Eesti laul tuli ja läks nagu ka plaan siia regulaarselt mõtteid kirja panna. “Parem Hilja kui mitte kedagi…” (Mu tunded selle sõnakõlksu osas on kahetised. Otsin midagi etemat, millega end vabandamata välja vabandada.) Nagu tavaliselt algas seegi sõnavõtt prokrastineerimisest (eesti keeles homse varna lükkamine; mõlemad sisaldavad sõna homme (ld. cras)). Tore, et ma ikka tulin. 🙂 Ja algas ka multitask‘imisest (rööprähklemine? siiski oli vaid üks tegevus käeline ning teised tajumise ja mõtlemisega seotud).

PS. Eesti on 2. poolfinaalis.

Bulgaaria (2. poolfinaal)

Üks selle aasta kauneimaid laule on Bulgaaria “Beautiful mess”, mida esitab noormees, kes on nõnda noor, et enne teda pole ükski selle sajandi laps suurel eurolaval võistlejana üles astunud. Kristian Kostov Read the rest of this entry »

Täna kirjutan päevikut siia. See aadress on brauseris lausa nii sügavale langenud, et on kolmas L-täheline, mis välja ilmub; võib-olla isegi viies.

Eelmise postituse kohta taga targana lisan, et on piinlik ja hämmastav, kuidas võib midagi sellist kui elu ja surma küsimust võtta. Tundsin end lõpuks halvasti. Kõige juures on hea uudis, et Wiwiblogsi ma tööle ei saa (eelmine postitus oli Eesti Laulust ja on üsna mõttetu, et selle tegin), sest mina ja selle meediumi Aju ei nõustu, mis attitude on. Tunnen vajadust öelda lahti kõigest, mida 3. jaanuaril arvasin.

“Asami-sensei no Himitsu”: shoujo manga

Kes pole kuulnud, siis shoujo on teismelistele neidudele suunatud manga‘des esinev  joonistamisstiil, milles loodud koomiksid käsitlevad tihti sihtgrupile oletatavasti olulist teemat, armastust, tavalisim formaat on järgmine: Read the rest of this entry »

Kaunist uut aastat.

Mul on huvitav märgata, et ma ei bloginud 2016ndal mitte midagi. Minut tagasi selgus, et ma ei mäletanud, kuidas siia sissegi logida. Kas üldse mäletasin, et see paik olemas on? Mitte eriti. Brauser ütles L-tähe peale samuti lyricstranslate.

bochum_sappho-826x1024

Mul polnud vaja siia midagi kirjutada, sest mul on päevik, pealegi tahtsin kraaditööd kirjutada… Miski selles kombinatsioonis (olgugi, ilmselt peab mõtlema laiemalt) on ka taganud, et ka looming ei voola. Kuidagi erinev aasta oli kui muidu, tühjem..

Eesti Laul

Sel aastal on ka Eurovisioni eelvoorud… Sellest viimasest kohast Stockholmis kiputakse vaikima. Vahest, kui räägitaks, jääks Eesti Laulu finaal ära?! Aga miks kiuslik olla! (Selle lõigu algust saab tõesti õelaks interpreteerida. Samas, Pootsmanni “Aga siis” nimetaksin möödnunud aasta parimaks kodumaiseks lauluks. Hoopis sellest Mart Normetist ei saa ma juba maist saadik aru ja ma pole vahepeal mõelnud ka. Aah, seal lõhnas kuidagi suurushullustuse ja musta valgeks rääkimise järele. Võtan tagasi, midagi ikka saan aru, ent neis tundmustes pole midagi ajakohastatut. Normet võib olla muutunud.) Muuseas, näib, et kõik 20 laulu on juba pool kuud avalikustatud olnud. See tähendab, et aastalõpu saadete tõttu olen viimase pooleteise nädalaga kuulanud rohkem uuemat Eestimaa muusikat kui terve aasta jooksul, üks laul viis teiseni (st Lyricstranslate) ja mulle tuli öösel enne magamist meelde vaadata, mida ERR ülesse riputanud on. See pole list, mille peale kohe-kohe tekib mul tahtmine seda 100% läbi kuulata, see ei koosne sellistest lauludest, kuid seal on väga meeldivaid hetki. See siin on katse kõnelda võimalikult värskelt, mida üks indiviid (vahest indiviid, kes ma olin) laulude stuudioversioonidest arvab, ehkki juba unetsükleid läbinud ja emotisoonitu peaga: ma olen järele mõelnud. Mind huvitab väga esmamulje. Ma olen üsna kindel, et ma pole ühtki lugu üle viie korra kuulanud. Hoiatan, et mul on kahtlus, et kuulan/analüüsin neid, nii nagu ei peaks, täiesti valesti. (Suuri spoilereid pole.)

Kuulata saab siin: http://etv.err.ee/l/meelelahutus/eesti_laul/2017/poolfinalistid Read the rest of this entry »

Üksteistsilbikuid

17. okt. 2015

Kui minu stiil oleks sinu stiil

Sain su teate justnagu kätte. Kumb siis
neist ses voolus on sõnum mulle? Vaikus?
Laul, mis mind ei kutsunud üldse otse?
Näib minu — vaikus.

(mõni oktoobri esimestest päevadest-öödest,
tõenäoliselt teine/kolmas)

Hingele palsam (“Kaunis lohutus”)

Kuule, sinna sõidule kohti on veel.
Page kiiruga peitu bussi Tartust.
Veeks kisud jäädes.

Kaotada oskad?

Tead ju ikka: helkuripoisse kauneid!
Lebab neid hädiseid; sa korja, poeta.
Nõnda see käibki!

Miks silid kurbust?

Päike ripub küll sinu koti küljes,
aga murduvad kiired: õnnepildist
seestunud olme,

mis avalikkus!

Võõras maailm nii ei tohi öelda mõistu,
nagu sa iseendal’ räägid, kah ei.
Võid rahus olla,

helkurit hoiad

seal! Ja sapp ei kõrveta mustaks keelt ja
südant ning sinu helde päike veel ei
kasvata okkaid.

8. ja 13. oktoober (ja 10. ja 11.) ja 17. detsember

Sügis on käes

28. sept. 2015

Sügis on käes.
Ihud küpsevad.
Kui täna ei mängi ma,
ukse sulged sa,
saadad mu ära,
ei tule ma tagasi.
Kahju, sa oled
peaaegu täiuslik.
Vaatame: palju
endast kingin ma,
kinkima juhtun.
Ei taha sult küsida,
mille eest kardan
kanda vastutust.
Kurb, mulle meeldib
nõnda su napakus.
Nägin sind unes,
olid sul seina peal
kirjas, kleebitud
jutuks tulnd loomeread,
millest nüüd vähe
aimu, ehk tolkugi.
Ma üksi ei näe ju
filmides ohtusid(?)

14./15./28. september

Ootveel

14. sept. 2015

Tule!
Ja igaks juhuks vaata, et ei mune
Sa!
Järgmine part katsub kalaga õnne,
ent neist blondil oli õigus:
seda ei saa ära syya,
isegi kui veel uputada
või koguni taibata,
mida “pesta” endast ujutab.
Albiino kujub ära,
normaalne kujub ära.
Kõik jooksjad jõudsid sinust kiiremini.

13./14. september

Sultana

See ei tule mulle kasuks, kui mind on
alasti nähtud
(vist paljude poolt),
välja arvatud ehk juhul,
et kui olen juba rosin,
ilmselt sulfaatidega töödeldud sultana,
et meenutataks
(siis paljude poolt),
milline imevili ma olin,
kui kujutlesin,
jäädes kauaks embama, vanni,
milliseid veine veel suudan luua,
elujõud koore all
(kuid neid kahjuks vähestele).

apk*

Kui mu huuled käisid seal, kus ma ei
tahtnud, et nad käiks, vist liivapaberil,
süütunne, enesereetmine ja nõelad-okkad.
Juba su ema sõi ja ta koer sõi ja sa ise neelad ka selle kaktuse alla,
mistahes rõve atribuut sul selleks ka oleks.
See on lihtsalt hämmastav tunne, kui sind
kordki kuulatakse.
Ikka tekib sellest tasuvõlg.

