L’esprit de l’escalier

28. sept. 2012


Miskipärast ei tee ma ta lugudel kuidagi vahet.

Täna oli esimene tšellotund uue õpetajaga ning ma tunnen end kohustatuna seda kommenteerima. Ma kohustan end, sest tulemit võib hiljem vaja minna. Nõnda palju, kui mina aru saan, ei ole tegemist kriitikaga. Kui keegi seda leiab, siis arvustab ta ennast ise. Mina mõistan siinset kui huvitavat konstateeringut enda seisukohalt. Mida läinud aegadest muud arvatagi?

Aeg oli lõppemas ja see tuli talle üllatusena, sest me ei jõudnud midagi, kui ta nägi vajadust mulle südamelt rääkida, mis teda kurvastab. Olen rahul, et keegi mulle midagi sellist kordki edastas. (Loodetavasti olen siiras, ent ma tean kindlalt, et see siiski on, mille üle rõõmustada.) Kui mälu juba ei peta, kaldus see sina-vormi (tegelikult see vist algas sealt), aga mina kuulasin sealt välja ikkagi eelkõige, mis tal endal häda on. Markus  (ma miskipärast katlustan, et püüdsin ta nime valesti kinni) seletas kordi ümber öeldes väga ümbernurga ja ülearu (minu seisukoht) säästvalt, et tal on vaja, et tšellomäng oleks minujaoks tähtis või vähemalt tähtsam kui nüüd, et ma võtaks pilli kas või pooleks tunniks nädalas kätte, mitte lihtsalt ei tuleks tundi virvendama. Talle on pillimängimine nauding ja kuna tema seda täna kätte ei saanud, ei saanud ilmselt mina ka. Ta oli selle juures kuidagi kurb ja arvas, et on mind hirmutanud või solvanud või haiget teinud või midagi ja pidas vajalikuks mulle kaks kalli anda, enne kui mind ära lasi või ma lihtsalt jõudsin lahkuda; ega ma väga kiirustanud. Ta paistis öeldu tõttu minu pärast mures, aga mull oli tunne, et peaksin hoopis tema pärast mures olema.

Ta pole veel selline õpetaja, et istuks teenistustasu pärast aja lihtsalt ära ning kas või räägiks. (Mul pole tõestusmaterjali, et kõik selliseks kujuneksid küll.) Kui KehaMeeleKool veel massidele suunatud oli (vähemalt käis kogu aeg kohtal rohkem rahvast, kui siis, kui mina sinna viimati – tõesti – sattusin), läks osa paljusid tundide aega mõnel teemal rääkimiseks, mitte harjutuste tegemiseks, mida mitmed inimesed äkki isegi rohkem vajasid. Minu kitarriõpetaja oskas vist küll tunde läbi istuda. Temale rääkisin küll igasugused jutud ära. (Peale selle arvas juba tema, et võiksin kitarri panustada sama palju energiat kui keskhariduse omandamisse. Ta oli vähemalt sellega minus rahul, et ma alati korragi enne tundi pilli mängisin.) Minu teisel aastal alustas pillimänguga üks poiss, kelle oli mängima suunanud tema ema. Tema tund oli enne minu oma ning pärast seda istus ta pikalt samas ruumis arvuti taga, kui minu õpetamine käis. (Ruumis oli tõepoolest õpetaja arvuti, mille kõige otstarbekam kasutus oli lugude salvestamine, sest siis polnud Youtube´i.) Ta sai õppetükkide täitmise eest kasutusõiguse. Järgmisel aastal küsisin, mis sellest poisist sai, ja selguski, et ta oli lõpetanud. Motiveerimata inimesed lähevad lõpuks ise ära, teab ilmselt iga staažikam, ja neid saab rahalehmana kasutada, ei pea ahastama. Mul ikka vedas seekord. Kui käisin mitmed suved tagasi pärimusalaagris kitarri õppimas (miskipärast ei saanud ma tõesti ise aru, kuidas akorde kasutada). Sellest on mul meeles, et mõnele inimesele on tõesti mugavam, kui ma panustan uue teema õppimisse, mille kohta olen ise öelnud, et seda osata tahan, mitte vana tuttavat tinistama.

Tunnist veel ikka, et minu õpetaja on enda sõnul algaja. Enda sõnul ei teadnud ta peaaegu üldse, mida teha. Arenguruumi on. Mina olen üks katsejänestest!! Teate, räägitakse, et motiveeritud inimesed, kellega tegeleda on lust, on Treffneris! Selle kõrval, mida mina ise seal Muusikakojas tõesti teen? Viimased kaks aastat on mul igasuvelõpune kitarriigatsus. Seekord ka. Juba siis mõtlesin, et peaks juba nüüd tšelloõppe lõpetama, kuid Karin jättis mulle kuidagi mulje, et ta on minuga väga arvestanud, ning ma ei osanud ära öelda. Ma ei võta õpetajavahetust üliväga motiveerivalt. Viimati ja vist veelgi plaanin, et jõuluks lõpetan ära. Praegu tahan oma uut klienditeenindajat uurida. Suhtumine, et inimesed huvitavad on, on kuidagi avav. Üks põhjus, miks ma veel ei mängi, on Looke, kelle juuresolek mõjub mulle kuidagi arvustavalt, ja nüüd juba ülejäänud pere ka. See on üks neist asjadest, mida ma Markusele öelda ei saa (see oleks üleliigse infoga koormamine) ja see läheks kuidagi vabandamiseks. Lisaks, et tal oli õigus – ma ei saanud seda sõnadega tunnistada, sest ma ei leidnud, et see talle olukorda kergemaks teeks. Karin näiteks oli mu sõbranna, temale tundsin, et saan seda öelda. Tõde ei saanud mulle haiget teha. Ma masendasin teda juba vist Karini olengul, kui ütlesin, et mängin tšellot selleks, et midagi teha. Vahest leidis ka täna lihtsalt, et sel korral, kus tema vahest tõesti polnud ülesalnde kõrgusel, peaksin minagi natuke süüdi olema. LOL. Ühes ma ent eksisin: ütlesin talle, et ta mõtleb üle, tegelikult ta lihtsalt räägib üle. Ehk on meil mõlemal sama ohtlik kalduvus. Peale selle oli täna see päev, mil tal tema väikesed õepojad kaasas olid. Ta ise peaks must noorem olema.

Ta küsis mult, mis mu lemmikharjutus on. Huvitav, millal mul viimati oli tore mängida. Paistab, et siis, kui tegime Kariniga improvisatsiooniharjutusi – üks saatis, teine mängis, mis pähe tuli. Suvega see kuidagi kadus. Markus arvas, et ma peaksin klassikalist tšellomuusikat kuulama (selles on ta ilmselt ise tugev) ja selles pillis midagi ilusat leida… mis külg mulle tõeliselt meeldib. Klassikaline pole mulle seni kuidagi istunud. (Bach on öäk, mul pole eales korda läinud teda kuidagi toredaks pidada. Samas mängis Karin mulle kunagi Debussy kaunist looma “La fille aux cheveux de lin”.) Siis olen Adam Hursti kuulanud, aga ei tundu üldse eeskuju. Minu praegune idee on tšello kitarriga ühendada ning selgitada, kas ja kuidas seda mu isa ilusat lugu mängida. (Kitarriigatsus on ka midagi, mida ma parem ei ütle. Seegi on kõige kõrval üleliigne teave. Miks ta lihtsalt järele ei anna, selgub eritellimusel. (Vaatasin just EKSSist järele, seal on ka “eritellimisel” ja ÕSis on samamoodi, mis võib olla ka kooskõlastamatus. Ma ei tea kumb õigem on.))

Järgmine uitmõte: ma vist vaatan, kas õpetajad ajavad mind esinema või mitte. Annikki suutis kuidagi lõbusalt mind esinema suunata. Tal näis tagantjärele vaadates tõesti olevat ambitsioon mind “ravida”. Karin ja Annikki olid minu hinnangul mõlemad ise nii vaimustunud, et nad ei vaevunuki kõrvale vaatama, kuidas minul läheb. Mõnikord on nii, et kui inimene on ise nii haaratud, tõmbab see sisse ka teised, nii et polegi vaja teemale eriti keskenduda. (Ekstraversiooni-intoversiooni erinevus?) Mina hindan asjaga kehamälu tasandil tegelemist rohkem kui seda teoreetilist rääkimist. See on midagi, mida ma Annikki puhul väga hindasin; Karini versioonis ei sobinud mulle, mil ta rääkis, kuidas tuleb kõigele korraga mõelda, kuigi tal võis ka õigus olla. Kadus see pingutusevaba ja lõbusa variant, mida ma otsisin; et kõik tuleb ise ajal. Kõnõleksõ, et hea õpetaja leiab igale õpilasele ise lähenemise.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: