Eurovision 2017 | Top 3 ja teised

26. apr. 2017

Eesti laul tuli ja läks nagu ka plaan siia regulaarselt mõtteid kirja panna. “Parem Hilja kui mitte kedagi…” (Mu tunded selle sõnakõlksu osas on kahetised. Otsin midagi etemat, millega end vabandamata välja vabandada.) Nagu tavaliselt algas seegi sõnavõtt prokrastineerimisest (eesti keeles homse varna lükkamine; mõlemad sisaldavad sõna homme (ld. cras)). Tore, et ma ikka tulin. 🙂 Ja algas ka multitask‘imisest (rööprähklemine? siiski oli vaid üks tegevus käeline ning teised tajumise ja mõtlemisega seotud).

PS. Eesti on 2. poolfinaalis.

Bulgaaria (2. poolfinaal)

Üks selle aasta kauneimaid laule on Bulgaaria “Beautiful mess”, mida esitab noormees, kes on nõnda noor, et enne teda pole ükski selle sajandi laps suurel eurolaval võistlejana üles astunud. Kristian Kostov on 17 (ja nõnda sai selgust mu küsimus, millisest ühelisest alates sajand vahetub, kas 1-st või 0-st. Paistab, et nullist, ent ma pole siiski täiesti kindel).  “Beautiful mess” paistab olevat üks kaunis lüüriline armastuslaul, boonuseks või südameks mõnus kummituslik kõlaefekt. On raske uskuda, et see on midagi muud kui lembelaul. Lüürika point näikse olevat, et kõnealune armastus on võitmatu. Vähemalt minu jaoks rõhutab seda eelkõige sõnakasutus “even up against the wall our love is untouchable“, mis figureerib refrääni lõpuna. Selle (muuhulgas ebaformaalse) püsiühendi minu-ametlik vaste on “plindris”, aga minu arust on nii, et seal, kus juba sein on mängus, pole püssid ja hukkamine kaugel. (Aga kui ma mõistaks seda kui “tupikus”, oleks elu lihtsam. Ma olen Ida-Euroopast, noh, (Kirde-Euroopast… ;)) ja tihe ajalookäsitlus koolitundides lõppeb teise maailmasõjaga, nii et see sündmus tundub eriti lähedal. Pealegi olid mu vanavanemad siis elus ning “1944” võitis eelmisel aastal.) Bulgaarialgi on oma diktatuuriajalugu, eks? (Siiski pole ju kindel, kes autorite rahvusvahelisest seltskonnast sõnadega ja topeltnegatiiviga, mida pole mõtet arutada (sest kumbki tõlge toimib), hakkama said, aga lihtsuse mõttes ignoreerime seda väites, et tähendus on muutlik ja kollektiivne saavutus.) Siin esineb veel fraas in the line of fire (tulejoonel). Kas uus maailmakord tahab öelda, et sõda on normaalne?

Ses mõttes võiks laulu keskpunkt olla, et kõnealune armastus on amoraalses maailmaski (“the world /–/ trying to take us out of line“) hävimatu ning loomulikult on suhe alles varajases faasis ehk sõgestumine (infatuation, sisaldab sõna loll, lollakas (ld. fatuus), paralleelselt vihjab see, et oraaklisõnad on sisse pandud, või fauniks (Faunuseks) muutumisele). Aga ei!! Kristian Kostov ütleb, et tema laulab sõprusest! (Veel üks põhjus autorite kavatsusi ignoreerida. 😉 | “Me teeme siin kunsti.” Selline tunne tekib lisaks veel.) See ei tundu sugugi iseenesestmõistetav, nii et tegemist võib olla halva väljendusostkusega või ma ei tea veel, mida to be on the wire tähendab (s. o. ostustamatuse tõttu seisakus olema vms PS. Ma ei tea enam, kust selle tähenduse sain. See võib olla ka juuksekarva otsas rippuma või kaabliühenduses olema). Mõneti on see teemaasetus sobiv, sest esineb ka rida “feelings we borrow for a time” ja sedasi on ju armastatule natuke jätkusuutmatu rääkida ning sõpruse sissetoomisega muutub üldpilt kohe palju kaunimaks, sest too on püsivam, kõnealune sõprus näib olevat ajaga karastunud ja peab amoraalses maailmas vastu. Nii ilus! Aga ta võib rääkida ka kõige tühisematest, vajalikemates emotsioonidest nagu rõõmust hea toidu üle.

Siiski, mida ikkagi laulu pealkiri, mis ka laulu käigus selgelt välja häääldatakse, tähendab? (Kui oleks sõgestumine ehk “we stay in this /–/ beautiful mess tonight“, tuleks seksuaalne interpretatsioon ka kergesti ja kiiresti. Seda vahest oleks sünni nii noore inimese puhul vältida küll.) Et diktatuur on omamoodi ilus? (PS. Okei, sellel segadusel võib olla midagi pistmist sügava veega, kus tuleb hingata ja ronida.)

Nojah, wiwiblogsis on ju enamik kirjas:
The broadcaster has big plans for the song and have high concept plans for the staging. A BNT spokesperson explains:

”Over the past few years, Eurovision entries have been gradually shifting towards a more cinematic approach, focused on storytelling rather than just presenting a musical piece. So when we refer to “Beautiful Mess”, we want to call it a story and not just a song. The story here is quite simple – it’s about love. But we don’t mean love in the sense of feelings between two persons, but rather love for humanity and friendship, as both are an integral part of the core values of the Eurovision Song Contest. The main character is a youngster who is facing a world full of darkness that he is living in and is searching for an oasis of light for him and the people he is willing to fight for. Our project this year is dedicated to all young people, urging them to define themselves and fight for the values they believe in.” (Allatõmbed tegin loomulikult ise. Wiwiblogs jutustab kuti/noormehe/kluti elulugu ka.)

Tõlke lugemine Euroopa laulupeol tuleb põnev. Ma arvan, et see võiks eelkõige olla inimväärikusest amoraalses maailmas ja võib-olla ka suhetest selles julmas ilmas. Ma tahaks minna noorena maailma pigem uskudes, et see on ilus, mitte ainult mõned inimesed selles nagu tõusev särav päike.

Võrrelgem-meenutagem visuaali eeskujusid ka. On ilmselge, et juba lavaline visuaal peitub siin video sees. Õnneks peaks olema nii, et loomi lavale ei lubata.

PPPPS. Lehvitati ju ka, et Rootsi viimane võidulugu Måns Zelmerlöwi “Heroes” kõneleb koolikiusamisest. See on mingi vana euronõks ehk. Hämada? (Mingi lohutamine käib seal küll… Seal on veel rida “you better fire off your gun once and forever“, mis kõlab nagu koolitulistamine. See võib olla ka kangelase palve kellelegi, et too ta maha laseks.) Lisaks, Loïc Nottet’ laul “Rhythm inside” keskendus päris selgelt noorte kohustustele tuleviku ees: “Aand if we die, tomorrow what do we have to show?

Belgia ja Portugal (1. poolfinaal) 

Tavaliselt valin ma igal aastal (vähemalt usun seda endast) mõne vähem-rohkem indie-artisti ja tegelen tema armastamisega. Young Georgian Lolitaz läheb järjest paremaks. (“Happy birthday to my mother!”) Sel laulul oleks nagu saladus. YGL on kimchi, kuigi ma ei saanud kohe aru, kui kimchi ta on. (Ma teen praegu kimchi‘i-laadset asja. “Laadset”, kuna paar päeva tagasi mul veel polnud gochugaru‘t ning kääritan zucchini‘t.) Eelmisel aastal olin esialgu ainult Jamalast võlutud. (Kas olete ikka mix‘e proovinud?) Sel aastal on Blanche Belgiast täiesti minu rida. Mulle üldiselt meeldib indie-popp. Blanche’il on intrigeeriv madal hääl. See on tema gimmick. Sõnad ka ei sega väga. Ainult enamik deiksisi jäävad ebaselgeks Lauluga “City lights” on üksnes see mure, kuidas see lavale sobitub ja kuidas Blanche hakkama saab, temagi on võistluse toimumise ajal 17. Tegelesin märtsis küll proxy Belgiasse kruttimisega, et tema “The Voice’i” ülesastumisi näha, aga ma ei mäleta suurt midagi, isegi lootust mitte. Elusettekandeid tekib praegu nagu seeni pärst vihma ja vähemalt raadios esitatud tunduvad tasemel… Lihtsalt loodan, et tal juhtub olema hea päev.

Huvitavad sõnad Blanche’i ehk Ellie Delvaux kohta on, et ta on väga uje ja nunnu, kõnelevat soravat heebrea keelt (pole selge miks) ja peab Eurovisioni jaoks laulma madalamalt, kui talle mugav on.

Minu tipukolmikusse kuulub veel Portugal. Nemad saadavad omakeelse laulu “Amar pelos dois” (Lyricstranslate’il on praegu pakkuda 6 tõlget inglise keelde), mida esitab kõrge häälega kõrend boheem Salvador Sobral, väga omapärase liikumisega. Tänapäeval nimetatakse neid boheeme vististi pigem hipsteriteks ja autismi spektrihäirelisteks. (Vaatasin boheemi otsinguaja esinemisi: täiesti keskmine inimene tundus toona, nii et järeldused on ennatlikud. PS. Kõik liigutused olevat täiesti improviseeritud mõjutatuna sellest, kuidas muusika parasjagu tundub.) Laulu kirjutas tema kaks aastat vanem õde Luisa ja sõdadevahelise aja muusika paistab neil peres ainuvõimalikuna voolavat. Mõlemad on osalenud kohalikus iidolišõus, õde varem, tal läks paremini; nad võivad olla mingist aadliperest (nii palju kui portugalikeelsest Vikist taipan; see väide võib täielik jama olla; mizzeeon? Krahvi lapselapselapsed?), miskipärast järeldan, et nende vanematel oli rändav elustiil. Salvadoril on mingisugune südamehaigus, mis nõuab terve arstliku tiimi tähelepanu, aga ta ei taha sellest lähemalt rääkida.

Lüürika on väga ilus. Ka selle kirjutas õde. Kokkuvõte: sinu armastamine annab mu elule mõtte; tule tagasi; kui sa ikkagi armastamisega hakkama ei saa, teen seda vabalt meie mõlema eest. Minu arust see pole pealetükkivalt esitatud. Ja minategelane tõesti usub, et on sinategelase parim sõber. (Tõlgete link uuesti.)

Lisan variandi, kus Sobralid seda koos esitavad. Minu meelest on see väga nunnu ja intelligentne.

Tundub, et Portugalil on pikalt olnud reegel saata üksnes omakeelseid laule. Sel aastal keelenõue eemaldati, aga ikka ei õnnestunud neid ingliskeelset saata. 🙂 Õnneks.

PPS. Need siin jagasid minu silmis 1-3 kohta.

Boonusring

Kui teile õvede värk muusikas huvi pakub, siis on mul pleilisti pakkuda kaks teost. Esimene kõneleb iseenda eest.

Tegelikult on see võimalus omaenda rikutuse taset testida.

Teine laul vajab rohkem seletamist, aga enne võiks kuulata. Mu peavalu aastast 2007/2008 sai hiljuti lahenduse.

Bändis on vend, kes laulab, ja õde, kes mängib klahve. Mõlemad on muuseas filipiinid (ma sattusin spetsiaalsele veebisaidile, mis loetleb Ameerika asiaatidest muusikuid). Õde kirjutas laulu ja õde on lesbiline. Aga tegelikult oli sellel õe-venna paaril tavaks osatada vanu daame, kes juba plikast peale klaaskomme, kuulimängu jne armastasid. See olla nende omavaheline nali.

Mida veel meelde on jäänud

See aasta on P-häälikuliste aasta. Mul on veel mõned arvamused S-häälikuliste kohta.

Soomel (1. pf) on ilmajäetusest kõnelev ballaad musträstast, mida esitab bänd, väga elurõõmus duokombo. Laul on omamoodi ülev. Neil on kordki päriselt hea laul. Kas teadsite, et biitlite “Blackbird” väljendas toetust afroameeriklaste võrdsusepüüdluste vms suhtes?

Šveits (2. pf) saadab 1/3 jagu kohaliku bändi kauni luksusliku rumeenlannaga, kes laulab väga ilusast mehest Apollonist või lihtsalt muusika kehastusest. (Ja sel aastal rumeenlased ise joodeldavad, mis on päris kohutav.) Mu lemmikosa laulust on rida “I follow you, Apollo“, sest see meenutab mulle, kui kurikuulsad on korealased P ja F segiajamises (korea keeles pole F-häälikut; eestlastel polnud kunagi ka, aga korealased on rohkem plindris, sest neil pole ka V-häälikut nagu normaalsetel kaugidalastel näikse olevat kombeks). Tekib selline kodune tunne, et pean endale meenutama, et Euroopas on F normaalne nähtus ja keegi ei puterda sõnaga follow. Loomulikult on muistse jumaluse nimetamine hiiglaslik plusspunkt.

