Kas mu seelik paistab läbi nagu ujulestad embrüo sõrmede vahel?

8. juuni 2014

Tere! Lubadused lubadusteks ehk viimasest postitusest on juba kaks kuud möödas, mille jooksul aga tegelesin niivõrd piisavalt hea õpilane olemisega, et saaks baka kätte. Kahjuks-õnneks saan 27. juunil paberid, kui ma millestki just valesti aru saanud pole. Tulge vaatama, mille ma selga panen?

Lisaks tehti mulle väga palju teeneid või poolkummalisi vastutulekuid. Mõneti oleks viivitada tore, sest mul on siiski ikka tunne, et kuivõrd see ikka pluss oleks sügisel (Eestis) klas.filli magistrisse minna. Kuna suvel kahtlemata möllan SAISis ja sisseastumiseksami(te)l, on see pigem tagantjärele tarkus.

1) Kui lasknuksin minna, ma ei peaks end kuidagi pahasti, süüdi, võlgu tundman (hoopis mahajäätuna, vau passiivne kirjeldus, isegi mitte mediaalne);

2) kuna (peale selle) just nüüd, kolmandal aastal on hakanud tekkima tunne, et viimaks hakkab millestki aru saama (või siis nüüd lihtsalt olid tekstid lihtsamad) ning olnuks tore end veel aastake kindlaks nokitseda, mitte mingi quodlibet‘i peale – maiteamida – magistrisse suunduda. (Hmm, quislibet oleks parem, too on elus. Tuuli on quidlibet), praegu tundub, et kõik teised teavad, mida ma magistrantuuris tee(ksi)n;

3) kõik on millekski hea;

4) ma ei arvaks, et quodlibet tähendab ‘mis tahes”.

Ent miks ma siis plaanin minna? Käsk on käes, et kui järgmisel aastal läheksin, on õppekavamuudatus jõustunud, millega tuleb (arvatavasti) kaasa eriala osakaalu vähendamine. See kõlab, nagu jookseks aeg lihtsalt eest ära või võimalused. Praegu tahaks kõik kuule või mõnda soojemasse kohta saata. Teiselt pool on minu kaasvõitlejad jube änksad ning nendega koos toimetulemine ja seda veel “näidata” saab üksnes ülibvägev olla. Ja meie ülivõimsad tulemused! Mõni nüid sureb orgastikast. Sellele on huvitav mõelda, arvestades, et vanasti (1995?) polnud (arenenud) Internetti. Detaile lisamata on selle juures kõige naljakam, et mina ise ei ole keelte peale eriti andekas… Mingite teiste asjade peale olen, hoopis. Vähemalt loodan.

+++++++++++++++++

Nüüd saan alles aru, et suvi on juba käes, aga mina kirjutan, nagu oleks suvi veel kaugel; seal, kus sisseastumiseksamid. Seda ilma olnuks vaja siis, kuiRoomast jõudsime.

Rooma reisi kõigeõigem pilt toimus foorumil Palatinuse külje all, kus teatavasti eksponeeritav arheoloogiline ala on, turistikas. Roomas üksnes arheoloogiline ala ongi. (Filmis “Fellini’s Roma” on üks kaduvtraagiline stseen, vaadake.) Üks vanem jaapani mees veeris kokku sõna USCITA, väljapääs ja siis ta kordas seda ja kordas seda, kordas seda. Kui see peaks tähistama kiirust, siis “korrutas”. Ainuke häda oli, et see kõlas nagu “Ussitaa, ussitaa.” Ta oli nii uhke. Respekt. Siin on ušiita. Kirjuta sõpradele, vasta kirjadele ja saa inimestega kokku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: