Mul tekkis just mõte, et vahest, kui rohkem kirjutaksin, kulgeks aeg justkui aeglasemalt. Miskipärast ju näib mul, et aastavahetus oli veel hiljuti, aga tegelikult on juba märts. Rutiin ehk lühendab nädalaid, kuid… nagu iga esmaspäev oleks sama esmaspäev ehk teeme uuesti ja pole vahet, mida täna tegin, sest minu igavene esmaspäev on kestnud  juba vähemalt 144 tundi ja saan sellesse tegevusi-mälestusi juurde lükkida, palju tahan.

Järgmisel nädalal sõidan Rooma, nii et seda esmaspäeva jagub esialgu veel vaid 24 + ca 10 tundi. See aeg a. k. a 2014 / 10 227 on olnud loominugliselt tore ja kooliliselt kutu. Ma ei tea, palju kummastki poolest märke juba lendu olen lasknud. Suheteliselt on kõik optimistlik. Seepärast, et ma verest välja veel löönud pole, olen ka oma õpetamisega rahul.

Muusikast on tore rääkida. Read the rest of this entry »

Advertisements

Eile oli mul ajalooline sündmus, nimelt nägin esimest korda Sõela ära. Nüüd õppisin Suure Vankri kaudu (nii ta vist käibki) Põhjanaela leidma, otsisin Netist tähekaarte välja. Kõik oleks justkui ideaalne, kui täna poleks pilves, aga on, nii et kõik muu potentsiaalselt jama ilmus välja. Kõik saaks ju korda, kui saaksin lihtsalt tähti vaadata!! Read the rest of this entry »

Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist. Read the rest of this entry »

Kui ta nuttis, läks midagi valesti,
mitte õigel, vaid halval viisil.
Mu närvid on kindlad: need säästeti,
kuid muu kulges tiivul kriisi.

Mu taip tõmmati avali.
Ja tal on kaitsjad, kes paremini teavad.
Mind mässiti siidi ja sameti.
End jõuetuna seismast nii leian.

Kui sa nutsid, läks midagi valesti.
Ma kardan: just seda sa tahtsid.
Mind rutakalt vastust kandma saadeti.
Meid saadavad kellad, ma nõustusin.

Sain aru, et nemad on tagasi;
sellest vaatemängust loobuda ei saa!
(peab kontrollima)
Kui ma nutaks, läheks sinulgi sitasti. (halvasti)
Need kellad on meile, ei vigu lubata.

Teal ja verdigris

4. mai 2011

Täna evakueerusin raamatukogust enne esimest häirekella, mis mind maapõhja oleks äiutanud. Kirjutasin päiksejumal Utust, ühel päeval on mul imeilus referaat ja palju huvitavat materjali läbi loetud. Loodetavasti homme, ülehomme. Need, kes selliseid radu läbi ei tee, kannatagu ise, millest ilma jäävad. (Tihtipeale näib, et mind huvitab protsess rohkem kui tulem. Töö on lolli lõbu. Lügamusest.) Mul üks kõik, et üle tähtaja on, aga geniaalne tuleb. Tujud on mul viimasel ajal täiesti künkad-mättad olnud. Pühapäeval vaatasin pilti, mis sümboliseeris “kurva inimese pilti” ja oli tunne, et see olen mina. Esmaspäeval ei saanud ma üldse aru, kuidas vaene Roby mind välja kannatas. Vahest olin koolis iga päev selline. Tagasihoidlikult riiakas, võitlusaldis ja hoolimatu… Facking edukas inimene on vist selle nimi. Sünkroniseerusin vist enda ettekujutusega ühest konkreetsest inimesest. Teisipäev oli päris arvestatav. Õhtupoole tekkis raamatukogus inimigatusus ja siis ma läksin ringiga, et ehk näeb inimesi. Nägingi Robyt. Roby on vist superinimene, kelle kallal vampiiritseda. Ma loodan, et ei ole, aga ta teeb mul tuju rõõmsaks. Mul on siin kalduvus hakata tema nime väikse tähega alustama. Paha-paha.

Ma lubasin eile Piiale, et (nüüd Piia nime kah) katsun kontrollida, mil ma üle mõtlema hakkan. Täna oli üle mitme aja tunne, et tean midagi. Selleks kasutasin ma jälle kedagi ära. Anna andeks ja aitäh, Merilin ja Co. Päris tiinekas on olla.

Üldiselt: mida ma põen?? Võiks lihtsalt semiootikaõpingud siinapaika jätta. FB grupis olemist jätkata, lihtsalt psühholoogiale või klassikalisele fillile vahetuda ja ühe neist kõrvalerialaks võta. Või hoopis semiootikaga jätkata ja ühe neist kõrvalerialaks võtta. Muide, kuulukse, et psühholoogia võiks samamoodi teine kõrgharidus olla nagu semiootikagi. …või veel vabatahlikuks ja välismaisesse joogaringi orgunnida… olen ma nõiaringil, nõiarongil, jälle tagasi. Elu on ahvi banaan. Ma ei proovinud originaalne olla, lihtsalt sõnad on sellised ja sobituvad hästi.

I ain´t happy, I´m feeling glad
I got sunshine in a bag
I´m useless but not for long 
The future is coming on

(Gorillaz “Clint Eastwood”)

Segaduses ja abitust tundev. Aga laulusalmi lõpumõttes pole ma nii kindel, sest selle heaks peab midagi  t e g e m a!!

Kuna üksi on väga edukas mõelda, siis sain just aru, millega paljuski tegelen: bow down to them anyway, it´s better than being alone (Arcade Fire “Ready to Start”). Kuid praegu ma ei tee seda, sest ma olen liiga kriisis. Laadimine või vampiiritsemine on ainult vaatepunkti küsimus, vist. Mul on väga hea meel, kui inimesed on oma vajadustega sina peal. (Oo jah, ma arvasin, et ma pole energiavampiir, aga numeroloogia väidab teisiti. Kas see jälle üritab mu elu juhtima hakata?) Tegelikult ma lausa taunin enda suhetes, suhtumistes teie peal olemist. Vähemalt olen seda teinud, teietamine on nagu kummardamine. Seostub ka distantsiga, ülikoolikeskonna mõjul ma tunnen praegu paljuski, et tahaks hoopis mingeid tegelasi endast eemale saada. Lisaks üritan ma 0-kõnetegu teha pöördumisvormide suhtes ehk kolmas võimalus. Vastab tõele juhul, kui värk on binaarne.

Gosh, ma enamasti ei tea, mida üksi olla tähendab. Ma olen harva üksi pluss samas õnnetu. Eriti haige on see, et mul on vaevalt tuju isegi tegutseda, et tuimastumine saaks toimuda. Ma tean, et olen väga osav distantseerija. Ei, ma valetan: osav pooldistantseerija igatahes. Väga valikuline, aga inimesed on põnevad. Viimasel ajal on muutunud hoopis tähtsaks see visuaalne, mitte verbaalne pool. Ma tahan inimesi pigem vaadata – äkki hakkab nüüd nägemine paremaks minema. See on kah ebatõenäoline, sest nägemisega võin ma jälle end kahjustada. Ma armastan neid ainult kaugelt. (See lõik räägib vastukäivusest. – toim) Susan Sto Helit usub, et mängivate lapte hääli on hea kuulata (=mängivaid lapsi vaadata?), sest siis ei kuule, mida nad üksteisele ütlevad.

Kuulge, kitarrimängijad. See laul, mis ebatäpselt “päädib”. Kui ma tahan “Kettering´i” alustada Em-ist, siis mis pärast seda tuleb. Ma leiutasin akordi 0-0-4-4-2-3 (alustades ametlikult esimeses, kõrgemaist keelest), aga see ei klapi täpselt, kõlab lihtsalt lahedalt, kuskil hiljem tuleb Bm ka, tean. (Võib-olla pääseb video faili kõlpsates ka kogu albumi playlist´ile, mille ma endale meisterdasin.)

“Hospice” (The Antlers) on komplekti, kompositsiooni seisukohalt üks parimaid albumeid (ülbum, uus sõna) üldse. See on nagu raamat, terve süžee, storyline ja plot. Peatükid, mitte laulud. Muse abuse on, kuuldavasti, toimunud ühe vähki surnud inimese kallal (who is an abusive person herself). Lugein, et see album on üks kaua tehtud kaunikene ja vormitud paariaastase antisotsiaalsuse najal ning siis veel uuemalt ja uhkemalt vormistatud. Seega sisaldab kogu kontseptsioon kõiki pseudoprobleeme ja värki, millega tohib ainult tahtlikult tegeleda, ja ka siis oled jobu. (Igatahes on Peter Silbermanil meeletu kogemus. Tänuväärne, et ta seda meiega jagab, kuigi on küll muse abuse. Kas või mõttepäästiku osas. Ka surnud tahavad elada. Ma kogu aeg tunnen (=järgmiseks loenguks valmistudes), et miskipärast ka minu najalt. Elavate najalt ainult saabki. Palun laske mul kunagi ära surra, kuigi vist praegu töötan sellele ise vastu.) Viis, vokaal ei ole oskustelt suurem imetulusobjekt, aga lüürika on märkimisväärne. Muusikalise poole lihtsus on ilu, edasi mõtestades nii valus, et ilus. Kuigi, sõnad… seal ilmselt ikka on palju sisu juhtimist vormi poolt ehk-ja-või (üleliigset) ruumitäidet. Ei, eksin, ta on täielik nagu täiuslik. Minu lemmikud on “Kettering” (or “Bedside Manner) (kohanimi peaks olema, tervitused Getterile, kes mulle iga kord lugedes meenub; muse abuse´i suhtes on irooniline, et laulus mainitakse viimast sõna, vt allpool), “Bear” (or “Children Become Their Parents Become Their Children), “Thirdteen” (or “Sylvia Speaks“), “Two” (or “I Would Have Saved Her If I Could“) ja “Shiva” (or Portacaths Switched). (Allikas. Minipage, hästi täpne.) Oo küll, igal laulu on mõned paremad kohad. Nad pole iseeneses vormiga niivõrd ühtlased. “Bear” võib rääkida hoopis abordist, mitte vähist. Kindlasti siis, kui on albumi kontekstist väljas. Võib ka olla abort haiguse pärast, aga Songmeaning´us pole keegi vist selle peale tulnud, eh. Ja seda kah, et bear on ju miski, koorem, mida kantakse (to bear). Või on see niigi iseenesestmõistetav? Samas on ka vähk selline väärakus, et midagi kasvatatakse justkui lapsena. Alapealkiri siiski reedab, et sugupõlved on teemaks. Kokku väga diip asi igatahes. Lemmik!! Kui ma selle poest leiaksin, siis kingiksin kellelegi, kes seda minu arust vajab. Kas või selle pärast, et oleks, millest rääkida. (Lahe on see, et “Epilogue” (or “Sylvia Alive In Nightmares), epiloog kordab ühe laulu viisi.)

Võib-olla ma oleks täna midagi teinud, kui telefoni aku täis oleks. Seda, mida eilsest saati plaanisin. Seda esimest asja, mitte raamatukogus refereerimist. Närvi ajab, kui peaaegu usun, et teised või teiste rõõmustamine või neile ebamugavuse valmistamisest hoidumine mulle, kellelegi väärtuse annab. Nüüd on tuju peaaegu juba hea: pole isegi not happy ja glad paralleelselt. Lihtsalt, hetkeline tujukergendus ei välista sisemist õnnetust, need on eri tasandid seal laulus. Armastan. Ma olen nii meeletult kannatlik. Isa juures on maja peale ühine Internet ja see pole mõnel kellaajal üldse efektiivne. Teate, ma ei pea aeglusest endale takistust tegema. Nüüd, kus selle välja kirjutasin, läheb selle järgimine raskemaks. : P Armastan. Kohe hakkas parem. Armastan. See on nagu siis, kui Laika Virgini auks lauldi “Nüüd on meil hea, nüüd on meil halb” ja mina uskusin teda. Armastan. Ma vist allun kegelt (massi)psühhoosile ja sisendusetele. Ennast vähemalt usaldan, kuigi ei peaks. Armastan. Ou gaad, allun provokatsioonile seega. Armastan.

“I wish that I had known in that first minute we met, the unpayable debt that I owed you. Because you’d been abused by the bone that refused you, and you hired me to make up for that. Walking in that room when you had tubes in your arms, those singing morphine alarms out of tune kept you sleeping and even, and I didn’t believe them when they called you a hurricane thunderclap.

When I was checking vitals I suggested a smile. You didn’t talk for awhile, you were freezing. You said you hated my tone, it made you feel so alone, and so you told me I ought to be leaving. But something kept me standing by that hospital bed, I should have quit, but instead I took care of you. You made me sleep and uneven, and I didn’t believe them when they told me that there was no saving you.” (“Kettering”)

Silberman mõtleb küll ideoloogiliselt valesti. (Hull nali. Jah, mul on kahtlane huumorimeel. Ma tunnen pigem kõik tobeda ära.) See võla värk. Ta võlgneb seda, et tema jääb ellu, ja selle pärast laseb endal seljas elada. Ka surijal ei ole õigust nii teha. Kui sa tahad aidata, siis aita tal kahetsemist ennetada ja leppida. Just nii saab järgmine kord õnnelikuna tagasi tulla. Epiloogis ta jutustab, kuidas surnu teda ikka kurnamas, külastamas ja tallumas käib. Isegi proloogis – seda ei laulda ette – on sama motiiv, aga ainult üks tegija on sama, kuid teises rollis. (Siiski: mõnikord kohtab inimesi, keda nähes on tunne, et nendega on kunagi midagi pooleli jäänud.) Temal paistis siiski olevat liiga lähedane suhe. Sedasi öelda on distantsiga turvalisem. Ei neil ei olnud distantsiga suhe, vähemalt väljast vaadates ja iseinfot omamata. Kui on pooldistants, siis ei saa inimestele öelda. Ma tean, et mina saan endale lubada igasugust jama öelda. Siis on minu paik distantsi ja pooldistantsi vahel.

… Kuigi diip pole nii hea. Oma diip on hea ja omane diip ka. Eelmine nädal käisin Viljandis autorilaulude (nii oli kirjas) kontserdil. …või ei meeldinud mulle esitajad või et ma pidanuks kuskil mujal olema (õppima) või… Ma usun, et eepikaga jõuab inimestele lähemale kui lüürikaga. Ja lüroeepika on sedasi eriti võimas. Sugestiivsus imeb mind ligi. Täna kuulasin “100 luulepärli”, vaatasin ka ja samas ma suutsin kuulata ka, tahtsin. Väga ilus oli. Tiina Tauraite luges Rummot. “Oo et sädemeid kiljuks mu hing“. sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled

Muidu, kui arvuti ütleb teile “reload page later“, kas siis “later” on juba nüüd, kui te juba praegu “reload” vajutate, või on see vajutushetk varem kui “later“? Kuidas teie tunnete?

Jätku kibuvitsa siirupile

22. veebr. 2011

Tere, mm, rahvas. Lihtsalt dokumenteerimiseks: FB kõige populaarsem teema ja läbivaim sõna on viimasel ajal “kass”. Kassiajastu on vist viimaks käes. Mõnel pool nimetatakse Hiina astroloogilist Jänest Kassiks. Ma tean kindlalt, et seda ei tehta Jaapanis. Paistab, et kassid lihtsalt uude maailma (eckhardtollelik ehk maailm ilma egota, 2012) ei pääse ja võtavad nüüd populaarsusest viimast. Räägitakse, et kassid on egoistid. Kõnõleksõ, et ka autistid on egoistid. Mingisugused võib-olla otsesed katsed näitavad, et neil aktiveeruvad täpselt samad ajuosad, mõeldes endast, kuningannast või, nojah, kassist. Ma ei tea küll “normaalsete” katsetulemusi, aga tulemina võib eeldada, et need erinevad. Igatahes võib nüüd oletada, et autislikel seega kontsept “ise” puudub. Minu teistsuguguselt täpses (rõhuasetuselt, ekstrakomponentidelt) sõnastuses: neil puudub arusaam, et on olemas mitu mina. Väide, et ka loomadel puudub mina on kodusel põhjustel normaalne. Neil on ühismina, inimestel on see tükeldatud. Ma ei taha uskuda olelusvõitlusesse, sest lugesin Bruce Liptoni “Biology of Beliefs´i” ja tahan leppida üksnes koostööga. Tugevam-jääb-teema on selle taustal põhjendatud kui püüd säilitada liigi pärast võimalikult võimekas järglaskond (keskkonnatingimusi arvestades).

Väidet keskkonna mõju ülekaalukusest, mitte geneetilise ettemääratuse õigsusest ei oska ma siia külge lükkida. Ma eksin vist. Point on, et loomade ühisteadvus paneb nad keskenduma üldisele hüvele. Miks nad siis selle pärast võitlema peavad? Hävitada keha, mille ülesehitamiseks on hoolt ja energiat panustatud, on kuritegu ja raiskamine. Siin mõte katkeb. Alustame uut ja lisame mudelisse inimese: loomad peavad kaklema, et inimesed asjast aru saaks. (Inimesed on piiratud, sest anunnakid tahtsid, aga eks see uues maailmas muutub. LOL.) Kaklemine energia kulutamiseks? Paneme loomad tööle!! Päris lollakas. Mina ei saa küll töötamisega hakkama. Niisiis huvitab mind hetkel, kas geene huvitab tulevik. (Seepärast eespool ühildamisest.)

Lipton ütleb, et lapse eelistatud geenid määrab see, kuidas vanemad keskkonda tajuvad. Vaenulikuna või mitte, milliste omadustega olend ellu jääb.  Rakkudel on kaks positsiooni: kasvamine ja seisak. Viimane on siis, kui on ebaturvaline. Kaht korraga ei ole ja kasvamine on teadagi parem. Geenide sobivust ennustavad need, kellelt need pärinevad. (Ma ei tea, kas Lipton tõestas seda. Näiteid vist oli.) Seega geenid ei ennusta, vaid on ennustustulemused. Mõnikord täpsed või täpsemad või täiesti mööda. Ojah, ma ei täitnud seatud eesmärki, aga tema mõte on iseenesest lahe. Ma saan hakkama(!): loomadega on samamoodi. Vahest jätavad nad kalemisega endile mulje, et kaklemissoodumustega isendid on eelistatud ja säilitavad nõnda status quo´d.

Küll, siiki, kes on keha arhitekt(?). See, kes seal elama hakkab. (Ise oled süüdi. Vahendid, ehituskivid? Ise otsustasid nende vanemate juurde tulla. Ise oled…) Mina usun niisama, biosemiootikud ei usu niisama, et teadvus juhib arengut. Meile räägiti neljapäeval, kuidas silmadeta kärbse järglasi aretati hiire silma materjaliga. Tulemiks ei olnud imetajasilmsed putukad. See tšehhi (alkohoolik! mida iganes, “tšehho” või “slovakkia”) bioloog-biosemiootik, kes kõneles, oli hämmastunud, kuidas keha teab, et peaks kohased silmad kasvatama, kuigi värk pärineb piisaval määral võõrast sugupuust. Mul pole probleemi. Minust vist teadlast ei saa.

Antroposoofid ütlevad, et loomad pole nagu inimesed, inimesed on nagu loomad. Inimese embrüo võib ahvilaadne välja näha, kuid ahvi embrüo ei meenuta kunagi inimest. Kõige mõttekam semiootik, keda olen viimasel ajal kohanud – mõttekas, sest ta sarnaneb hämmastaval kombel inimesega -, ütles, et inimese-looma vastandus on nosenss. Eriti lauseis “Inimesed on targemad kui loomad”, sest on ka lause “Minu Ferrari on kiirem kui autod.” Nalja sama palju. Sõna “muud” on vahelt ära. Emme ütles,  et viimane lause on põhjusega, kui uskuda, et Ferrari on autode jumal. Jumal-auto. Nüüd ma mõtlen sellele ja arvan, et see on ilus.

Igatahes ei oska mina siit midagi tõestada. Ilmselt ka loogiliselt põhjendada. Vahest võtab keegi teine selle enda peale. Biosemiootika on hädas, et neil pole tõestusvahendeid, mida bioloogia aktsepteeriks. Mina olen enam-vähem kõiksuguste lahendustega päri. Minu arust ei ole Bioloogia ilus nimi. Mõnus, kui keegi midagi viimaks teeb ka.

Autistide kohta seletasin ma selle pärast, et ema uurib selle kohta. Välgu-Meele onu on selline, aga nende kahe isa on emmekese arust asberger. Me tegime kah kõik teste. (Link. Kõige parem küsimus on selle kohta, kas mul on küsimustike täitmisega probleeme. 2+ Mu psühholoogiaõpetaja pani mulle südamele, et kui tema ütleb tunnis “Analüüsige ennast”, siis ei käi see minu kohta, sest mina teen seda niikuinii. Pigem on see märk tagasi tõmmata. Mul on ilmselt astroloogiaraamatute lugemisest [kaugel eespool mainitud – toim.] mujetavaldav kirjelduste pagas, kuigi ma tihtipeale vist ei tea, mida need tähendavad. Mu ema läheb mõnikord ehk vastava tuju korral hulluks, kui ma ei suuda mõnda psühholoogiaalast terminit kerglaselt võtta. Oeh. Igatahes ei tea ma enam üldse, mida miski tähendab. Kõiksugu küsimustikud ajavad mind rappa, kuid ilmselt ma siiski jõuan nendega kuskile.) Ma olen 71/200 ehk 35,5% asberger, kui kedagi huvitab. Ma ei ole geenius. Böäää.

Ma tegin üldse kõiksugu psühholoogilisi teste. Linke. Ma panin neid FBelusse üles ka, aga ilmselt scroll´itakse neist üle või pole isikud ja indiviidid lihtsalt Ctrl+End vajutanud ning seadistustele klõpsanud ning määranud, et wall´il/seinal ei näidataks mitte  face´e, kellega hiljuti seal rohkem suheldud, vaid absoluutselt kogu voolu. Võimalik kah, et keegi teine pole vähemalt 30% asberger. Selliste huvidega. Nemad võtavad lauset “Whatever it is that I´m doing with my time” hoiatusena.

Ma olen hiljuti seoses Grammyde ja NME Shockwave´iga  väga palju head muusikat kuulanud. Paljudele olen FBs viidanud, kuigi see ei väljenda koguplaani. Tegelikult on keskmiselt 1-2 teemalugu ööpäevas olnud. Tähsam on, et üks kommenteeris, et Arcade Fire teeb autistlikku muusikat. Ma ei saanud aru, mis ta öelda tahtis – äkki depressiivset? -, tema ei mõistnud mu küsimusest, et mina ei mõistnud. Ta ei taibanud ka, kas ma flirdin temaga. Ma ise proovisin hoiduda. (Ta luges ilmselt: räägi  m u l l e  (veel) autismist. Pärast neid koduseid loenguid… kuigi ta ei tea nendest.)

