleb: “Aga seal on see/üks tüdruk.” Poissi see igatahes ei häirinud. Ta oli minu meelest üsna pikk, vahest küll mitte. Igatahes oli tal kuidagi madal hääl. Seepärast pakkuski mulle huvi, mida nad siis tegema hakkavad. Tüdruk ronis mängumaja torni. Paistis, et see on vangla. Korra ta kutsus tüdrukut printesessiks, kuid see oli hiljem. Mingi hetk tegin ma märkuse, et puberteet on kuidagi väga vara ja valesti hakanud. Ma ei kujuta ette, et ajal, mil minu ümber hakkasid paarid vormuma, oleks keegi läinud oma kallimaga à la kodu mängima. (???!) Oot, minul olid sellised kombed, kui ma viie-kuuene olin. Äkki olid nad viie-kuuesed?? Minu “partner” oli siis vist üheksa Nojah, üks teine oli must aasta noorem ka, aga tema kohta ma pulmapilte ei joonistanud. Tuleb ikka kummalisi asju meelde seda kirjutades. Vanuse määramise osas olen ma vägagi abitu.

Igatahes ma ei saanuki aru, mis rolli see poiss mängib: kas päästjat või vangistajat. Mõlemat korraga vist mitte, ent mõlemat korraga eraldi küll. Vangla ümber ujusid igal pool haid, nii et tüdruk ei saanud alla tulla. “Sina oota, ma tulen sind päästma.” Korraks oli huvitav, mil nad kahekesi seal tornis istusid. Üks istus mingit moodi peaaegu teise peal. Huvitav küll, mida nad tegid.

Mingi hetk läksid nad redelitele ronima. Oli moment, mil tüdruk turnis üleval ja poiss oli all. Too tegi võitlusvõimlemist, mis on täenäoliselt mehelik variant võrgutusvõimlemisest. Ta võis olla peegli ees harjutanud, sest igatahes tuli tal väga hästi välja, mul oli ilus-huvitav vaadata. Pärast seda tuli tüdruk redelist alla ja poiss võttis ta sülle. Manga´des nimetatakse seda viisi bridal või princess style. Minu peas ringles tükk aega üks “Päriselt või?”. Kahjuks ma ei mäleta, kaua see noormees teda kandis. (Tegelikult, see oli vist kuni nende imelike ringideni, kõik maast veidi kõrgemal, ühelt järgmisele peaks astuma ja käsipuud on ka käepärast, see asi. Vahemaade arvestamise osas olen ma ka täiesti abitu.)

Mõne aja pärast nad vist ei kannatanud seal olemist välja. Nad olid väga eeskujulikult vastu pidanud, arvestades, et mina neid vaatlesin, (analüüsisin,) jälgisin. Tegelikult püüdsin mina eeskujulikult edasi lugeda ka. Siiski on kino ikka nii palju huvitavam! Samas võis olla lihtsalt nende kojuminekuaeg. Nad korjasid ratta kaasa ja läksid sinna, kuhu ütlesin. Ma mõistsin ka, et nüüd polnud mul seal enam midagi teha. Mul oli seal juba tükk aega üsnagi külm olnud ja lugemine ka ei õnnestunud. Ja korraga kiikuda ja lugeda ei ole tasakaalule hea. Hakkasin end kokku korjama ja siis nägin jakikest.

Pärast veidikest edasi-tagasi tormamist, mis polnud üldse funktsionaalne ja kasulik, sest mul olid kontsad all, võtsin ikka jaki kätte ning kiirustasin treppide suunas, lootes, et nad ikka seda teed läksid, mitte ringiga minust mööda sildade suunas tagasi. Ma tahtsin ka, et nad kaugel poleks. Minu “Hei!” peale, millele järgnes küll sekundijagu hiljem ka küsimus, nad kohe minu poole vaadata ei osanud. “Kas see on teie/Teie oma?” Tüdruk oli omadega väga heitunud, ta talutas ratast. Väikene hirv autotuledes. “Kas see on (siis) sinu oma?” – “Jah.” Kõndisin allapoole ja varsti hakkas poiss mulle vastu tormama. Pärast läksin üles mäkke tagasi. Tähetorni ümber möllasid larparid ning välismaalasi oli palju.

Koduteel nägin üht Karini sünnipäevalist. Ta telefoneeris parasjagu ja nägi seetõttu tõenäoliselt ainult oma prilliklaaside sisekülgi. Ma olin aeglane ja ta kõndis must mööda.

Teisest küljest kuluks mulle inimeste küsimuses hädasti nõu ära. Üks õnnetu noormees käib pinda ja mina ei taha, et mul kahju oleks. Prima Vistal tuleb “Odüsseia”-lugemine ju!  Karini sünnipäeva ja selle ürituse kokkuvõte võib olla, et ma oskan ikka armutuvide asjatamisi rikkuda. Samas on ka sulandumisega raskusi ja ma olen osav oma ilme-hääletooni sõnadega sobitamisest hoidumises. Lihtsalt kogemata!

Advertisements

3 kommentaari to “Sissevaade, minu (heldeimast) armust”

  1. mirjam said

    Ma mõtlesin järele ja otsustasin, et ma olen ikka kõige rohkem EII. Dostojevski-tüüp (?), oojee.
    “Pole võimeline hindama oma töö kvaliteeti ning sealjuures kaotatud aega” jms. (Ühtlasi pole võimeline oma kommentaari postituse sisuga seostama, või kuidas)
    Aga siiski: kuidas Odüsseia-lugemine läks? Ma otsustasin Prima Vista ajaks üldse provintsist jalga lasta ja kilulinnas emadepäeva tähistada.

    in fact, mulle tundub, et Dostojevski lugemine ongi minust rohkem EII teinud (varem oleks pigem IEI).

    • Anni Ea said

      Mina jälle mõtlen, et inimesed vist lausa põevad sotsioonikat. Pikalt, kui see korra nakkub.

      “Odüsseia”-lugemiine oli vägev, sain viis hommikul magama ja kümnesesse loengusse ei jõudnud. Kõige lahedam oli see, et vihma sadas öösel. Ajah, kuulajaid oli vähem kui lugejaid ning šokolaadi sai vähemalt.

      Provints vs kilulinn, geniaalne :)) Nojh, ega ilma emata kõrval seda tähtpäeva väga olegi. Ma kujutan ette, et sul oli tohutult mõnus.

  2. mirjam said

    in fact, mulle tundub, et Dostojevski lugemine ongi minust rohkem EII teinud (varem oleks pigem IEI).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: