Ma tunnen, kuidas see metafoorne kõnts, mida vastusena kõigile teie arvamustele minuga seotud inimeste eluviiside kohta (ehk lõppkokkuvõttes minu, kuna võtan isiklikult) ja enesega rahulolevate naeratustega palistatud päevapäästmistele (selleks päevaks, homsete plaanide puhul) võiksin heita ehk mõttes hoian, mulle endale tagasi võib pritsida, sest kõik teie vead on siinsamas ja relevantsed, arvake ise, mis tahate. Ja see lenduks tagasi, sest nüüd saanuks ka teie ego pihta, kuna mul on sel juhul vaja mainida teie enda pideva esmareaktsioonilise emotsioneerimise idiootsust ja kapiluukeresid (mis tõenäoliselt pole külmas), ning suhted olid rikutud juba hetkest, mil teie otsustasite teema tõstatada, selmet kõigest, mis teid kurvastas, lihtsalt kui sopast välja ronida, avastamaks, et sellest sai hoopiski möödutud. Aga ei! Suhte- või pigem tundmusteklaarimine tundus rahuldavam. Mind ikka tohutult häirib, et te otsustasite minu isikliku sitaga määritud saada. Come on, te ei saa midagi teha! On küll egoutsitav proovida midagi teha ja selle õnnestumisse uskuda, eriti kui ma suurt midagi vastu ei ütle lihtsalt selleks, ise jääda  puhtamaks kui siis, kui laviinile kaasa aitaksin, ahelreaktsioonile ketilülideks tulles nõnda, et see ka teieni jõuab, andes teie kätte õiguse enamatele lülidele, aga ma usun, et kui lahku läksime, lendas see uus sitt, mida jahvatasite, teile endale kaela, nii et teilt kadus kirjeldatud isu tegutseda ja olite lõpuks palju vaguramad kui võinuksite (vastasel korral olete mõtlemiskalduvuseta inimesed). Mina aga loodan, et andsin teile võimalikult vähe põhjusi mind vihata ja loodan, et kui teile on energiat üle, rakendate seda hoopis oma paarisuhtele, sest see põld vajab alati väetamist ja just nimelt see on tegelikult teie pärusmaa. Mis puutub minusse, puutub ainult minusse.”

Nüüd võiksin teha energiaharjutusi ja tõesti, j´ai l´esprit d´escalier ehk situatsiooni korduvus-pidevus on minu puhul tõsi, aga kaklemine ongi mõttetu. Mõelda vaid, mis lolle inimesi maailmas oleamas on ja kui lähedalt nendega seotud võib olla, nii et nad aitavad kohe päeva rikkuda, kui vaid vahel harva nägu näeb! Mõnega elan isegi ühes toas (ja see võib olla mina)!

Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist. Read the rest of this entry »

Mis täna juhtus

7. juuli 2013

Ma ei tea,
kas see on üle- või alasuhtlusest,
aga aforismid hakkasid lendama.
Nad sündisid hetkest
ning maailm tundus poole selgem
ning seletatav.
Ja lihtsam…
Kas see on siis,
kui käib ebakvaliteetne lahkus,
kus kontakti tegelt polnudki,
ainult ülalt-alla vahtimine
vististi?

Tõsi,
hellitatus,
ja igaüks suhtleb suga põhjusega.
Ja lahkub sinust põhjusega, või põgeneb.
Selle pooleks aastaks jõudsin unustada,
ent alati valisin ise,
valisin rohkem kui kunagi varem,
kellega ise olen.
Nõnda nüüd tundub.
Vastutustundetud mõtteterad,
mil puudub hinnang
igasugune,
peale selle, et “On huvitav”,
on huvitavad
ja nüüd tegid ka kurvaks.
Kuid las nad ise valivad…
kes enam pole lapse
usaldaval tasandil, valigu.

Kas kingin eneseaustust
ja näen,
et enda oma oli pime?

Soojene,
eks siis näeb.
Ja päästa mind.*

* Lisa 22.02.2014 …sest minul oli ju õigus.