Järgmine kord tahan rääkida prujektidest (teostamatud projektid). Kahjuks ma pole veel tühi.

Igatahes saite pealkirjast teada, mida ma parasjagu jõin. Lisainfoks, et peavalu oli ka. Tagantjärele on päris huvitav meenutada, et on olnud hetki, mil sõna “kala” on tundunud mõistlik kõikehõlmav vastus pea igale küsimusele – seda isegi rodus – ja et kahest silbist pikemad sõnad on probleeme valmistanud. Ma olen vist viimaks õppinud FB-i kasutama (sotsiaalselt ja maniakaalselt).

Muusika, mida te muidu kunagi ei kuulaks.

Homseks seminariks on Michel Foucault´tekst “Kaks loengut”. Üle poole esimesest loengust on üsna korralikult juba omandatud ja tundub, et läbimissoovitaja tahab, et küsiksin: Kuidas reageerida väitele, et semiootika pole teadus, ühtegi isikut ründamata ja samas siiski veenvalt (; eriti, kui pole ise täielikult veendunud)? Kui ma seda pärast läbilugemist ei tea, pean Ventsut pommitama. Pommin, kui julgust on.

Ma jätsin häälestaja neljapäeval ilmselt Triinu juurde. Need kindad, mida Merka tahab Maidule sokutada, on minu omad. Kui te ei suuda välja mõelda, mida teha, kui olete Näituse majja midagi kaotanud, võite ka minu poole pöörduda, kuigi minu käes neid loomulikult pole. Selle point praegu on edastada, et ma kaotan asju. Maidule ütlesin selle kohta, et semiootika mõjub halvasti.

Lisaks on demagoogidega probleeme ja nii palju lõpetamatut lendub näkku, kui peeglisse vaatan.

Leidsin just ÕISist mingi küsitluse ja täitsin ära. Rääkisin oma vaimsest tervisest. Kahjuks unustasin ma mainida, et ajan asjade kaotamist või magamatust eriala kraesse. Teate, ma tahaks oma tunniplaani nii sättida, et vara kohaleminek (8 või 10) oleks üle päeva. Siis toimib. Reedega ei klapi. Lisaks on emal mingi trillalla-trullalla pähe löönud. Meil pole vist kunagi mingit teineteisemõistmist olnud. Ma arvan, et vähemalt tema poolt. Ma tõesti ei taha, et tema must midagi teaks. See mulle tujurikkumist toobki iga kord kui raksuks läheb.

Pärast mõningaid loenguid kummitab, et teadmises ei peitu enam jõud. (Kui siis ainult +/- eristamises.) Ikkagi arvan, et teisel on parem teadmata jätta.

Ma ei ole pärast viite parim seltskondlik materjal. Pean üritama.

Ma ei taha oma loomingulistest draamadest vadrata. Ty.

See sissekanne ei nõua kelleltki, et ta sellest aru saaks, ja parem olekski.

They made it far too easy to believe
That true romance can’t be achieved these days
Alex Turner

Ma olen saanud viimasel ajal kaudseid vihjeid. Need kõik otsekui küsiksid, miks ma kellegagi ei käi. Arvamuse, et ma ise sellele ka vastama peaksin, tekitas Anna, kellelt nii küsiti. Ma proovisin sellele ka kohe spontaanselt vastata. Kuna keegi mult niikuinii ei küsi, räägin ise. Esimene vastus: selle pärast, et olen igavene bitch.

Kui mu kallis suur venna E-T (nagu esmaspäevast teisipäevani, mitte tulnukas; Roby pealegi ütles, et ma ei ole ufo, ta on usaldusväärne ju, ilusad inimesed ei valeta; nojh, ilusate meestega soovitatakse täiega ettevaatlikum olla) mult selle kohta uuris, ajasin ma talle peaaegu pula, mille enamjaoli kohapeal välja mõtlesin. Tegelikult ma usukusin seda peaaegu kaks-kolm järgnevat aastat, mis ma talle rääkisin, olles veendunud, et mul on õigus. Õigupoolest oligi, kuid see selleks. 20 on väga hea plaan.

Enamik mu tuttavaid ilmselt ei tunnistaks mind bitch´iks. Ma ilmselt pidasin selle muljesõna all silmas, et ma hirmutan kõik (kosilased) ära. Tõtt-öelda ei ole ma selles faktis täiesti kindel. Võib-olla olen ma kõigest liiga tark. Nende arust. Põhimõtteliselt ei oska nad minu ligiduses lõdvestuda. On nii? Ma ei ole pingutuseks piisavalt ilus ka.

Variant B: mul on pärast kuuendat eluaastat hakanud järjest enam romansist küllalt saama. See tähendab: ma kardan ise. Loomulikult kardan. Siit taandub kõik jälle bitch´ile, kes teeb teiste elu raskeks, et ise ei peaks tundmatusega  jagelema. Mul on muidugi kodus ka kõik olemas ja ma ei pea väljaspoolt lisa otsima.

Tõsi, ma pole kunagi mõtlematuseni armunud olnud (tegelikult üldse) ja senini olen vaid kiindumuseks võimeline olnud. (Lisaks see vastik tunnetelaar, mis selle pakiga kaasneb.) Paberi peal täiesti piisab. Mõned ütlevad, et ideaalne mees on tegelikult naine. (Eddie Cullen on naine.) Ma ei ole veel senini suutnud uskuda, et peaksin muuga leppima, ning samas ka veendunud, et tema mu minuna aktsepteeriks ja lõpuks mina tema üldse. Selleks ei peaks ma mina olema. Vahest pole see üldse minu elu teema.

Ilmselt mulle ei meeldi enamik inimesi (pigem mehi) sellisena, nagu nad on. Mind ei huvita olla 20-aastaselt 36-aastase elukogemuse ja kibestumusega. Ma ei võta midagi kergelt. Ma võiksin olla parem ja lihtsam inimene.

I’ve been drinking
and I’ve been thinking of you
Now I know,
I know the snow will let me know

Oh, oh, oh, honey [Anni], I need you ´round
I know I know

Luke Steele vist

Piia on kaugel ja mina võiks pead pesta. Ma natuke igatsen teda, sest minu ja Ann-Getteri vahele jääb pidevalt jahe auk. Ma arvan, et Piial on seal väga soe. Korra käisin sel ajal aastast vähemalt Ungari-kaugusel. Tegelikult läksin ma Kreekasse ja olin 13-aastane. Soomes unistas Sombik temperatuurist ja soovitas mul märkmikusse juba ette valmis kirjutada midagi sellist: pärast lennuki maandumist tiris Sombik kõik vammused seljast ära ja pani põlema; mina pidin talle tikke andma: tal endal ei olnud.

Karmen läheb varsti Kreekasse sõpru, tuttavaid ja vahemerelist ilma seirama. Tal tekivad juba soojamaa inimese tajud ja tunded. Võib-olla see protsess pöördub. Ta käsi eelmine nädal Tallinnas, kusjuures tõi ilmselt tõi filotaigent kaasa. Tarust pole me seda kuskilt leidnud. Sellest teeme baklavat; umbes sõbrapäevast saati plaanime.

Kui ma suudan energiataseme piisavalt lakke lüüa, et idiootsusest üle saada, kirjutan ma Piiale lõpuni jutu sellest, kuidas Maaria Erev-Andel muulil seisis. Katsetan ka ülejäänud loodetega… Vastik, puha liha ja kaos, kui midagi on eostatud.

Taevas on võõraks jäänud. Eile vaatasin üles ja tundsin ainult Suure Vankri ära. Linnas on liiga valge, pole lage ja kõrgete puude otsa pole ka mõtet ronida. Lemmik-Orioni ei näe. Orion on nii madalal, lausa taevaekvaatorist madalamalt, Sõnni juures.

Valguse käes on tähistaevas nii tühi.