Nüüd mõistatan,
kuidas täpselt olen sust valesti aru saanud ehk kuidas see nii läks;
mitte veel,
kes sa ikkagi oled.

*Ajalugu ütleb paremini, kes ma ise olen

apk*

Ma olen kaa sellel jälil:
Kui üldse kakleme, pean sind lähedaseks;
Kui väga hoolin siis, tekivad nõudmised;
Kui tekkisid eeldused, muutun ellaks ma;
Et kui tekivad ootused, neid iial ei täideta
piisavalt piisavalt;
Kui olen kuri, pole endaga rahul,
tahan tagasi nooreks-süütuks,
väga distantsikaks,
Siis tundusin endale ilus.

Kuidas sina tead – miks -, et üldse vastata mu
arututele, paremana ütlematajäetustele, kui
enamik kipub lihtsalt käega lööma või
teeb viisakalt a-hah?
Kuigi pärast ütled, et mõtlen liiga palju, vist
just nende kohta.
Kuidas ikkagi?
Vahest loen su silmist, et
on parem, kui
sa ei vasta, sest et…

*Kas “kõike peab taluma” või “julgema”? (τολμάω)

Ta ei suutnud end veenda täna,
et igaühega, kelle ta võiks omale ligi lasta,
ei pea ta looma kodu, saama last,
vat nii ta proovibki homme:

“Võta end vähem tõsiselt,
ole koos inimestega, kes sul niiväga ei meeldi.
Äkki nad meeldivad sulle siis.
Seda kas kardadki kujutledes,
keda oled “väärt”, kellega klapid –
nagunii nad ei viitsi teada kõike –,
või et hoopis sõprust ei ole olemas?”

Lähme väikeste sammudega,
siis on minul soojem.
Võib-olla kuulsin ma tõesti,
et külm vähendab massi.
Ja kui läheb eriti hästi,
ei pea ma kunagi huulepulka, sinist ega lillat,
ei valgeid ripsmepikendusi ostma,
et karnevalile minna.
Või kadrijooksule.

Suudluste ja hädakisaga veenan sind end
tekiga katma
pärast mind.
Sa kukud jalapealt pikali
ja oma telgis mõtled,
et veel parem oleks,
kui võti alati kohe ukse avaks:
sa saanuks tropid ja klapid kohe käte,
et viimased kohe kõlarite kasuks välja tõmmata.

Nüüd laulad ise
oma unes:
“Kes saaks sind petta?” Pigem kätte
(… kuis mind saab),
sind, vana siili, kes teab,
millal vastu hüpata:

“Kes saaks sind jätta?”

Oled ikka läind.
Ja nii soe
ja lähedal.

apk: inimesed väärivas üksteist

419934-516e33edeaa09-large

Meelis Kodres “Pratyahara” (Prisma 2013)

Täna öösel Tallinnast Eesti poole (sic) sõites vaatasin vajaliku kiiruspiirangute jälgimise asemel hoopis tähti ega saanud kuidagi aru, kus kes on mis: Vega, Jupiter, Sirius või satelliidid. Telefon, mu kompass, oli tühi, nii et ei tea, millal uurin välja, mis kaamos on. Tõenäoliselt vaatasin läänetaevast.

Olin käsile võtnud Sappho stroofi. Mulle meeldib Sappho stroof. Sappho üksteistsilbik (nimetatud stroofitüübi tähtis osa) näeb aga välja umbes selline:

— ∪ — x — ∪ ∪ — ∪ — x

See on pärlilükkimise mäng, kus igaks helmegrupiks on mõni sõna. Selle juures jõudsin järeldusele, et puhtkvantitatiivne värss tuleb eesti keeles kergesti ebakorrektne elik ajuvaba. Keele suhtes vägivaldne, kui ühe konkreetse seeniori kõnepruuki kasutada. Kahupead kummarda!

Esmalt sain paika kaks esimest trohheust: tihtipeale. Edasi kippus pusimiseks. Sellest sai kõrvavenitamine: Read the rest of this entry »