Kaunist uut aastat.

Mul on huvitav märgata, et ma ei bloginud 2016ndal mitte midagi. Minut tagasi selgus, et ma ei mäletanud, kuidas siia sissegi logida. Kas üldse mäletasin, et see paik olemas on? Mitte eriti. Brauser ütles L-tähe peale samuti lyricstranslate.

bochum_sappho-826x1024

Mul polnud vaja siia midagi kirjutada, sest mul on päevik, pealegi tahtsin kraaditööd kirjutada… Miski selles kombinatsioonis (olgugi, ilmselt peab mõtlema laiemalt) on ka taganud, et ka looming ei voola. Kuidagi erinev aasta oli kui muidu, tühjem..

Eesti Laul

Sel aastal on ka Eurovisioni eelvoorud… Sellest viimasest kohast Stockholmis kiputakse vaikima. Vahest, kui räägitaks, jääks Eesti Laulu finaal ära?! Aga miks kiuslik olla! (Selle lõigu algust saab tõesti õelaks interpreteerida. Samas, Pootsmanni “Aga siis” nimetaksin möödnunud aasta parimaks kodumaiseks lauluks. Hoopis sellest Mart Normetist ei saa ma juba maist saadik aru ja ma pole vahepeal mõelnud ka. Aah, seal lõhnas kuidagi suurushullustuse ja musta valgeks rääkimise järele. Võtan tagasi, midagi ikka saan aru, ent neis tundmustes pole midagi ajakohastatut. Normet võib olla muutunud.) Muuseas, näib, et kõik 20 laulu on juba pool kuud avalikustatud olnud. See tähendab, et aastalõpu saadete tõttu olen viimase pooleteise nädalaga kuulanud rohkem uuemat Eestimaa muusikat kui terve aasta jooksul, üks laul viis teiseni (st Lyricstranslate) ja mulle tuli öösel enne magamist meelde vaadata, mida ERR ülesse riputanud on. See pole list, mille peale kohe-kohe tekib mul tahtmine seda 100% läbi kuulata, see ei koosne sellistest lauludest, kuid seal on väga meeldivaid hetki. See siin on katse kõnelda võimalikult värskelt, mida üks indiviid (vahest indiviid, kes ma olin) laulude stuudioversioonidest arvab, ehkki juba unetsükleid läbinud ja emotisoonitu peaga: ma olen järele mõelnud. Mind huvitab väga esmamulje. Ma olen üsna kindel, et ma pole ühtki lugu üle viie korra kuulanud. Hoiatan, et mul on kahtlus, et kuulan/analüüsin neid, nii nagu ei peaks, täiesti valesti. (Suuri spoilereid pole.)

Kuulata saab siin: http://etv.err.ee/l/meelelahutus/eesti_laul/2017/poolfinalistid Read the rest of this entry »

Täna käisin Werneris 5 euro eest ekperimenteerimas. Hästi maitses lõpuks ainult tee, aga vahest seepärast, et ma teadsin, et see hästi maitseb, rooibosi tee. Seega ei eksperimenteerinud ma päris 5 euro eest. Read the rest of this entry »

Seekordne taustamuusika ei ole tausatks, ausalt. Nimelt plaanin sellele läheneda metatasandilt. Igatahes vähemalt siis, kui see peaks mul välja tulema ning siis oleme tagantjärele targad. (Link ja videoga link, kui visuaali olemasolu võib segada. Lisaks veel üksnes instrumentaaliga link, kui sõnad peaksid ka segama hakkama, kuigi seda kindlasti ei taotle. Videoga variandil on seega tõlge kaasas. Kusjuures see pole kindlasti tema taotlus, aga minu oma võib olla. Siiski, kui hääl juba algusest peale vastu käib, pole midagi teha. Lugege või sõnu lingilt. Nägemiskanali võrdlusanduri sõnul (who needs brain?) on mõlemal juhul tegemist netiavaruste standardtõlkega.)

