Kui leian millegi, millega rahul olen, kirjutan sellest kindlasti siia

16. juuli 2013

Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist.

Leidsin ka netist selle teose üles (SIIN). Ma ei tea, kui täielikult see seal esindatud on. Ma ei tahtnud arvutist lugeda ja poes esimest peatükki sirvides hakkas eesti keel “õige” tunduma. Tõlget ma suurt ei kiida, kahjuks. Lihtsalt selle pärast, et see polnud täiuslik. (Minu seisukohalt.) Undead peaks olema ‘libasurnu(d)’, seal oli ‘mitte-surnud’. Lisaks olid veel need otsekõnefraasid, milles ajavad ingliskeelsuse läbinähtavuses ohkama, sest ma ei usu, et keegi eesti keelt nõnda räägib. (Tõlkija töö enamasti küll tähendavatki: kiirustamist, öötunde, väsinud silmi ja tüdimust ise üle lugeda. Ja toimetajad pole “mina”.)

Ma väga uuesti lugeda ei tahaks, eesti keeles küll mitte. Äkki kui see zombie oleks kuidagi jänki(m), tunduks ta normaalsem. Filmi küll vaataksin, isegi subtiitritega, sest isegi kui jama kokku tõlgitkas, on selle üle lõbusam ja südamel kergem naerda kui selle üle, mis nörritab. Praegu loen Jack Kerouaci “Teel”, mille isa mulle valis. See venib mul ja tõlge pole kaa see eesti kõnekeel, mida mina valdan. (Esmatrükk avaldatud 1996.) Võrdleksin seda Lauri Saatpalu “murdekeelega”, mis on “Toiduklubis” täiesti omal kohal (sest kooli tervisevõimlemise tundides me vist midagi muud ei kuulanudki; ja ikka oli põnev; korra nädalas). Mul on kahtlus, et originaalkeeles ei ole “Teel” keski anomaalia ja kõlas normaalselt ka toona 1950ndatel. Parasjagu läheb “Teel” mulle vähem korda, aga teate, see oli üks väheseid konkreetseid raamatuid, mida “Soojade kehade” teoseuniversumis loeti.

No mis ta tõesti “teos” on? Marion vist kahetseb ise ka, et ta just sellega tuntuks (ja S. Mayerilt kiitus/reklaamteksti) sai. (Ma hoolin filmi R-ist rohkem: tegi vähem milleks-seda-diipi-mis-kuhugi-ei-vii, kuigi raamatus veniv ma-üldse-ise-ei-tea-mis-ma-parasjagu-teen-või-kuhu-suundun oli peaaegu värskendav, kogu diip jäi ainult kuidagi poolikuks.) Intervjuudes, mida kuulasin, teatab ta, et ei kirjuta tõenäoliselt rohkem zombie´dest. Ootan Marionilt midagi veekindlamat, kui talt midagi veel peaks mulle kätte sattuma. Ma ei usu, et end siis järjekorda panen nagu nüüd.

Raamatu loeb täiesti vabalt poole ööpäevaga läbi. Alustasin 17 paiku pargis murul, kus Läti (või slaavi?) turistid, kelle buss minu ja Emajõe vahel parkis, must pilti tegid ise mu selja taga sama poosi võttes. (Lahe ebatäpne kirjeldus!) See oli neist nõme, nende kodus sellist aristokraatlikku luksust vist lubada ei saa. Sellel kutil oli küll endal kiirelt häbi, kui vahele jäi. Igatahes, pause  o l i. Lõppu sain 3-4 aegu ja vahest unest inspireeritud vajadus kahe une vahel kaaned korralikukult kokku suruda võttis võimalikku nauditavust maha. Veel tean, et mulle parasjagu ei meeldi sellised naised nagu Julie. (Jah, ta oli isegi autori arust destruktiivne, kui ta ikka veenilõikumist taunib – tundus, et taunib seesuguseid tegevusi. Samas, kes üldse teose umbekeeratud maailmas “normaalne” ja eeskujuks seatav on? Või Amuurikas?) (Kurjus ei tulene inimesest, vaid hoopiski süsteemist. Olgem kõik kangelased. Palju koledaid pilte.) Mul on vist tõesti idealistlik faas ja juba mõnda aega. Katarsis.

Igatsen mingisugust shakerpeare´ilikku süütust, mis minu jaoks oli filmis veel täiesti jälgitav, sest “Romeo ja Julia” on üks alltekste.

PS Võib tõesti jääda mulje, et on juhtunud sama, mis “Twilighti” filmiga kord. (Nt “Ettevaatust, kenad noormehed (*oeh; ?), kellele film kaasakiskuv tundus: raamat võib olla liiga naistekas.” või “Kuidas saab nii halval filmil olla nii hea soundtrack?”) Siiski on raamat midagi enamat. Palju filosoofilisem ja mõistlikumal määral rohkem kui lugu. Arvan eelkõige vaid, et midagi jäi ebaküpseks. (Tüüpiline menuk? Siiski vist.)

Advertisements

Üks vastus to “Kui leian millegi, millega rahul olen, kirjutan sellest kindlasti siia”

  1. Anni Ea said

    PS Mõtlesin järele ja lisan, et tegemist on tõlkijaga, kes saab aastalõpul laenutuskordade põhjal väljastatavate rahastamistel esirinnas honorari (menukid) ehk elab juba nii ingliskeelses maailmas, et ei teaks emakeeleeksamil ööd ega mütsi. Eesti keeles ta ei loe, eriti originaalkirjanust, ja tahaksin teada, mis keeles ta oma lastega suhtleb ja tõlkijatöö ongi öötundidel, intensiivselt pausita tunde-tunde, silmade kriisates ehk paras nuhtlus. Nüüd, kus olen lõpetanud rääkimise sellest, millest üldsegi ei tea, teatan, et nõudsin liiga palju raamatult Apollos üksjagu noorematele mõeldud teostele eraldatud riiulist. Nii et: minu viga. (Tasub hoopis kindaks teha, mida sihtgrupp arvab, ja neid usaldada. Iga feng shui raamat, kus leidub enda jaoks midagigi, on õnnestunud.)

    Kui leian midagi head, millest kirjutada, mõten hästi ilma vähimagi nipita.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: