Ma ei näe ennast enam.
Varem teadsin, kuhu lähen, millal.
Nüüd näen ainult sind.
Üht ’tema’, kellele näitasin,
kuspoole ööloojang jääb.
Teda näen,
üht ’sina’ kagukaares kulle karjatamas.

(kevad 2012, vist)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Ainult seda kõige kurvemat pinget,
veel seedimata ontlikuks,
kus juba sinust on saanud mina
ja keegi ei saa sind tunda ega oletada,
ootan sinult.
Kõik on üksnes klaas,
ent kahtlen, et me ikka killud
oleme. Kasvõi pärast elektrilist sulgumist.
(Nad ehk küll siis igatsevad, ent
klappida enam ei saa, räägitakse.)
Isepärast pinget identiteedilist ja
hõõrumist helgib mu boksist läbi-sisse
sinust välja (saad vaid anda)
ja rohkem kui nad kõik ligi mulle korrastuses.

(23.11.13)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Sõnastada hüvastijätukirja,
kui mu oma aeg pole ammugi käes,

vähesed värvid vettin’d,

oleks ikkagi kurb.

Me ei saa kunagi teada,
kuidas vihm tuppa sai,
aga anna mulle ikka juukselõikusleping
kogu mu eluks pikaks
oma kojaga.
Sa oled veel nii noor,
olgu, vaata siis, et oma toa saad.

Mul ei jätku ealeski pisaraid suguvõsa hargnenud niitidele,
ent taibata, et mu oma vennadki läevad kord nii,
on julm.

Kas näeme veel?
Me jäime nüüd üksi.
Mis koerast saab?
Elust vettid sa varem.
Su lapsi veel külastan.

(märtsi lõpp 2013)

Advertisements