G-Dragoni “Butterfly” on kerge lendlev (unelev) ja sentimetaalne (eriti, kui ma taban ära, mida see sõna tähendab) lõpetatud, silutud jupp muusikat. Autori puhul on tegemist hitimeistriga, nii paljukest, kui mina tabanud. Tema kunst on tema jaoks (avalikult, vahest implitsiitselt) käsitöö ja ta kuuldub kasutavat ühtluse valemit. Ma olen täiesti kindel, et ta kujutab valemeid ette. (Ausalt, ma ei vaevu allikate järele tuhnima, aga ju olen Youtube´ist üht-teist lugenud. Vähemalt, kui seda saab usaldada.) [Jumal küll, Välk tegi profiilis Alex Turneri nägu, ilmet. Halb nägemine tõesti tasub end ära. See oli tõeliselt ilus. Teenage crush, puberteet kestab veel või mul lihtsalt ongi väga madal drive.] Kodumaal on ta vähemalt sõnakasutuse eest tunnustuse pälvinud ja kriitikute huviorbiiti tõusnud. Mina korea keelt ei oska, mis tahes mulje teile ka jääda võib (ning mind ei huvita ka, kellele ta laulu pühendas. Mulle igatahes mitte. Põhjus võib selguda järgnevast). [Teoreetiliselt võiksin küll vormi umbkaudu hinnata vormi efektsust, ehkki mitte efektiivsusut. Huvitav… Parem, kui vähemalt mina midagi pulkadeks lahti ei võta.] Inglise keelest ma siiski üht-teist taban nagu loodetavasti teiegi ja kui rohkem või teisiti kui mina, on kah põnev. Aasia lipuriikides on põhjuseta inglise keel täiesti asendamatu nähtus. Nad oskavad seda Koreas küll paremini kui Jaapanis (minu mitte nii alusetu arvamus), aga läks ikka nii nagu ikka. Ainult kõige obvious´imad kohad tulevad puurimise alla. Refrään:

[It About you a Butter fly]
Every time I come close to you (Every time I’m feeling/kissing/loving you)
Feel like I’m gonna Dream every time (I get butterfly)

On küll parem, kui ma esimest rida (esineb vaid korra), aga oleks hea, kui seal oleks üks koma, ja palju ilusam ka. [Pealkiri võib ju ka viidata sellele levinud metafoorile, mil kellelgi on liblikad kõhus. Ma ei tea, millest räägitakse, aga tegemist peaks olema meeldiva tundega. Ma tean, mis tähendab, kui kõhus on vaakum ja must auk ja hirm(us) on. (Võisin ka ä-re-vus valesti valmis moodustada.) Ehk ongi sama. Kurb on, kui kellegi peale kõhus keerab ja kõik justkui kokku kukuks. Lisaks viitab võimalusele ka see, mis sulgudes on. Parem ignoreerin.] Igatahes tuli välja see, et kogu laulu juhtmõtteks jääb (refrään on ju tähtsaim osa, sest on meeldejäävaim), et kallis, libikas, sa oled igav inimene: iga kord sinu ligi olles (mida ma iganes siis ka täpselt teen) tunnen, et peaksin kusagil mujal olema ning jään unelema/magama, sest tõelisusest on midagi paremat. See teeb su eriliseks. Võib-olla on mul hoopis krooniline narkolepsia. Selline on ühele poolele varjatud sõnum. Kindlasti leidub ka teise poole eest peidetud sõnum. Peale selle on seal ka rida “trust me I make love to you“. Ma eeldan, et korealastel siiski pole väga pealiskaudne argine või vahetu suhtumine seksi. (Kwon Ji Yongi kohta tegelikult ei tea, me ei tunne täiesti kindlalt. Ma ei mäelta kedagi, kellele oleksin nii igav olnud.) See to seal kõlab väga asjastatult. Aga korra, kui ma (eriti püüdlikult) hoolikamalt kuulasin, siis kuulsin (oma soovunelmate mõjul) fraasi “trust me, I make love with you, safe.” Btw, mis see “natural heart” on? Peale selle on see süda kontekstis korraga nii rändoomne.

andunud fänn Getter. Eelnev oli pikk sissejuhatus kurvale loole, mille pärast õnnetu olen. Reedel ma käisin Tallinnas. Ma ei ööbinud seal: jõudsin juba null-kaheks koju. Saku suurhallis oli Hurtsi kontsert, mille jaoks mulle pilet kingiti. Mina suutsin end valmistumise osas kokku võtta alles neljapäeval, mil otsustasin, et tulen samas kompletis, mida juba kandsin. Pealegi armastab Getter Theod (pinnapealselt ja) sooviga tema käte vahel surra. (See on selline mäng, milles Getter mind nüüd järgmiseks hammustab.) Seetõttu alustasin ka alles siis laulusõnade niivõrd-kuivõrd läbivaatamist. See tähendab, et suurema aja kuulasin hoopis K-poppi. See on nii kurb. Kui kevadel Hurtsi enam-vähem kuulama hakkasin, tekkis samasugune allakäigu tunne. Hip-hop ja räpp on isiklikus reflektiivperspektiivis hämmastav regress ja degenereerumine. Ma lausa tunnen, kuidas mu indie-punktid degradeeruvad. See algas juba vähemalt eelmise nädalavahetuse eel, mil võtsin nõuks Nicki Minajiga tutvuda. PS kuskil on Eminemil veel sünnipäev, palju õnne. Youtube´is lugedes saab kõike teada. Varem kuulasin ma ikka normaalselt mussi nagu see või too või see seal või too seal vne. No, see esimene on küll täiesti eksitav näide, aga siiski… (Tõsi siiski: kõik, mis kaugelt tuleb, on rohkem indie.) Kolmas on ka veidi mööda.

Sõitma hakkasime reedel kella 13 paiku. Läksime Maidu autoga – omanik peab veel arve esitama -, millega sõitsime otse peatusteta kohale. Autos kuulasime mingisugust imelikku muusikat ja ma mängisin mängu, millest võiksid arvutimängud inspireeritud olla. Käisime Ülemistes kingapoodides. Enne seda oli WC odüsseia Getteri juhtimisel. Me oleksime Merilini peaaegu kaotanud. Siis sõitsime Rock al Mare juurde, et suuremast liiklusest pääseda. Liiklus oli kohe nii meeletu, et auto peatus foori taga lausa nii harva, et täiesti raske oli silmi värvida. Rock al Mares käisime söömas. Ma olin pirtsakam kui vaja, aga seekord oli isekus lubatus, nii et me ei läinud söökla moodi asjandusse sööma, vaid sõime selle vastas pitsakohas. Lahtine pirukas, mida mulle pakuti oli selline, et leidsin, et mina saan tavaliselt küpsemat. Lisaks tahtsin apelsinimahala või vähemalt punase apelsini jäätist. Kumbagi ei saanud ja läksime kohe-kohe suurhalli ukse taha valvesse. Olime juba enne näinud, et seal on juba rahvast valmis. Enne seda jõudis Getter toidupoes pirukat toomas käia ja sel ajal ukse taga kõrbistada, kui meie, toidud ees, mugistasime; Meriline söömisvõistluses peaaegu teise ehk mitte viimase koha saada, jäime viiki ning Mait vaata et meist ilma jääda, kui me teda otsima läksime. Kui ma veel vahepeal huuli värvisin, arvas Getter, et mina esireas olema ei peaks. Nii nunnu.