Vahepeal tekitas mulle peamurdmist Aserbaidžaani laul (1. pf), sest mis mõttes teeb keegi laulu skelettidest, et rõõmustada, kuidas ta ise üks on. Ka video rõhutas mulle seda ning veel üks Ray Bradbury jutt (#1, #2) andis panuse. Tegelikult oli see vaid minu vääritikuulmise viga. Selles laulus on armastuse ülim tunnistus ilmselt, kui skeletid kapist välja tuuakse, kuigi miskipärast pakub lauljanna pahale poisile peale skelettide – jah, skelettide – ka oma kopse ja miljoneid. Või tuleb armastatule loovutada juppe endast nagu kass, kes on saagiga trepi ees ühele poole saanud? Muideks, kas thorn jeans on ka midagi konkreetset või peab ta silmas lihtsat rõivaartiklit torn jeans? Tõlke lugemine tuleb taas valgustav.

Meelde jäid veel Valgevene (2. pf), kes on nunnumad kui Blanche, sest Blanche on ju üksi. Vahest vaid Sobralid suudaksid nendega võistelda. See duo teeb folgipoolset muusikat. (Siin nad esitavad Jamalale tolle võidulaulu.) (Meeldejäämine oleneb natuke ka sellest, mis järjekorras ja hulgana laulud avaldusid… Nad olid ühed esimesed.) Nende esinduslugu on elu imest.

Itaalia (tB5) kohta ütlen, et see on olemas ja päris diip ning Francesco Gabbani sai autasuks isegi allkirjastatud köite Desmond Morrise teosest “The naked ape”, millest laul on (osaliselt?) inspireeritud. Gabbani esitas huvitava tähelpaneku lääne suhete kohta idamaiste tarkustega. Ta juhtis tähelepanu, kuidas me läheme joogasse, sest see teeb vaimule head, kuid me ei lähe joogasse, kui meil ei juhtu olema kõige šefimad tarvikud. Joogafestival tõesti nägi selline välja. Tartu 10 aastat tagasi ei näinud.

Ma olen “Occidentali’s karmast” mõneti väsinud. Pealkirjas on huvitav, et seal rakendatakse inglise keele grammatikat (itaallase ausõna selle peale), aitavat hääldada. Gabbanil on vähemalt üks parem laul. Tolle postitan. Üldse on Sanremo kõrval see, mis Eestis toimub, piinlik, eriti Reikop. 😦

PPPS. Mõtlesin ümber, et ikka suudan laulu “Occidentali’s karma” (mida mu meelest võiks tõlkida kui “Õhtumaalase karma”) sügavamalt käsitleda, sest tegelesin sõnade eesti keelde panemisega. Muide, paljude laulude populaarsusele on  tants, ainuomane tants kaasa aidanud (“The ketchup song”, “Macarena”, vb “Gangnam style” jne). Praegusel juhul on küll laulu rohkem kui tantsukest, aga kahjuks see küll ei tule, eriti kuna ahv ka tantsib. Tants ei paista raske ka. Vahest seetõttu, et Gabbani leiutas selle ise (ja ta pole Psy).

Mu emake ütleb, et laulu helikeel kõlab vanamoodsalt ja väidab isegi, et see on kasuks. Mul pole informeeritud arvamust; on võimalik, et minu meelest on kogu Itaalia popp kuidasig vanamoeline, nii et ma ei oodanudki midagi muud. Kas “Verona” on sel aastal siis Itaaliaga tõesti samal tasemel? Siin on rõivadisaini (Alison Lurie “The language of clothes” (1981)) käsitlus aja mõjust trendile.

Minu arvamuse põhjal oletades oleks see laul siis kohane kas 30 (amusing) või 50 (quaint) aastat tagasi. 2:47 mainib disaner Justine Leconte ka, et mulje oleneb siiski vaatajast. Mulle ei meeldi, mis Gabbanil Sanremo laval seljas oli.

Suurfavoriit ta on.

Namedropping points: Buddha ja India (1+0,5+0,5+0,5+0,5+1 eraldi punkt Nirvana eest), Shakespeare’i “Hamlet” (1), vb Erich Frommi teos “To have or to be?” aastast 1976 (0,75), mis väidab, et inimesed on olemise omamise vastu vahetanud; anonüümsed alkohoolikud (0,5), πάντα ῥεῖ ja Herakleitos (0, 95), muusikal “Singing in The Rain” (0,95), “The naked ape: a zoologist’s study of the human animal” aastast 1967 ja Desmond Morris (1, lisapunktid alastuse eest +0,5), Karl Marx ja oopium (1), Chanel (1). Ma sain skooriks 11,65. Kahjuks mul pole millegagi võrrelda.

Mida kergesti ununevat leidub

Kordan, et meelde jäämine on paljuski seotud sellega, millal laul avalikustati. Kes ees, see mees. Eelnimetatud on mu mälu järgi varasemate killast. Vististi vaid Bulgaaria oma tuli Eestist hiljem välja? Lisaks pole võrdlusmoment alati võrdne, sest mõned riigid ei paku elavaid esitusi ja kui ka pakuvad, ei pruugi Eurovisioni Youtube’i kanal neid eelistada.

Prantsusmaal (tB5) on sarmikas neiu ja mänguline laul. Makedoonial (2. pf) on mõnus tantsulugu, tsipa indie-popp. Ungaril (2. pf) on meloodiline räpp, mis seega ei tundu räpp, enne kui räpp korra sekkub, aga räppar esitab kogu pala, pealkiri on ladinakeelne ning refrään rakendab mustlaskeelset fraasi, mille tähendust peaks taga ajama.

Korralik laul on veel Tšehhil (1. pf), Taani (2. pf) oma on võimas, Austria (2. pf) oma on mõnus, aga võib kergesti ununeda (ja istub mulle ilmselt, kuna oli varakult väljas). Poola (1. pf) on sugestiivse refrääniga. See lõik ongi eelkõige refrääni pärast nimetatud.

Muuseas Islandi laul (1. pf) räägib vähemalt pinnapealsel kuulamisel paberiga läbipeksmisest. Ütleks, et mingi leping on. [Kui teis tekitas belglanna hääl identiteedisegadust, siis peaaegu sama eksitavat rada on läinud veel Iirimaa (2. pf).] Holland (2. pf) pakub 3-häälselt tohutuid harmooniaid . Aga Zebra Isalndil on sama nimega parem laul mu arust.

Meh?

Seekord ei avalda Balti riigid mulle sugugi muljet. Kui Koit ja Laura (2. pf) on nüüdseks keemiaprobleemi lahendanud, on saanud midagi looma hakata. Mulle tundus – oli see veebruaris või märtsis? -, et “Verona” järgi on hea halada. Mulle ei lähe Lätigi (1. pf) korda, aga neilt võib vägev šõu tulla, nad on elavad. Refrään on meeles… Leedul (2. pf) on mingi värviline jama ehk neil justkui juba oleks vägev šõu; see, mida eelkõige Rootsi ja Venemaa on viimastel aastatel hästi teinud, seda nimetatakse vist sünkroniseeritud liikumiseks koos projekteeritud graafika ja valgusmänguga. Kindlasti on täpsem termin. … Leedul puudub nagu laul.

Tegelikult oli juba eelmise sektsiooni viimane lõik meh.

Bleh!

Sel aastal osaleb 42 riiki ja mina olen seni maininud umbes kahtkümmet. Võiks ju käituda sinnakanti, mida Norra (2. pf) soovitab, ja ebameeldivustest üle libiseda, aga ma päris ei taha.

Venemaa otsustas sel aasta saata sandi, tšiki, kes on lapsest saati ratastoolis elanud, -meenutagem – Ukrainasse. “Ah, temast pole meil kahju, kui ta tagasi ei tule.” Ta pole ka mingi Tyrtaios. Minu mõttepilt temast on pigem temast kui ennast täis sisalikust. (Kes teab, äkki on ta tegelikult piisavalt armas inimene.) Teiselt poolt, üksnes julmad, halvad inimesed vilistaks sandi välja. Samas on see tšikk sisenenud Venemaa kaudu Krimmi, mis on Ukrainas seadusevastane tegevus. Seega on Ukrainal õigus tema legaalselgi teel riiki sisenemist takistada… Draama. Praeguseks on Viki-ametlik, et Venemaa ei osale. Meediat ma ju ei jälgi. Laul oli kah mõttetu. Igatahes on väga värskendav näha, milline on Eurovision ilma Venemaata. 🙂

Overthinking it seletab draamat tabavalt. Mina usun, et see oli Venemaal täiesti teadlik küüniline käik.

Rootsi (1. pf) on lihtsalt naeruväärne. Asi on pigem selles, et need sagedased võidud ja Frans ka on lati kõrgele seadnud, mitte et selle aatsta pala oleks ülihalb. Nad oleks nagu üritanud mitte taas võita. 🙂 Aga need sõnad… Neid küll ei saa tõsiselt võtta. “I can’t go on, I can’t go on when you look this freaking beautiful.” Kui laul koosneks vaid nendest sõnadest ja see inimene oleks olemas, poleks vägistamissüüdistus kaugel, tundub. “I wanna take off all my clothes” on päris LOL. Koreograafia on loomulikult huvitav, nii et viimaseks nad ei jää. Praegu mind ei huvita, et nad finaalis oleks.

Hmm, laulja värvilahenduses on midagi võtsi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: