Tere! Lubadused lubadusteks ehk viimasest postitusest on juba kaks kuud möödas, mille jooksul aga tegelesin niivõrd piisavalt hea õpilane olemisega, et saaks baka kätte. Kahjuks-õnneks saan 27. juunil paberid, kui ma millestki just valesti aru saanud pole. Tulge vaatama, mille ma selga panen?

Lisaks tehti mulle väga palju teeneid või poolkummalisi vastutulekuid. Mõneti oleks viivitada tore, sest mul on siiski ikka tunne, et kuivõrd see ikka pluss oleks sügisel (Eestis) klas.filli magistrisse minna. Kuna suvel kahtlemata möllan SAISis ja sisseastumiseksami(te)l, on see pigem tagantjärele tarkus.

1) Read the rest of this entry »

Advertisements

Lisadega versioon:
http://ed.ted.com/lessons/should-you-trust-your-first-impression-peter-mende-siedlecki#watch

Mnjaa, vihmavarju jagamine on Jaapanis väga tihti paariprivileeg. Milleks kirjutada nimed südame sisse, kui saab ka vihmasirmi alla? Roomas ma muidu vaevu sabinat nägin.

Pikapeale viskas reisil päris mitmest inimesest üle. Read the rest of this entry »

Piia

Ma olen juba mitu päeva Eestimaal, tegelikult, sest enne 15nda keskpäeva sain Valka. Mis ma ikka teinud olen… Norramaal tulid meeletud unenäod. Ma võiks neid pikalt lahti seletada, aga tõesõnu: kui tunnete, et soovite mitu-mitu minutit vaikida, võin teile jutustada oma maailmapäästmisunesid. Esimesel korral marukarsklasena (kes ma ei ole) alkohoolikute käest, teisel korral kurja lapstööjõudu kasutava organisatsiooni Juvente küüsist. (Action!! (Y)) Või ka sellest, mida nägin Oslo kesklinnas telkides.

Öine Oslo oli päris tüütu. Lisaks nägin esimest korda, kuidas keegi ennast süstib. Ma oleks pidanud sellest kedagi teavitama. Valges aga näeb, et seal on kõik nii kena ja korras ning inimeste ilusaid ilmeid. Siin kodus nüüd vaatan ja võrdlen, sest midagi oleks nagu väga valesti. Juba Riias oli. Tulime lennukilt maha — kurb oli juba peale minna — ja mõtlesin, mis siin juhtund on. Liiga palav oli. Nii palav, et oleks tahtnud kohe ringi pöörata. Öö otsa istusime Riia kesklinnas, et poole seitsmest väljuvale rongile minna. Tahtsin leida selle pagana samba, mida ma kunagi näinud pole, sest alati, kui Riga satun, on see kas restaureerimisel või kaugel. Seekord ma ka selleni ei jõudnud. Kell oli umbkaudu üks. Lilleputkad olid öö läbi avatud ning ossid lasid ringi. Õiget läti keelt peaaegu ei kuulnudki, isegi laagris oli seda rohkem!  Enne kui pimenes, käisime pitsat söömas. Valisin nime järgi lihtsalt mingi pitsa, pärast kriblasin neile salvräti peeale, et nad peavad ilmtingimata retsepti muutma.

Igatahes, kõndisin siis linnas, otsitut ei näinud, aga siiski midagi hoopis põnevamat. Keset üht topeltrealist teed oli saareke, millele viis ülekäiguradu vaid ühest kohast. Seda viimast ma aga ei teadnud. Ronisin seal allee keskel ringi, et teada, mis lõpus on. Reegleid rikkuda aga ei tahtnud, niisiis pöörasin ümber. Seekord vaatasin aga tähelepanelikumalt, mis ilmelikust kuplist ma mööda vantsisin. Selle, mis oli plastlaudade ja prügikastide manu ning kruusal. Seal oli ka telk. Uks oli eest lahti, nii et paar karvaseid jalgu paistis. Tuju oli mul kohe palju huvitavam.

Puhusin üldse öö otsa seebimulle.

Oslos magasin kaks ööd. Teise põõnasime katuse all, sest telk oli väga märg. Saime Korea päritolu norraka juurde, kes ühtki Aasia keelt ei mõista. Lahe oli, sain ka videomaastikul haritud. Nom Nom Nom Nom Nom Nom Nom

Põhimõtteliselt ma harjun nüüd Eestiga ja mõttega, et ei pea ingliskeelseid viisakusvormeleid kasutama.

http://www.youtube.com/user/lassegg#p/u/8/I3NkQ00_ZbI

Eile olin ma Røroses, täna hommikul ka, mingi osa ka üleeilsest õhtust. Me telkisime keset linna pargis raudteejaama kõrval, aga rongid on neil siin hästi vaiksed, tillud ja uhked. Meil oli isiklik bensiinijaam ligi, tegelikult isegi kaks, kus hambaid pesemas käia. Kahekesi korraga,. Linnakesse kohale jõuda oli võimas.

Kirkevikist liikvele saime loomulikult alles 12 paiku. Me suutsime isegi bosnialannad ära saata. Ilm nägi küll masendav välja, aga ära minna oli ju vaja. Algas Mariele vist vaevalisem teekond ülesmäge. Täpselt sama teed mööda, kus trollimängu ei toimunud. Marie algul puksis, et tema tahab viisakat teed mööda minna, mida mööda pääseb külla kiriku juurde mitu korda aeglasemalt. Talle ei meeldi pori. Lõpuks sain ma ta siiski mäest üles nii, et ta kõndis omal jalal ja ei saanud jalga poriseks. Südamerohtu läks peaaegu vaja, kuid me ei leidnud seda õigel ajal üles. Enne suurele teele keeramist avastasin ma, et joppi pole üldse vaja, mida siiski oleks võinud varem taibata, ning keerasin selle räti abil pambuks kokku ja panin selle „lapse“ kotti.

Käisime Kiwis süüa otsimas. Pärast harutasime uksel Daimi jäätist lahti, nii et inimesed ei pääsenud meist tihtipeale mööda. Siiski peatus meie juures üks tädike, kes seda ei üritanudki. Ta rääkis meile norra-inglise segakeeles, et oli kunagi skaut. Ilmselt soovis meile edu.

Sealt edasi esimese nurga taga korjas üks meesterahvas meid peale ning pani kuskil Oslo lähistel maha. Kaarti meil polnud ja Marie läks üle tee, et auto-majast abi saada. Mina passisin kotte. Täpselt siis, kui Marie naasis, oli üks auto peatuda jõudnud ning sellest väljunud ema ja tütar kontrollima asunud, kas mul ikka on kõik korras, et ma sedasi pea kätel teepervel istun. Marie kartis, et mind üritatakse juba kidnäppida. Auto-maja onkudest üks oli igatahes otsustanud meid Lõuna-Oslo bensukasse viia. Meeletult naljakas.

Paik oli Statoil, mille taga oli loomulikult mäkk. Hirmkallid hinnad. Tegime endale Rørose-sign´i bensujaama poest küsitud vahenditega. See oli ilus ja punane, sest Mariel on kindel käekiri. Ta rääkis, et bensuka-poiss oli väga abivalmis ja aitas O-le õigesti kriipsu peale tõmmata. Seal viibeldes ei läinud eriti hästi, kuni meie juurde saabus reamees? Rasmussen, kes ütles, et kuigi tal on rohelise numbrimärgiga auto (see tähendab, et istetest on ainult esirida), veab ta meid kindlasti mõne kilomeetri edasi, kui ta peaks meid pärast oma bürgeriga lõpetamist kusagil teepervel nägema. Tema nõustamisel hakkasime mööda high way serva marssima, Rørose-silt Marie selja külge kinnitatud. Suurt lootust muidugi polnud, kuid varsti hakkasime kõrvaltee poolt, mis oli mäe otsas, hõikeid kuulma. Üks džiibiomanik oli meist korra juba mööda sõitnud ja siis otsustanud meid neli tundi edasi sõidutada. Ta oli punakalt hele ja kõige rohkem minu vanemate eas mees, kes roolis palja kõhuga. Ta tundus natuke närviline ja tema masin oli kindlalt eelmisest sajandist, aga loomulikult lahe. Ta ütles, et tavaliselt ta kedagi sedasi peale ei võta. Sõidu ajal vestlesin temaga põhiliselt mina. Ta rääkis, et ta pole Norrast peaaegu välja saanudki, kuigi ta muidugi käib Rootsist süüa toomas. Lihtsalt hämmastav kui hea sõnavara siin pea igaühel on. Marie sõnul, kes suurema osa ajast juhtmetega ühendatud oli, tundus tüüp väga haritud. Nojah, ma kõnelesin temaga Knut Hamsunist ja Ibseni „Norast“ ning ta õpetas mind neid õigesti hääldama. Arutasime pereelusid, religiooni, rahvauskumusi. Ma sain talt küsida, miks siin surnuaedades obeliske hoitakse. Kui mõni maamärk paistma hakkas, ta ikka mainis.

Ta paistis jahinduses väga kodus olevat ja tegelikult ta suunduski oma tuttavate mingisugusesse reservaati, mis olla nii suur, et on lausa kaardil märgitud. Ta jälestas Oslot ning ütles, et siin parandatakse kogu aeg mõnd järjekordset teed või ehitatakse juurde ning siis hakkavad ka sellel korrashoiutööd. Ta kasutas kuuldeaparaati, sest lasi noorena prügimäel rotte ning tegi muud jama, ilma et oleks troppe või midagi kasutanud. Ta oli meile valmis ka tagasisõiduks küüdi organiseerima. Ta pani meid Hanestadi Best´i maha ning kadus. Kui te ta numbrit ja nime tahate, siis Mariel on.

Seal passisime ka mõne aja. Kõige kohutavam oli siis, kui mingisuguse lastelaagri seltskond korraga kisades kraavist välja hüppas, joostes tuhinaga meie poole, ning jaama ukse taha saba moodustas. Marie oli veel seljaga ning seda rahvast tuli lihtsalt juurde. Kaua me selles kohas ei olnud ja kuigi Marie säilitas optimismi, hakkasime edasi marssima. Ma püüdsin ka, kujutades hõbedast autot ette. Marie lehvitas autodele ja üks rekka pidas kinni ja veel meile. Nägin siin sellise imeasja ka seespoolt ära. Masinat juhtis slovakk, kes inglise keelt eriti ei kõnelenud, norra keelt aga küll, ning transportis autosid. Ta kiitis neid. Väga värvikas tüüp tundus. Ta küsis meilt, kas me oleme lesbid, kui ma püüdsin Mariet hirmsate teeolude eest tema põlvedele toetades kaitsta. Tema jaoks olime meie kaks „crazy Estonians“, ehkki ta polnud Eestist kuulnudki, aga Lithuania-sõna pakkus ise välja. Õpetasime talle neid eestikeelseid fraase, mida ta küsis. Ta oli selgelt andekas. Ta uuris, kuidas midagi kauniks nimetada. Talle meenutas see hispaania keelt. „See on ilus, muchachas!“ Mariel jäi temast kindlasti teravam mulje. Tüüp pani meid Tynseti juurde maha, selgitanud enne, et Røros on nõme ja seal on nõmedad inimesed.

Hakkasime siis Mariega just mõtlema, kuhu telki panna, ning see neiu lehvitas jälle niisama pöidlaga ja mida me näeme: eespool on peatunud hõbejas auto, millest hüppab välja viisakas ja usaldusväärse olemisega meesterahvas, kes asub pagasiruumi avama, märkides, et ta ei oodanud seltsi saada. Vau.

Ta oli arst, kes läks Rørosesse piloteerimist harjutama. Ta oli tahavaatepeegli sättinud nii, et sai muga silmsideme luua. Appi. Talle meeldis üldse otsa vaadata. Røroses ma ütlesin Mariele, et olen harjunud vähem tarkade inimestega rääkima, mille peale ta mind loomulikult kohe tänas. (Rääkige, mida teie nüüd tunnete.) Selle mehega vesteldes sai tõesti targemaks. Ta lohutas vähemalt mind, et tegelikult enamik Norra noori on väga reserveeritud ega katsu või kallista kogu aeg „nagu Ameerika filmides“.

Mis Røroses toimus, ma eriti seletada ei viitsi, sest äkki teeb seda Marie. Ainult, et mul oli täna hommikul kaks maailmapäästmise unenägu järjest. Viimasest võiks raamatu kirjutada. Esimeses olin ma marukarsklane, teises päästsin kõiki kurja maailmavallutamise sooviga organisatsiooni Juvente käest. Põhimõtteliselt magasime sisse. Marie ei tunne mu äratushelinat ära.

Praeguseks oleme niipalju targemad, et teame, et pöidlaküüdi püüdmine oli Norras mingi aeg veel päris tavaline, aga nüüd on kõigil autod. Seepärast me nii naljakad tundumegi.

Ülejäänud 400 km kirjutab Marie, sest ma sunnin ta viitsima. Ta tunneb, et ma kirjutan tühjast suurt juttu kokku, vist, ning tal võib õiguski olla, kuigi midagi mõttetut seletada on ka alati tore, sest vähemalt endal on huvitav. Mul on vist kogu aeg midagi analüüsida.

 

(allikas 1, allikas 2, allikas 3, allikas 4, allikas 5)

Eile lõppes laager. Ma magasin kindlalt alla 6 tunni ja kui ärkasin, olid vähemalt sakslased lahkunud ning ka hommikusöök möödas. Süüa sain midagi lõuna paiku, kui küpsetati vahvleid pluss pakuti midagi lavašilaadset ja rullitut lihasööjatele.

Ma tean, et lahkusin üsnagi hilja. Plaan oli minna Oslo lähistele Juvente majja. Enne seda ootasin, millal ka Marie otsustab kotti pakkida. Muruplatsil olid juba siis suured valkjaskollased laigud kõikjal, kus kellegi „kodu“ oli olnud. Korjasime sodi kokku. Sakslaste laager oli kõige räpakam, sest nemad jätsid kõiksugu jama maha. Selline suhtumine tundub kasutult priiskav ja vale.

Plaan oli koos Thoriga kohale hääletada. Enne saatsime Mari ja mõne veel rongijaama. Ütlesime, et teeme võidu: kes enne kohale saab. Marie on vahepeal oma olemisega liiga laiali olnud: ta kahtlustas, et on rahakoti kaotanud, oma esimest-teist nädalat kasutusel sandaalidest ta ilmselt ilma jäigi ning käsipagasi ta jättiski perroonile. Õnneks tõi asiaadi nägu poiss selle järele. Vedas tohutult, sest muidu  ei saaks üks meist üle piiri.

Hääletada oli seekord lahe. Jõudsime väga kiiresti kohale. Esimene auto, mida juhtis üks tubakasõltlasest naine, oli väga muljetavaldav: Ameerika päritolu, laius, rubiinsilmadega pealuud lukustusnuppudeks, kantri… Kokku sõitsime neljas autos ning viimases neist oli kõige õudsem. Käänulised mägiteed… aga võib-olla ei olnud autojuht parim. Korra oli nii, et paremale käele jäi nõlvak vaatega majadele ja puudele seal, kui maastik jälle tõusma hakkas. Marie nõjatus minu poole ja teatas, et nii Twilight tunne on, rikkudes kogu lõbu.

Juvente-la on soolase märja ollusega täidetud kaldasopi ääres. Üle vee näeb Oslot ja selle valgeid maju. Peaaegu nagu Kreeka. Kaldakivides ukerdavad väikesed krabid, kes tarduvad, kui neist õigesti kinni võtta, ning liigutavad meritähed, kellest suurimad on vast kahesentimeetrise läbimõõduga. Merikarbid on pärlmutris ja lillas. Saime öö voodis magada, kuigi madrats oli liiga pehme. Läksin nüüd 12 paiku alla ja kõik oli päikesepaistes nii idülliline.

Õhtul hakkasime poodi minema 10-15 minutit enne selle sulgemist. Thor pani läbi metsa jooksuga eest ära ja ma arvasin, et ta mängib mingit nõmedat trollimängu, ning ootasin Marie järele. Meie jõudsime kohale 5 minutit pärast sulgemist, Thor vastupidi. Marie murdis uksest läbi, sest tal oli vaja. Meie sõber köhis: ta on veidi külmetunud ning jooksmine pidi talle alati nii mõjuma. Asfaldil ronisid suured pruunid nälkjad ning teede ümber roosatasid vaarikad.

Sõime ja saime magama, Internetti aga mitte.

Praegu on viimane öö ja ma arvan, et Marie magab. Mina ja Piia ostsime just 10 NOK-ised särgid endale. Need on kõige odavamad asjad siinmail. Maksavad umbes 1-2 muhvinit.

Eile õhtul tegin omale Sanity Club´i. Kuulasin nn „oma muusikat“, sest midagi tundus kogu aeg puuduvat. Säniti klaab tekitas mulle tegelikult rohkelt sisemisi arusaamatusi. Eufooria on eksitav.

Niisiis: hommikul algab raskem osa ja Välk on juba neli. Ilmselt kihutame esmajoones Oslosse. Varahommikul võiks pakkida. Kas ma peaksin magama ka? Mul ei ole võimalust järgnevad kolm päeva bussis loksuda, nagu näiteks sakslastel. Mõni siin vist ei magagi üldse. Peale selle tasuks pessu minna, sest järgneva nädala täpselt sünnipäeva eel ei saa ma ilmselt end üldse klanida. Eesti aja järgi on kell praegu pool viis. Pöörane aeg kõiksuguste tegevuste jaoks.

Ma kirjutasin ka (L)-letter´eid. Tõtt-öelda kaks: Piiale ja Mariele, viimane ütles, et see on parim armastuskiri, mis ta kunagi saanud on.

Kui minul SC oli, toimus võrkpalli tournament. Estonian Old Stars olid ainult sõu peal väljas. Ma käisin vaatamas nende mängu sakslastega, mis oli lihtsalt liiga naljakas.

Pealegi: esmamulje on lahe või kahtlane. Kõht hakkas just selle menüüga harjuma ning keel säärase väljendusviisiga. Vähemalt viimane tuleb kindlasti kasuks.

Eestlasi on siin vähemalt 12 või 14 ja nüüdseks on juba augusti kolmas päev. Peaaegu ei mäletagi, mis tehtud. Peab programmi kokkuvõttest järele vaatama.

Eile näiteks algasid workshop´id, mida nad siinmail nimetavad miskipärast seminarideks. Otsustasime vähemalt päevaks minna bänditegemise omasse ja kindla peale ka Meelise massaažikluppi. Irooniliselt: icebreaker Meelise moodi. Pane kaks võhivõõrast inimest teineteist kordamööda käperdama ning teineteise tagumikul aelema. Bändi jaoks me valmistusime korralikult. Norrakate arusaam ööpäevasest toidukogusest seisneb võileivalaarist hommikul ja ka lõunal. Õhtul saab võib-olla midagi head, aga  vähemalt sooja. Otseselt me ei räägi, et meil on kõhud kinni, aga paljud kujutavad ette, et neil on nälg. Meie, eestlaste laul on teemal, et süüa ei saa. Igaks juhuks eesti keeles, et keegi ei solvuks. Üks rootslane (Joel?) esitas seisukoha, et siin süüakse seda, mis Rootsist üle jääb. Sakslastel on meeletult süüa

Minu algatusel tekkis ka idee, et sellise menüüga äkki rikkaks saabki. Vahest odavam ei ole, aga aega peaks kokku hoidma. (Naftavarudest Põhjameres te siin ei kuule.) Iseasi, kuidas nad nii lahked ja sõbralikud küll on, kui neil kogu aeg kõht kinni on? Kas neil võib olla säärases olukorras normaalset seedimist säilitav geneetiline mutatsioon?

Iga hommik lastakse mingisugust „Sober Woman´i“ laulu. Ilmselt on see just selle Active laagri tunnusmeloodia. Võib-olla on see võrgus liikvel kui guugeldada. Täielik koomika. Iga kord võtab muigama. Pooldades mõnd elustiili – usun – oleks õigem seda elada, mitte sellest jahuda. See juventetamise propaganda tüütab. Mind tahetakse vaat et ka liikmeks värvata, et Baltikumi laager korraldada. Naljakas idee, aga sedasi saaks ennast arendada.

Üle aasta on neil, kui õigesti mõistsin, laagri ajal ka kongress, kus nad arutavad tähtsaid (näide-) alkoholivastase võitluse teemalisi küsimusi. Täna käisin vaatamas; valiti uus juhatus(?). Henrikene tuli ka minu, Piia ja Meelise juurde mängima, kuigi oleks pidanud tööd tegema. Ta kuulab päris hästi sõna – vist on meeleheitel,  21 ju ikkagi -, kuigi varsti hakkas jälle tahapoole vahtima, olgugi et enne oli püüdlikult ühte punkti kusagil esireas vahtinud.

Kui Piiaga piisavalt koos olla, tekib tunne, et peaks ise ka vägivaldne olema. (Piia ütleb, et ta ei ole vägivaldne, aga mõned teist võivad teada küll, milline ta on pärast mõnd välisreisi, mille põhjuseks on Juvente, tagasi kooli saabudes. Väga äksi täis ja lõbus ja “tantsib”. Ilmselt on see minu arust vägivaldsus, sest tal on siis piirid hoopis teisiti arvestatud.) Mariel lasen ma tahtlikult välismaalastega tšillida. Loodan, et ta ei solvu ja ega ta ise ka väga eestlaste juurde roni. Äkki ma tõesti takistan teda ses osas. Ta tahab võtta parimat, mida näeb.

Eile tähistati ka ürituse 20. sünnipäeva. Sai liiga head sööki ning palju õhupalle läks katki. Näiteks siis, kui need küünaldele liiga lähedale sattusid. Torti sai ka, kuid enne seda tuli igav performance ära taluda. Sel ajal joonistasin ma laualinale neiusid, ühe Piia ja Gatomoni. Veidi hiljem algas vahudisko. Varahommikulgi oli muru valgeid „torditupse“ täis. Keegi kommenteeris, et siinne vaht on väga vastupidav. Marie rääkis, et üks geipaar lõi kahekesi oma pead vastu asfalti, kui otsustasid üle kummiseina tantsijate sekka hüpata. Edasi pole neist kuulnud. Ei pea purjus olema, et lollusi teha või selleks, et hiljem leida endast kompromiteerivaid pilte.

Pühapäeval käisime mäkis. Üle jõe saab kas 10-kroonerilise praamiga või mööda kilomeetrist silda. Sild on võimas: hästi kõrge. Sinna kaotasin oma mullitaja ja REMA 1000-st ma uut ei leidnud. See on kõige odavam kaubakett. Otsime Mariega pudeli Urget või Urge´i või [ürget]. Täpne hääldus on kaheldav. Nime põhjal võiks seda kas või Eestisse turustada. Siinmail on see ilma reklaamitagi kõige populaarsem jook. Sisuliselt Fanta. McFurry saab kätte 20 NOKi eest.

Täna sai ka kongresski läbi ning just praegu toimub tõelise, võin ka eksida katusorganisatsiooni, IGOT-i ürituse avamine, kuhu ma lihtsalt ei läinud. Hiljem etendame koos kõigi saabunud baltlastega 23. augusti 1989 ketisündmust muusika saatel. Eks näis, kuidas välja kukub.

Etttevaatust: skandinaavlastele meeldib väga käperdada. Kui ma laagrist lahkun, olen ma sellest pagana võikuõgimisest kindlasti raskemaks läinud, mille püüan meie matkaga tasa teha, ning Eestisse naastes väga põlenud. Siin on palju armsaid inimesi, näiteks sakslane Max. Temaga on hästi lihtne suhelda. Kuidas ta küll selle saavutas. Vahepeal näib ta kurb, aga armastuskirja saades – söökla-spordisaalis on seinal leht pealkirjaga „(L)-letter“ – säras ta pärsi korralikult. Eile oli meil õhtujutuks Hot Chair´i mäng. Siis ta kiirgaski. See algaski nii, et Max-sakslane mõisnik-saksaks keskel, eestlased ümber, kuigi  hiljem lekkis kõiksugu rahvast juurde. Lemmikküsimused olid „Who is the hottest guy/girl in the camp?“, „Who would you make pregnant from this camp (if you were a guy)“ või „By whom would it be nice to be impregnanted (if you were a girl)?“ (Ma ei mäeleta, kuidas täpselt küsiti.) Sperma- või munarakupank on siin kindlalt kvaliteetne.

Järelõhtujutuks rääkisime Mariega „Videvikust“, aga mitte sellest vanainimeste ajakirjast. Taevas on siin üsnagi sarnane. Inimesed ka. Tõesti, kui end liiga kiiresti avada, on kerge haiget saada. Siis tasub minna eestlaste juurde, kus on Nele, kes, ehkki tal on pidevalt paha tuju (ja (kõht kinni või) tühi) on omamoodi väga andekas, kuigi ta kiusab Meelist regulaarselt, ning teeb olemise enamasti kergeks. Vampiiritsen ma siis ise teiste kallal, kuigi kvaliteet on must? Isegi tubakateemaliste protestimängude kokkujagamine (keskendumise harjutus) ei aita nõnda hästi. Too lauamäng on järjekordne. Ilmselt see kaugele ei vii, sest inimesed pole veel valmis. Minul Juventesse astuda tundub seepärast üpriski kasutu, kuigi seltskonna pärast tuleks küll, olgugi et mu energia on madal. Põhjus seda harjutustega korrapäraselt tõsta?

Aa, ja pühapäeval oli aardejaht ka. Nad andsid meile valed tähed, aga Piia rühm võitis ikka peaaegu.

Norra XXXI

31. juuli 2010

Tänaseks olen juba harjunud avalikus kohas magama, sest magasin edasi, isegi kui liiga lärmakaks läks. Pidu kestis viiest veel natuke peale kohaliku aja järgi, sest just siis hakkas turva oma matkavarustuse laialilaotanudtele õlale või puusale koputama. Eilse une veetsime lennujaama hoopis teises nurgas. Seekord jättis Marie näiteks oma koti auto olla (mingisugune tumehall Škoda Yeti on). See seltskond, kes end trepi alla sisse seadis, peksti ka üles.

Kolisime tagasi Charging Point´i juurde ja hakkasime sööma. Küpsised ja marjavesi. Kusjuures: siin – täpselt seal, kus minu ase varem oli – lamab ikka keegi. Teda ei ole keegi üles tampida märganud. Ta magab veelgi, kuigi kell on peaaegu seitse. Jätkates tagantjärele kirjutamist nüüd siit, kohast, mille kaugust mõõdetakse kilomeetrites, meenub minule eelkõige kõik pärast seda, kui me uksest välja saime. Pöörasime vasakule, sest Fredrikstad jäi siiski lõunasse. Jah, ma lasin selle suuna Mariel otsustada, kuigi ma kasutasin ka oma sõnaõigust veidi. Tulemus oli selline, et me marssisime kogu maa tagasi, sest okaskaunistusega aed tuli vastu, algas bensiiniala. Kui kõrge piire, mis lennujaamaala kiirteest eraldas, murdsime üle tee. Proovisime lolli ideed kiirteel hääletada, kuigi me teadsime, kui loll see on. Nad vist ei tohi seal isegi peatuda. Lõpuks marssisime pikalt ühe bussipeatuseni ringteenurgal, kus lollitasime. Kõndimise peale jõudsime asulasse, kus jäime kohaliku „R-kioski“ juurde pöialt tõstma. Sõime kahe peale 60-kroonist jäätist. Kõik naeratasid meile, me tegime igaks juhuks tsirkust ka. Igav ei olnud, kuigi minu arust polnud mingit lootust, et keegi seal peatub, kuigi putka oli parklaga. Segadusse ajas veel ka ülekäigurada.

Mulle näis kõige mõttekam asula teise otsa pääseda, sest kaua ikka jõuab lõbustada inimesi, kes tegelikult koju sõidavad. Saime minimaalselt mõnikümmend meetrit kõndida, kui keegi siiski peatus. See onku tegelikult ei tahtnud Fredrikstadi sõita, aga ta otsustas ikka meid kohale viia. Pani meid bensiinijaama juurde ja soovis edu. Küsisime esimeselt ettejuhtuvalt tädilt teed. Tal oli suur kõht ja väike koer. Süles. Ta tahtis esimese raksuga meile teed rongijaama näidata. Ta tundis Marie kaardi ära. Sõitsime praamiga üle jõe, lihtsalt teisele kaldale, mis läks maksma 10 NOKi nägu. Seal imetlesime kaarti. Ütlesin Mariele millegi peale „daväi“ ja üks nokkmütsiga mees reageeris sellele kohe, öeldes „daa“. Huvitav. Kell polnud veel 12ki. Siit algas laager, pannes telki kokku nii, et see suures tuules ära lendas. Lennutasime.

Kaks tundi magatud ja kõik on lahe. Ärkamisepoole hakkasin lämbuma ja uus suur reisiseltskond lärmas. Ei saanud magada enam. Magala nimi on siis Moss Lufthavn Rygge. Ma tahaks kogu aeg öelda Luftwaffe, aga nii pole ilus. Siis ma istusin pikalt võrgus ja tegin midagi tobedat. Maadlused ühenduse saamisega on peaaegu lõppenud. Ajaks, mil Marie ärkas, olid pooled prantslased kadunud. Ainult üks kutt oma arvutiga veel passis siin. Teised lahkusid ja jätsid „Monopoli“ (hirmuäratavalt mini variant, kuigi võiks ka hullem olla) mängujuhendi maha. Seda kutti ei huvitanud too mäng eile üldse. Ma ei tea üldse, kuidas nende koos-saaga lõppes, sest me läksime enne ära.

Marie suutis kahe tunni pärast ärgata. Vaatasin, kuidas ta väga tükk aega WC-uksest välja ei tule ja kartsin, et ta on ära uppunud. Varsti ta naasis ning hädaldas pistiku olematuse pärast. Sirgendamine on ta kinnisidee (minu hinnang) ja läks peagi tagasi. Kui ta valmis oli, kordasin protseduuri mina, ehkki mul ei läinud mingitki juhet vaja. Ma peaaegu tahtsin teada, miks ta nii toimis (miks ma pidin teda pool tundi (?) ootama või nii), kuigi ma muidugi juba teadsin. Kes ei tea, vast ei saagi teada. LOL Sihtmärgiks võtsime lähedalasuva Mossi linna. Mulle meenub seda nime kuuldes alati miskipärast moose. (Uncyclopedia, Ebardtsüklopedia) või Sammalhabe, kui pingutan. Võtsime pambud selga ja kalpsasime teekesel, mis suurele maanteele viis. Pakkimisega läks mul aga midagi imelikult. Rasked asjad võiks ikka põhja panna. Siis sel ajal, kui mina stuff´i ümber pakkisin, lehvitas Marie pöidlaga. Selles samas punktis võeti meid ka peale.

Selle abielupaariga me väga rääkida ei suutnud. Jutt ei jooksnud ja kui inimene on seljaga, võib kergelt kuulda, et meilt küsitakse vanust. (Abi-mees ütles meile seepeale pärast segaduse klaarimist: I´m not interested. ;)) 12 km pärast panid nad meid kuskile Mossi kesklinna maha, soovisid edu jne. Sõitsid edasi. Me läksime mingisuguse hoone juurde tellitud pilti tegema. (Wank? Mida iganes.) Sealsamas jalutas üks naisterahvas, kellelt me uurisime, kas ta teab infotsentri (siinmail kirjutatakse „senter“) abupaiga kohta. Ta ütles, et teab, ning viib meid kohale. Hämmastav. (Kindlasti on lihtsam niisama puhuda, kui direction´it kirjeldada.) Ta oli just hiljuti Tallinnas käinud ja tšellist. Ta arvas, et best-vibration-between-your-legs on really good. Nii ma vist lõpuks täna esimest korda Karini blogi lugema sattusingi. Ta oli mõnus inimene. Särata objekte näeb siin nii vähe.

Infomaja oli täiesti kollane ja selle juures oli veel üks kollane maja ning kaks kollast autot. Meile miski eriti huvi ei pakkunud, niisiis läksime küsitud odavapoolse poe suunda. Esmalt jäi kõrvale vasemale huvitava sõnumiga maja, mille tarvis tuli fotomasin välja tirida. Suusoojaks arutlesime, kuidas me vastasmaja elanikke korteris 34 intervjueerime selle kohta, kuidas on sellist teadet iga kord välja vaadates näha, kuidas see nende psüühikale mõjub ja kuidas seda hindavad. Norra = Imedemaa.

Möödusime veel ühest esoteerikapoest. Jätsime kotid lihtsalt tänavale ja läksime ilusid vaatama. Liiga kaunis oli. Minu pooleteisepäevane iluvajadus sai kindlasti rahuldatud. Sealsamas pääses ka peamisele shopping street´ile, millel meile näidati kohe kivi, mis oli imelik. Appi, kuumaveeallikas lihtsalt ristteel auramas!!! Auramas külma vett, mida ta lihtsalt peenelt purskas. Tüng.

Aga teate, kui ilusat kirjapaberit ei leia, võib vabalt ümbrikuga üle pingutada. Valige läikiv. Kotte hoidsime suurema osa ajast tänaval või niisama ukse kõrval või pingil.

Edasi läksime parki. Seal olid pardid, Mossehallen ja hostel, mille taha pidi 50 NOKi eest võimaldatama laagriplats. Ma jäin seal järvekaldal magama ja vaatasin filmi lesbidest. Kell oli ca 12. Ma oleks paar korda külili käinud. Peagi tahtis Marie vastuseid, mida edasi teha, ning mu uneaeg peatati lausega, et olen paljunenud, millele ma mõistagi kohe vastu vaidlesin. Järglasteks oli üks prantsuskeelne pere (kolm last, Marie arust palju). Ma ei saagi aru: kas igasugune prantsuse keel tundub mulle norra keelena, aga tegelikult nad ju lihtsalt on piisavalt kauguselt samad. NORSKamine = frasns + svenska.

Plaaniks jäi, et läheme lennujaama tagasi ja seal süüa tegema (kindel koht, kus lahtistita vett saada; Marie lubas, et hommikuti saab kraanist jõhvikamahla) ning hommikul hääletame Fredrikstadi. Selgitamaks parimat kohta, kus küüti püüda, läks Marie perekeselt küsima, kus on hea. Need aga lubasid meid tunni pärast ära viia.

Ma nüüd enam unest sooda polnud ja nüüd oli Marie kord magada. Mängisin pardisulgedega, kelle teemal ma enne sügavmõttelist monoloogi ja informatiivset küsivdialoogi pidasin. Leidsin vaarikaid. Lehed on neil siin väiksemad, kuid marjad ikka pirakad. Kooberdasin niisama sellel kivil, mis tukkuva Marie selja taha jäi. Nii palju räägitakse Norra eriti ilusast loodusest, mina praegu tunnen, et võib-olla on see lihtsalt erinev. Kivi osas. Äkki siin on rohkem alu tunnusega pristine.

Mu viimane hääletamiskogemus toimus oma kümme aastat tagasi. Ma püüan selle tegevuse õigustatusega harjuda. Vastikud häbi ja õiguse piirimaad.

Jaamas lällasime esmalt niisama. Kuna turvad keelasid otse jaama ees gaasiballooni kasutada, vantsisime vajaliku kraamiga veidi edelasse (?) juhttornini. Söök oli liiga hea. Marie retsept, tema jagab. Möödasõitjad, -kõndijad vahtisid meid kõik kuidagi. Polnud vist midagi põnevamat näinud.

Kui olime tagasi, tegi Marie mulle hariva õppetunni (nüüd vaata videot) ja otsis ka NORSKamise õppevideoid. (Muide, Anita L-i blogi on tõesti nagu romaan ja Karini oma ka hästi kirjutatud ja haarav.) Tema vast sai midagi selgeks.

Täna pole jaamas palju vaadata või siis mitte kedagi, kelle pärast ma vaataksin. Eilne meelejäävaim kuju oli üks vanainimesi terroriseeriv indigolaps. Esmalt loopis ta kõndimise pealt oma jakki jalaga õhku, siis viskas selle üle vanemate pea ja pani ise ees ajama. Eriti ei tea, millal jälle postitada saab ja vahest polegi nii õige. Peaksin vee-eelgi rohkem brošüüre vaatama või isegi mitte seda tegema. (Prantslasi on jaamas igast soost, vanusest ja rassist. Nad on süüd minu delusioonides!)

Tähtis: Fredrikstadis on laager, mis on põhjus, miks ma siin olen. Sinna saabuvad üle maailma mitmed inimesed, kellel on kaine olemisega probleeme. Sellest saab the most sober week in all Europe. Inimesed toetavad üksteist ja lohutavad, et varsti saab ka see nädal läbi. Algab järjekordne norrakate ärakasutamine. Vahepeal on tunne, et võiks juba kohe nende juurde minna palvega, et nad meid otsemaid polaarjoone kaudu läbi Oslo koju viiks. Hullud. Ja mina veel nii püüdsin Riias. Nõuab tõesti harjumist. Endaga.

PS Karin, kui sa peaksid lugema: mul pole kunagi varem IQ alampiiri sedaviisi kasutamisest undki tekkinud. Ehk peaks seda mõnda aega kasutama hoopis ülempiirina. Kindlasti saaks palju uuenduslikke ideid.

Norra XXIX

29. juuli 2010

Seda sissekannet alustan rongis, teel Valgast Riiga. Tänane esimene sõit möödus kergemalt. Pealegi ei pea vähemalt siis koti all higistama. Marssisin hommikul Marie L-i juurest, kui telgi-teema oli juba enam-vähem selge koju ja äratasin õelalt Anna aknalekoputamisega. Ega ma väga ema näha ei tahtnud. Nii väga, et oleksin tema toa lahtise akna taga hõigelnud või uksekella lasknud. Lihtsam oleks muidugi olnud, kui nad oleksid võtme lukust välja jätnud. Võtsin pesu ja telgivaiad kaasa ning pakkisin neid ukse ees. Uus naabrinaine vilkus paar korda must mööda. Ta ütleb tere ainult siis, kui saabuda koju Välku seljas kandes, nagu eile, ehkki tema oli see, kes juba kohal oli. Ju siis oli see pilt lihtsalt nii kaunis. Ilmselt pole ta meie peresuhetest veel aru saanud. Hanna-Gretet nägin. (vist kirjutatakse sedasi.)

Jõudnud minuga Veski tänavale, helises telefon. Ema sai teada, et ma hüppasin just kodust läbi. Tal oli veendumus, et ma käisin taskunoa järel. Igatahes kauples ta end seda järele tooma. Juvente üritustele tasub kaasa valida alati selline, millel oleks punnivinn olemas. Saatsin ta veel pealuu-keed tooma. Vahest niisama, et temast lahti saada. Ta püüdis meile ka hiiglaslikku koolapudelit kaasa määrida, aga meil on kotid veel tõesti viimse piirini täis ja mina jätsin joomise maha. Nüüd algas vast vabadus. Aitäh, Loo, et sa ise selle ehte välja otsisid.

Piia, kui ma peaksin suutma selle veel nii Internetti postitada, et ka sina seda näed, tea, et Valga-Valkas on vaid üks rongijaam ning saabudes sinna kümne paiku Tartust väljuva rongiga, on see, millega saab Riiasse sõita, juba ees.

Marie on väga juhtmega ühendatud inimene. (Loo arust oleks ka temal halb muusikamaitse.) Tal on täna sünnipäev. Äkki tähistame mäkis. (Adieu, aupaklikkus suurte algustähtedena väljendatuna.) Praegu üritab ta magada ja ega tema seisund ka Eesti rongis sellest palju erinenud. Mina lugesin rongiluulet, mõnel oli veel autor alles, teisel mitte, ning suhtlesin välismaalastega. Oleks pidanud neile lihtsalt selgitama, et nad ei pea õiges kohas väljasaamise pärast üldse muretsema, sest Valga on niikuinii lõpp-peatus. Piletimüüja oli igatahes see, kes kõik nende võimalikud kartused hajutas. Kaks mustjat meest, rääkisid vist hispaania keelt. Jalgrattureid on palju, mõned vist saksakeelsed.

Piletimüüjaid on lätlastel kaks, kumbki ei kõnele inglaste keelt. Me istusime kohe just sellesse vagunisse, milles nemad passisid. Mul algas paanika, et äkki nad ei tahagi meile pileteid müüa, sest nad kõndisid koos ja ükshaaval meist mitu korda mööda. Marie aga arvas, et võib-olla ongi hea, kui nad raha ei taha. Kui üks neist viimaks meie juurde saabus, selgitas ta kuidagi, et me peaks kotis üles restile panema. Üsna venekeelne tunne oli. Üldse tundsin midagi huvitavat: siin ärritavad venelased vähem, sest vaid nende jutust saab midagigi aru. Läti keel on ilus vaid siis, kui seda kuuleb ilusa inimese suust. (Delikaatne oleks see mõnele lätlasele tõlkimata jätta.)

Ma saan aru, miks piletitädisid mitu vajatakse: esmalt on rongid siin pikemad (vist), teiseks väljastavad nad pileteid lausa käsitsi. Ma olen üsna kindel, ma sain õpilasele mõeldu. Hind oli sellele märgituna 3,65 LVL; täispileti peaks olema 3,75 LVL. Samas ei märkinud ta aga alguspeatuseks Valga, niipalju kui mina märkasin. Vahest nad sõna „student“ ei registreeri ega Scolarit ära tunne. Venekeelsest vadast nõnda palju, et me ei olnud kindlad, kas „utšeniiki“ või „utšenikii“ on üldse sõna.

Marie vist tõesti tudub. Vaatan ta varbaid. Enam ma talle tema Eccosid lallu ümber (ilge kihk on „ümbere“ kirjutada) ei mässi. Ta lubas mul järgmine kord pesu selga aidata. Ta arvab, et me teeme põhiliselt väsinud inimeste nalju.

Siiski, tulgu taevas appi, miks me peame oma pagaseid seal kõrgel hoidma? Ruumi on ülegi ja seal tunduvad nad palju ohtlikumad. Ma tõesti palun, et mu masin jääks terveks. Mõnikord lollakad välismaalased lihtsalt ärritavad ja siis on vaja pinget maandada. Võib-olla oli see lihtsalt viis vestlust alustada. Ja raha kasseerimist.

Riiga jõuame varem, kui plaanisime, sest me ei olnud üldse kindlad, millise rongi peale me pääseme. Praegu on kell juba kuus läbi, aga meie saabusime veidi pärast kolme. Niivõrd-kuivõrd segadus tekkis sellest, et me lihtsalt ei osanud unistada, et need rongid võivad nii lähestikku paikneda. Lihtsalt me ei arvanud, et me võime selle „varasema“ peale saada.

Riia keskrongijaam on põhimõtteliselt Rimi. Uväkk Mariele ei meeldinud, sest seal oli liialt rahvast, kuigi me saime vaid hädavaevu uksest sisse ja välja. Sünnipäevalaps otsustab. Mina Rimis ei käinud, aga me einestasime väga selle kassade vastas. Fancy´sse hiinakasse me ei söandanud siseneda, sest kaltsakas oli olla. Minul, mitte Mariel. Kui mina olin oma kebabita Kreeka salati ära manustanud ning Marie enda kebabi, siis käis tema seest hambaharja toomas. Poest. Mina ei kommenteeri seda osa, kuid mina vaatasin tema Thori raamatu esimest lehekülge. Eriti ei lugenud, sest mööduvad inimesed tundusid maru huvitavad. Ühtegi tõeliselt säraga inimest ei märganud. Väljusime sellest oivalisest hoonest ja Marie arvas, et ta peab uurima bussi 22 läbisõidukoha kohta. Ta vajas kedagi, kes naerataks. See väike tüdruk? naine? rääkis ingliššit lidl bit. Ta seletas hämmastavalt edukalt kätega, kuhu minema peab. L-i ja R-i ta vist väga ei teadnud, aga need sukeldumisliigutused olid tõeliselt veenvad. Siis ma nägin säraga inimesi ka. Üks kandis lillat.

Troll 12 jõudis vähemalt 3 korda meie eest läbi sõita. Bussis oli lahe. Hea, et Marie ei lasknud endal pileteid ostma minna, sest seetõttu nägin mina lahedat bussijuhti. 😛 Dieneš? Midagi sellist ta vist ütles. Bussist ostes on hind igatahes 0,70 LVL tükk. Mina deklameerisin. Ilusaid inimesi oli ka ja tränavendu. Pärast mahatulemist peaaegu midagi toredat ei juhtunudki. Mõistagi olid meie mõlema kotid oversized ja vajasid erivedu. Igaks juhuks tegin patsi pähe ja poolküpsed sinikad silma alla, et täiesti tavaline hull paista. Vesi võeti käsipagasikontrollis ära. Ametnik tegi veel eriti karmi nägu. Ta tundis end kindlasti väga tegijana. There is a bottle inside? Throw it away. Böö. Meil on praegu vast veel tund siis passida. Wifi on tasuline. Marie arvab, et me oleks peaaegu valele lennukile läinud. Mina nii ei arva. Lolle eestlasi ja soomlasi kutsutakse järjest nimepidi nende väravate juurde. Kahju.

Lennukisse saime esimeste seas. Ryanair kasutab kohajaotamisel kes-ees-see-mees-põhimõtet. Lend ajas mul pea valutama, ma peaaegu magasin ja vaatasin oma isiklikku filmi. Vahepeal vaatasime Mariega hoolega pilvi. Ta veel luges ja trügis korra vahekäiku. Enam-vähem just selle pärast mu filmivaatamine pidevalt katkeski. Lend kestis vaid tunni ja peale.

See kindlalt etteplaanitud osa on alati kõige lihtsam. Riia lennujaamas oli lahe vaadata lapsi. Kaks blondi vennakest etendasid meile üliedukalt variatsiooni videost „Charlie bit me“ ja üks teine armas tüdruk pelgas Marie nägusid. Tundus. Väiksed lapsed tekitavad mus alati tonnide viisi koduigatsust. Igatahes siin paigas Norramaal, kus meie lennujaam asub, Moss Rygges või midagi, on Internetiga veel segasem. Isegi ei saa aru, miks ühendust ei saa. Marie läks bussiga poodi. Tal on plaan kotti täita, kuigi vett on tõesti vaja. Iseasi, kas ta midagi joodavat toob. Ma ise olen väsinud ja laagri alguseni on kaks päeva aega. Muide: laagri toimumispaik (Fredrikstad) on märksa lähemal kui Oslo. Me veel selgitame, kas meil on üldse mõtet pealinna ronida. Pealegi on mu kaaslase unistus siin pöörijoonel ära käia ja Thori „külastada“. Minul pole unistusi. Ikkagi: kui ma ütlen, mida tahan, saab keegi teada. Praegu ütlesid teineteisele nägemist kaks paarikest. Ühele nende nelja seast sooviti hällipäevaõnne.

Mingit seikluslikkust pole, aga ma ei plaani torpedeerida ka. Teadmises on jõud ja ilma selleta tunnen end nii abituna. Juba hommikust saati on tulnud kõiksugu morbiidseid teemasid meelele. Vajan ju oma hõbekeed, et mind laipade seas identifitseerida või  et see mulle viimased sekundid põrgulikku piina valmistaks. Meie rongist sõitis mööda Läti veoauto, pealkirjastatud: „Surma“. Tuleb kohe see, millele mõtled. Jama on selles, et siin on märg, kurat. Lollakas, kui palju on kirjutada. (Sõnutud!) Teate, Marie saab ümber maailma kaudu peksa, kui ta täna satelliit-orbiidile ei ilmu.

Kuulan poole kõrvaga siinsamas Charging Point´is mu ligi istuva nelja noormehe prantsuskeelset arutelu. Aru küll ei saa, aga ka neil näib „servissiga“ probleeme olevat. Mina aga veel ei tunne end lindprii rollis hästi. Kas ikka selle pärast, et mu pea valutab ja see lõhn – uäkk, parfüüm – ei lähe mu juurest ära? Marie tuli tagasi ja tegi kõik heaks, lõpuks Interneti ka. Julge pealehakkamine on pool võitu. Ei no lihtsalt. 29. juulist aitab, padjad kõrva alla.

Marie blogi: http://idiaanlane.blogspot.com/