Oodata oli tore. Mait oli kaua-kaua ainuke meesterahvas silmapiiril ja jubedad vene tüdrukud suitsetasid. (Plaan, kuidas neist lahti saada: kutsuda politsei avaliku koha reegli rikkumise eest või vähemalt ähvardada ja ka nad eemale suitsunurka saata.) Ma õppisin natuke ladina keelt, oli külm, tuul puhus ning ülemimine-või-alumine-uks-dilemma piinas pidevalt. Lõppkokkuvõttes olime kõõõõõõõik (või vähemalt väga paljud) vale alumise ukse juures. Kõndisin selle tormamise ajal (toimus veidi enne 19) end peaaegu üle prügikasti katki ja näpuke sai natuke haiget. Selle käigus kaotasime Getteri, keda nägime järgmiseks otse Theo mikrofoni ees vist teises reas. Meie olime vasaku tiiva keskel. Seega ka üsna lähedal. Algus oli ka päris tore, istusin maas, mu pea oli rahvale kubeme kõrgusel. Just nii oli hea sõnu vaadata. Merilin kommenteeris, et annan peaaegu superfänni mõõdu välja. Loomulikult sellise, kellel on piisavalt eneseusaldusprobleeme, et sõnad enne algust siiski välja otsida ja neid siis värskelt üle õppida. MIDi esinemise ajal – see oli kontaktitu, et mitte öelda lausa tuim, kuigi muusika oli küll huvitav, ma harjutasin soojendushüppamist; kõigile-kõigele hüppamine võib küll ebaeetiline olla – jäi Mait Merilinist rasedaks ja siis tüüp togis meid oma kõhuga. Minu jaoks on selline kohtlemine ebameeldiv, õõvastav ja toob välja halvema minu (mingite kadunud mälestuste tõttu vist). Siis mingi hetk alustas Hurts ka. (Peaaegu ei saanud arugi… : P mitte) Mingisugused keepides liputused olid korraaga laval. Need olid tantsijad, kes tegid tööd silmailusti. Visuaal oli ka. Säherdust Lätis ei pakutud, tantsijatest rääkimata. Kõige parem koht oli siis, kui bändimehed lavalt lahkusid ja olid pikk sümfooniline osa, mille (kood)nime ma kahjuks nimetada ei oska. See läks küll pika peale üheks nende lauluks üle. Selles ansambilis oli tšello ja 2-3 viiulit ja vahest ka harf. Mul oli kahju, et ma tšellole lähemal polnud, nad olid hoopis lava teises ääres. Peale “Happiness´i” lugude lausid nad ka “Veronat”. Lätis oli tantsijate asemel ooperilaulja. Tolle puudumise tõttu pidi Theo kõik kõrged (imelikud) kohad üksi tegema. Getuka arust oli see naljakas. Seekord olid loobitavad roosid valged ja mõned ka punased. Viimased organiseeris, vististi, siinne fännklubi. Meieni ei jõudnud ükski lill. Mait sai ühte küll puudutada, kuid vähem kui pool minutit hiljem nägime seda õietult kaks rida tagapool ja murtud varrega kellegi käes õõtsumas. Mingil kummalisel põhjusel viskas Theo meie rahvuslipu rahva sekka, see oli liigagi kummaline. Ma ei oska võtta seisukohta, kas ka inetu. Lisalood olid selgelt planeeritud, sest saatebänd ei lahkunud sel hektel lavalt. Oli täiesti tore, Merka ja Getukas otsid endile viieeurosed märgikomplektid, ühes kuus tükki kokku. Mina tahtsin ikka veel apelsinimahal, aga Selver, kuhu minna proovisime, oli kinni, kuigi kell polnud veel päris pool üksteistki. Järgmisest Selverist, mida nägime, oli saanud SE__ER. Seega tuleb moodustada bänd nimega Seer, selle esimese singli nimi olgu “Seer”, esimese albumi pealkiri “Sadness”, teise nimi “Happiness” või pigem “Unhappiness”. Ma nägin Maidu sõjaväekaaslasi, kes teda hirmsasti näha tahtsid. Olin nende nimesid ainult kuulnud. Minu kui maa-aristokraadi silmis olid nad suvalised päälinna nolgid, keda tuleb kaarega Tartust, tsivilisatsioonist eemale hoida, sest “muidu ei tea, mis võib juhtuda”. Ma siiski sain apelsinimahla, sest seltskond seltsis pitsat sööma. Selle kõrval oli üks bensukas 2in1. Ma ei olnud hea inimene jne. Tagasi sõita oli tore, sest makk töötas nüüd täiesti hästi ja kõiksugu laule sai kaasa laulda. Koju sain seega kell 2, tuttu kell 5.

Tõsised hipsterinaljad sellelt aadressilt.

  • Two hipsters walk into a bar. One turns to the other and says “Let’s get out of here.” The second responds, “Yeah, this place is full of hipsters.”
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? It’s an obscure number, you’ve probably never heard of it.
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? You don’t know?
  • How many hipsters can you get into a phone booth? One, any more and it would be too mainstream.
  • How did the hipster burn his mouth? He was eating pizza before it was cool.
  • Why did the hipster cross the road? To get to the other Starbucks on the other side.
Blue Fever 
ilu 1, ilu 2
ilu III
ilu iv

Seoses kurjade võõrasemade ja vähevõimekate isade, kummaliste suhtlustiilide ja muuga, mis edukalt sessiooni segab, on ka midagi, mis seda jama leevenab. Nimelt minu India kirjasõber, koodnimega Surematu. See kutt väidab, et ta on fluent in many languages, including English… Vähemalt on ta hämmastavalt haritud. Peaks olema 24. Viimane vestlus, kellega iganes ma ka rääkisin, läks täielikuks enesenautlemiseks. Väga ilus, tark ja osav on olla.

Panen selle siia docx-failina, sest paiguti on see nii nõme, et sure või ära.
DirtyDoubleWTF

Good part algab umbes pärast keskosa, aga ega algustki saa päris mööda lasta. Siiski, kui teil oma elus s***le lisaruumi pole, vaadake faili esimene pool võimalikult põgusalt üle. (Siiski annab ka see osa väga asendamatut infot.) Palun andestage mulle kõik naljakad väljendused, sest ma ei käsi endal official sõnavara teada. Vahetult enne lõppu on ka elu parim kirjaviga, näpukas või midagi sellist. Ilmselt selles kohas, kus mõistmisega korraks lühiseväärseid raskusi tekib. Seda see raha ju teeb, aga mina mõtlesin ikka romaanilikumaid mõtteid. Vahest leiate. Vestlus toimus üleeile. Tõenäoliselt ühendus jampsis ja fraasid jõudsid temani teises järjekorras, kui seal näeb. Ma vähemalt oletan. Ma loodan, et see jura aastatesse ei veni.

Palun lisakorra vabandust, kui see on ainult minu aega väärt. Igatahes, kui ma korraga kuhugi kadunud olen, on mind röövitud.

PS Ainuke jama on see, et mulle nii meeldib Pratchetti “Mort” (vb ka Mort). Äkki on see märk?

A girl about high hopes

11. jaan. 2011

1 – Go to wikipedia and hit random. The first random wikipedia article you get is the name of your band.
2 – Go to quotationspage.com and hit random. The last four or five words of the very last quote of the page is the title of your first album.
3 – Go to flickr and click on “…explore the last seven days”. Third picture no matter wh……at ………………it is, will be your album cover.
4 – Use photoshop or similar (picnik.com is a free online photo editor) to put it all together.
5 – Post it with this text in the caption.

Duchnice is a village in the administrative district of Gmina Ożarów Mazowiecki, within Warsaw West County, Masovian Voivodeship, in east-central Poland. It lies approximately 14 km west from the center of Warsaw.

As I was walking up the stair
I met a man who wasn’t there.
He wasn’t there again today.
I wish, I wish he’d stay away.
Hughes Mearns

Someone once advised me to run after him.
Now I´ve played it through a million times in my head and that´s what I´ve got here:

Inspirational Pepole

The Sorcerers Co used to turn lies into the truth.
It´s partly true and I know the location of its root.
He was one of Them, that´s not his most mentionable characteristic:
He knew the magic of repeating and that´s how he got me.

He called himself Love  after that foreign fashion.
All was silly but my heart was the most wrong.
It kept feeding him, seeing him as others trusted him as fools
Though my mind adored him twirling in half-truths.

He was never himself that time, in reality, I could only guess.
I accused his dreaminess of it and I need to confess:
The only time I hated him was every second morning
When he´d talked me into greeting the sun-white glory.

Still then he always came later, night-laugh had its toll.
He gave me more than wanted, held my hand, we had a stroll.
It was especially then when every cell of his screamed “Ai!” ´nd “Ai!”
Which echoed back from my neck never asking why.

Why was he playing Ai-Love game? Why was he repeating?
These impossible narratives of us? Those where definitely broken-winged.
He made them more real this way, although, at first I refused to believe.
In the end he got what he wanted, got me seized.

Almost. I´d have to be a lot more Japanese to make him win so easily.
But I was younger, felt higher plus puns enthralled me.
He reminded me of myself from when I was a little wiser,
A bit crueller, a lot cooler at spelling the shrubs of brier.

I need to wrap it in absurd words so you´d never recognise
So easily what´s on my mind
Considering what I want to say and tend to feel.
The Sorcerers Co turned it quite real.

Needs knowing lots of English, a tiny bit of Japanese or actually Chinese, mostly the Estoninan language or Me. Point out all funny and interesting mistakes I´ve made. Ty…

Le Beau Rouge

8. mai 2010

Nali on selles, et ma kuulsin, et Rudolf käib siin lugemas. Rudolf on hullem kui mõni Antsip. Arvestades, mida talle mälestuseks kirjutasin, häirib see fakt mind. … sest ma olen loll. Minu poolt vaadates Rudolfil pole midagi viga, minu arvates. Ja vastupidi: minul ei tohi midagi viga olla Rudolfi poolt vaadates. Rudolfil on komme keerutada. Mulle meeldiks, kui ta seda füüsiliselt ka teeks. Rudolfil on mõnikord vist raske aus olla. Mis taga küll juhtus? Tegelikult ei tohi ma midagi siin psühhoanalüüsida, sest see on totaalselt ebaeetiline. Võib-olla ma lihtsalt arvasin, et kui ma luuletusi sisse ei trüki, siis ta ei tule.

“It is always burning for me, nice and orange,”
With a clever witty smile she just told him.
Giving up on being just as stunning as the day´s heat
She´s about to retreat from that place where those two´re about to meet.

“Staying in the moment could give me this advantage
That when I have a smile, I wouldn´t need to carve it
Into the pieces of the fast pressed paper
´cause I would know that I´d also have it later.”

“It is always burning for me, nice and orange,”
Said she while watching those two out of each other´s reach.
She knew she´d always had something to rely on
Her living flame gave her knowledge how to write on.

Igatahes: tahan teie luuletusi lugeda. Äkki suudan siis kirjutada midagi, millega tagantjärele rohkem rahul olen.

Luuletusel on tegelikult täiesti ebaoriginaalne retsitatiivne tiirutav-keerutav viis ka. Ta oli algselt eneseusaldusest, vahepeal kellegi suhte “telgi taga” jälgimisest. Millest ta nüüd on?

Mina avastasin laupäeval, et mul on 1 000 000 NP käes ja 10 000 veel pealekauba. Loll mina. Järelikult oleksin juba mitu päeva varem saanud Platinum´ile üle minna. Lugesin selle manhwa läbi, mille pealkiri seda kirjet kaunistab. Natuke kurvalt lõppes.

Reede magasin maha, sest ma ei suutnud end veel vene keelt õppima sundida. Kirjutasin Siljale kirjandi, mille ta hindas 100ks. Minu arust on tegemist erakordselt mageda tekstiga. Ma olen paremaidki kirjutanud. Näiteks selle, mille ta 4ks hindas, too oli geniaalne. Siiani mu lemmikkirjand. Kolmapäeval lähen siis Põrgusse järelvastama. Õpetaja olgugi et lubab, et järeltöö on raskem, aga olgu.

Mul oli suurepärane plaan reedel kell üheksa ärgata, siis õppida ja 14ks psühholoogiatesse jõuda. Mina magasin muidugi üheni ja passisin hiljem niisama. Leidsin liiga häid manga´sid. Mis sest, et need mature´iks fläägitud (flag – ´lipp´). Suurepärased see-eest.

Kui Mangafoxist lugeda, siis küsitakse matüüride puhul (à la: kas sa oled inimene; nagu streaming´uga filmivaatamisel) lihtsalt, kas inimene on 18 täis. Ma olen paar korda valetand, ehkki ma pole väga kindel. Ajalugu on pikk. Beta-versiooni puhul peab olema kasutaja ja siis süsteem kontrollib vanust.

Yoshihara Yuki manga´d. Edasivaatamiseks tasub pildile klõpsamist proovida.

Sheherazade: Izayoi            Mangafox • Beta
Liiga geniaalne, novellilik. Ma pidin kaks korda lugema.

Ningyo Ouji: Ningyo Ouji      Mangafox • Beta
Teema tundus lihtsalt tuttav. Hoiatusmärksõna: mereprints. Põhimõtteliselt huvitav viis biseksuaalsus avastada.

Venus ni Arazu                      Mangafox • Beta
Lihtsalt armas ja pikem. Ei saa aru, miks see Mature all pole.

Täpselt siis, kui ma üritasin 00 aegu kordama asuda, läks elekter ära. Positiivne külg: ruuter ei tööta ka. Hommikuks olin nii tublim, et sain 8ks ülesse ja 9 aegu uksest välja; samas nii jobu, et vasak lääts oli imelikult silmas. Lõppkokkuvõttes selgus, et lääts ei kadunudki ära. Ma võin küll okserefleksi põhjustada, aga tegelikult oli ta mul veel silmas kahe tükina, üks vasakul lau all, teine paremal. Koju jõudes võtsin eemaldusoperatsiooni ette pärast kirjeldatu avastamist.

Teate, päris lahe on enne 10 isale Selverist helisata ja uurida, kus Veeriku kool asub. Tema muidugi ei teadnud. Ta istus tõenäoliselt kusagil Tallinnas loengus ja ma pidin talle soovitama Internetist otsida. Kodus ei olnud elekter hommikukski tagasi. Aadressi suutis ta leida, aga Regio Delfist ei tea ta vist midagi. Õnneks leidsin õige tänavaotsa ise üles.

Tagasiteel lülitasin telefoni sisse, aga nii õnnetult, et hakkas PUK-koodi küsima. Ma pean maailma ees vabandama, et kinnast käest ei võtnud, kuid võin teda ka süüdistada, sest ta ise tekitas sellise külma ilma ju. Nõnda sai lihtsalt ja kobakäpsena nullide asemel kaheksaid sisestada. Kaheksa on maagiline number. Olümpiaad läks nii, et mul jäi härmik-neiuga, kes linnas esikoha sai, 14 punkti vahet. Täpselt nagu paljudel teistelgi.

Terve päeva ei saanud jälle kodust välja ja Karmenile visiidi tasuma ka. Kapist koodiümbrikku ei leidnud.

Pühapäevaks oli ema flamenkoetendusele piletid organiseerinud. Proovis vist viimaks kinkekaarde, mida talle pidevalt sigineb, tarvitada. Äratuseks vormistasime Marule kõnearvet. Me üritasime iga ta liigutust trahvida. Summa jäi viimaks enam-vähem 300 juurde. Kõige sagedasemalt esinev artikkel oli kindlasti “1 lause = 1 kroon”. Maru meiega kaasa ei tulnud: läks sünnipäevale.

Saime umbes kahe tunniga valmis ja kui mul varbad juba külmunud olid, ei läinud auto tööle. Õnneks viis naabrimees meid kohale. Üritus kestis kaks tundi. Välk pidas sedasi vastu, et ronis Kontserdimaja toolide all ja tegi muud nalja. Flamenkot tantsivaid mehi tasub vaadata. Ilmselt oleks ka Marule meeldinud.

Pärast värki otsustasin, et ma ei pea ühe neiu sünnipäevale kaasa minema. Kaubamaja ja pühapäevaga seostub mul kahjukombel märksõna “19”. Tegelikult peaks see seostuma ainult toiduosakonnaga; ülejäänuga nakkub 18. PUK-koodi ma see õhtu kätte ei saanud. Ärge ostke apelsinimaitselsit Aloe Vera Kingi. Kahjuks oli Rudolf kõik 0,5 l originaalvariandid ära ostnud. Seepärast tal raha ei olegi. Lähme tema poole jooma.

Kool oli peaaegu tore. Ma ei mäletagi, mis toimus. KRT andis mulle oma isikliku kiigani (John Keegan) lugeda ja hoiule. Kuna minu telefon ei töötanud, tegin oma selle veerandi hilinemisrekordi ehk jäin 15 minutit koori hiljaks.

Prantsuse keeles reklaamisime Chanel no 5´i. Maailma parim reklaam. Tõin PUKi ära ja Bulgakovi superteose “Meister ja Margaritagi”. Tegemist on kusjuures kaheksakümnendatel avaldatud trükisega. Seega: üks esimesi, millel kärpeid pole. Kaubahalli trepil toitsin Karinit ja Piiat. Piia oli väga sensuaalne.

Loo vaatas mind eilsel õhtul imelikult, kui ma Eesti Laulu lugude vahele teatasin, et kõik on suurepärane, kuna seletav sõnaraamat on Internetis  igati saadaval. Loodetavasti kõneleb sellest mu loodetavasti homne sissekanne.

Facebook on minu uus orjus. Vahelduseks vaatasin täna Hotmaili postkasti ka, aga seal polnud vihjetki esitlusest, mis pidi Ann-Getteri kaudu saabuma, kuid paroolisisestamine polnud asjata, sest leidsin tervelt kaks nädalat tagasi saabunud Teele-Liisi kirja, mis juhib ühe magistrandi spetsiaalblogile. Tegemist on peaaegu sama hea mänguga kui see. Kõige oodatum oli muidugi lugemiskutse saabumine Ramonalt. Nüüd pääsen ka ta blogile ligi, kuid praegu on veel liiga vara seda avada. Soovin Mairele kordki veel heameelt teha ja hommikul vähemalt 8ks saabuda.

A bit better than olümpiaad
Is my superficial  so-called love.

Truly honest hightest-rated daam
Stepped down the stairs dropping her glove.

It laid there flagged as:
beat me, kui saad.

Kas peaksin olema vihane endale või Lenelile, kui mu bioloogiaõpik tuupimissööstu õhtul tema käes on?