Täna kirjutan päevikut siia. See aadress on brauseris lausa nii sügavale langenud, et on kolmas L-täheline, mis välja ilmub; võib-olla isegi viies.

Eelmise postituse kohta taga targana lisan, et on piinlik ja hämmastav, kuidas võib midagi sellist kui elu ja surma küsimust võtta. Tundsin end lõpuks halvasti. Kõige juures on hea uudis, et Wiwiblogsi ma tööle ei saa (eelmine postitus oli Eesti Laulust ja on üsna mõttetu, et selle tegin), sest mina ja selle meediumi Aju ei nõustu, mis attitude on. Tunnen vajadust öelda lahti kõigest, mida 3. jaanuaril arvasin.

“Asami-sensei no Himitsu”: shoujo manga

Kes pole kuulnud, siis shoujo on teismelistele neidudele suunatud manga’des esinev  joonistamisstiil, milles loodud koomiksid käsitlevad tihti sihtgrupile oletatavasti olulist teemat, armastust, tavalisim formaat on järgmine: Read the rest of this entry »

Advertisements

Täna käisin Werneris 5 euro eest ekperimenteerimas. Hästi maitses lõpuks ainult tee, aga vahest seepärast, et ma teadsin, et see hästi maitseb, rooibosi tee. Seega ei eksperimenteerinud ma päris 5 euro eest. Read the rest of this entry »

Lisadega versioon:
http://ed.ted.com/lessons/should-you-trust-your-first-impression-peter-mende-siedlecki#watch

Mnjaa, vihmavarju jagamine on Jaapanis väga tihti paariprivileeg. Milleks kirjutada nimed südame sisse, kui saab ka vihmasirmi alla? Roomas ma muidu vaevu sabinat nägin.

Pikapeale viskas reisil päris mitmest inimesest üle. Read the rest of this entry »

Ma ei näe ennast enam.
Varem teadsin, kuhu lähen, millal.
Nüüd näen ainult sind.
Üht ’tema’, kellele näitasin,
kuspoole ööloojang jääb.
Teda näen,
üht ’sina’ kagukaares kulle karjatamas.

(kevad 2012, vist)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Ainult seda kõige kurvemat pinget,
veel seedimata ontlikuks,
kus juba sinust on saanud mina
ja keegi ei saa sind tunda ega oletada,
ootan sinult.
Kõik on üksnes klaas,
ent kahtlen, et me ikka killud
oleme. Kasvõi pärast elektrilist sulgumist.
(Nad ehk küll siis igatsevad, ent
klappida enam ei saa, räägitakse.)
Isepärast pinget identiteedilist ja
hõõrumist helgib mu boksist läbi-sisse
sinust välja (saad vaid anda)
ja rohkem kui nad kõik ligi mulle korrastuses.

(23.11.13)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Sõnastada hüvastijätukirja,
kui mu oma aeg pole ammugi käes,

vähesed värvid vettin’d,

oleks ikkagi kurb.

Me ei saa kunagi teada,
kuidas vihm tuppa sai,
aga anna mulle ikka juukselõikusleping
kogu mu eluks pikaks
oma kojaga.
Sa oled veel nii noor,
olgu, vaata siis, et oma toa saad.

Mul ei jätku ealeski pisaraid suguvõsa hargnenud niitidele,
ent taibata, et mu oma vennadki läevad kord nii,
on julm.

Kas näeme veel?
Me jäime nüüd üksi.
Mis koerast saab?
Elust vettid sa varem.
Su lapsi veel külastan.

(märtsi lõpp 2013)

4:03 (4:06)

Eelmise sissekande video ehk pilt on liiga häiriv ja võib olla isegi Illuminati. (Miks muidu küll keegi – Vevo? – otsustaks niivõrd häiriva pildi tervet videot edasi andma panna? Tegelikult ei peaks ühe silma suurelt kaadris näitamisest piisama. Ausalt märkides vaatasin ma seda videot just esimest korda päriselt. Mida see tšikk saega teeb?) Ma olen viimastel päevadel natuke liiga palju The Vigilant Citizeni lugenud. Varasem lugemine oli siis, kui ma Kerli Kõivu “Walking on Air´i” nii videole kui ka laulusõnadele tehtud tõlgendust uurisin. LOL. Väidan, et on iseenesest mõistetav, et maailmas tõesti on midagi korrast ära, ehkki minu isiklikus mitte, mis samuti tõestab seda väidet. Mõne inimese jaoks (kes teab vandenõuteooriatest palju).  Tervisega on sedasi, et võiks olla mõni tark käsi, kes mu abaluude ümbruse lihased korda teeks.

Eile õhtul pidin ma Johi bändi vaatama minema, sest teadin, et Getter veab mu Sõbra majja (kirjutatakse vähemalt kaht  moodi) kohale. Mõistagi on mul raskusi enda peas selle asukoha tõese fikseerimisega ja nii ma poleks nagunii kohale jõudnud kuigi neiu teatas mulle juba hilisel pärastlõunal, et tema on minu (pinutusevaba) tulemakeelitamise täiesti unustanud ega jõua ega saa. See pole esimene kord, mil ma Von Dorpatit vaatama läinud pole ja ka esimene kord, mil mind “hüljatud” on. Väidame, et neil kahel pole midagi pistmist. Kuna mina arvestan üldse väga harva, et ma kedagi näen, ikka võiks kvaliteedile rõhuda. Või kuidas? Muu seas: usus, et aega on kogu aeg ja isegi praegu, olen lausa musternäidis. Mnjaa, pfft. Mulle kajastus just üksijäämise pinnas.

Hiljuti on tekkinud kõiksugu inimesi, kellega Aasia kultuuride moodustisest rääkida Me kõik aga tahame vist soleerida, nii et me ei räägi eriti. Lihtsalt viitame. Ma olen lugenud portsu liiga huvitavaid manhwa´sid või webtoons´e manga´sid: “Love at First Sight” (season 2 on poolei) ja “Pink Lady” (täiesti kohutav tõlge, aga vähemalt legaalne; + parem, pooleli jäetud, sest ebaseaduslik siit; mõnest asjast annab see paremini aimu, kuigi ühtlane tõlge on kindlalt mõnda külge rõhutav) ning “Zettai Kareshi” (“Absolute Boyfriend”). Viimasest vaatasin jaapani seebidraama ka, mis oli erinev. Praegu jookseb veel Taiwani versioon ning plaanitakse ka korea oma, millesse lubatakse pearoboti (meesprotagonist) osas T.O.P-i (ok, on ilus mees, hääl on ka meeldejääv), ja seega peab vaatama. Originaal-manga ja kohalik draama erinesid üksteisest märgatavalt. Mõlemal olid oma mainstream-punktid, mis kattusid harva. “Love at First Sight” on geniaalselt , meelepäraselt segadusseajav. Ma ütleks, et kangelane ja T.O.P sarnanevad teineteisele minu silmis kahtlaselt. “Pink Lady” on väga ilusti joonistatud lugu kunstnikest ja teises pooles on seal roosisuine poiss, kes käib punamustvalges. Kõik on hirmus romantiline. Ükski neist pole päris klišee-“looming” (v a. liikuvad pildid), ehkki kõgist on rahaveskid saanud.

Mõni nädal tagasi edastati mulle, kuidas tuttavad inimesed reageerivad, kui neile mind mainitakse. Esimene mõte on sellest, kuidas tegemist on huvitava inimesega. Mina kujutlen seda kiiresti suust välja lastud lausena. Midagi paha ei taha öelda ja tõeselt hea ei tule meelde (viisakas vormis). See kinnistas, et vähemalt ühest on aru saadud. On aru saadud, et aru saamine on raskendatud. Katsuge ka kastist välja unistada. Eks ma vist võrdlemisi ülbe tüdruk ole, ent kui juba enam ei huvita, siis nii olema peabki.

http://www.youtube.com/watch?v=fk1Q9y6VVy0&list=PL204F84BCD30A76C9&index=13&feature=plpp_video
xxxcxccccxccccccxcxx
xxxccxxcccxcccxcccxcxx

Kuna nüüd on ohutu seda teemat puudutada, mainin, et vahest oli isegi hea, et ma Itaaliasse ei saanud. Uudised on minu jaoks must maa ja seega ma ei tea, et keegi oleks seal parasjagu revolutsiooni korraldamas. Nad ei ole seal ju päris kreeklased, kellele streikimine ja töö seisak küsimuski ei tekita, tundub. Esmaspäeval oli mu elu esimene ristimine. Kahele varasemale ma ei saabunud. Oli väga tore. Väidan seda, kuigi ma ei kirjuta enam emotsiooni pealt (sest ei saa).

[Kõige toredam oli nn aadrejaht. Otsisime üksteise järel raamaturiiulist pealkirja järgi teoseid välja. Autorit meile ei seejuures ei usaldatud, nii et abiks oli õnn ja mõistus. Lisaks oli tegemist ka õpinugte praktikapoole tutvustusega. Meie vanne oli väga ilus: kokku pandud kõiksugu eeposlike eeskujudega fragmentidest. Kui ma ei unusta, küsin koopiat. Pärast anti Phaidrose verd. See maitses hea. Phaidros oli tomat ja tõenäoliselt pipraga. Mulle pole varem kunagi tomatimahl nämma tundunud. (Korea või Vietnami sõjas tehti lääne sõdurkitega katse. Kahele grupile serveeriti mingisuguseid molluskeid, you have the point anyways. Esimesele neist kui kohalikku delikatessi, teisele kui kraami, mida nad surmaähvardusel sööma peavad. Tagajärje erinevus seisnes selles, et viimased sõid neid hiljem tsiviilelus vabast tahtest edasi. Põhjuseks võis olla, et eneseväärikuse säilimiseks need hakkasidki neile maitsema. Teine grupp leidis, tõenäoliselt üksmeelselt, et tegemist on jälkusega. Detailide osas minu ema sõna selle peale.) Ma loodan, et see oli kõik, mida see sisaldas. Pärast käisime Athena ees ohverdamas, osadega ka Notti vaatamas.]

Niivõrd-kuivõrd oli iga´st värki. Kahjuks oli vahepeal taustaks (mul) segadus, kellel ikka tore on ja kas üldse. Eile ja üleeile vastu ööd oli mul masendus. See tuli paljuski sellest tulenevalt, et ma seal kogu aeg sekkusin (elik “tsurkisin”), kui minu arust valesti oli. Kui testidel on õigus ja siin oleks sotsioonik – eeldades, et temal õigus on ja sotsiooikal põhja -, väidaks ta tõenäoliselt, et selle kutsus esile rahulolematus sellega, kuidas olen suhteid üles ehitanud. Kolmandal kursusel on see ilus inimene, meessoost, kellele ma näikse täiega pinda käivat. Igatahes valus on siis.

Üldiselt on mul töö- või teotahe kriis ja muudumine. Juba viimase nädala jooksul tšellotunniks valmistumine oli nii (see on siiski normipoolsem nähtus) ja homme on vanakreeka keeles kontrolltöö, mille tõenäoliselt vahele jätan. Nojah, ma ei pea lubama. Mu kaunid saapad võiksid seda maha võtta. Kõigest hoolimata näib maailm mind hoidvat. Ja samas! Samas on tunne, et “vanad (lähedasemad) sõbrad” on võltsid, vigased, valed ja igavad.

kes-dislaigib-on-südametu-inimene-terror
tõlge 

Jätku kibuvitsa siirupile

22. veebr. 2011

Tere, mm, rahvas. Lihtsalt dokumenteerimiseks: FB kõige populaarsem teema ja läbivaim sõna on viimasel ajal “kass”. Kassiajastu on vist viimaks käes. Mõnel pool nimetatakse Hiina astroloogilist Jänest Kassiks. Ma tean kindlalt, et seda ei tehta Jaapanis. Paistab, et kassid lihtsalt uude maailma (eckhardtollelik ehk maailm ilma egota, 2012) ei pääse ja võtavad nüüd populaarsusest viimast. Räägitakse, et kassid on egoistid. Kõnõleksõ, et ka autistid on egoistid. Mingisugused võib-olla otsesed katsed näitavad, et neil aktiveeruvad täpselt samad ajuosad, mõeldes endast, kuningannast või, nojah, kassist. Ma ei tea küll “normaalsete” katsetulemusi, aga tulemina võib eeldada, et need erinevad. Igatahes võib nüüd oletada, et autislikel seega kontsept “ise” puudub. Minu teistsuguguselt täpses (rõhuasetuselt, ekstrakomponentidelt) sõnastuses: neil puudub arusaam, et on olemas mitu mina. Väide, et ka loomadel puudub mina on kodusel põhjustel normaalne. Neil on ühismina, inimestel on see tükeldatud. Ma ei taha uskuda olelusvõitlusesse, sest lugesin Bruce Liptoni “Biology of Beliefs´i” ja tahan leppida üksnes koostööga. Tugevam-jääb-teema on selle taustal põhjendatud kui püüd säilitada liigi pärast võimalikult võimekas järglaskond (keskkonnatingimusi arvestades).

Väidet keskkonna mõju ülekaalukusest, mitte geneetilise ettemääratuse õigsusest ei oska ma siia külge lükkida. Ma eksin vist. Point on, et loomade ühisteadvus paneb nad keskenduma üldisele hüvele. Miks nad siis selle pärast võitlema peavad? Hävitada keha, mille ülesehitamiseks on hoolt ja energiat panustatud, on kuritegu ja raiskamine. Siin mõte katkeb. Alustame uut ja lisame mudelisse inimese: loomad peavad kaklema, et inimesed asjast aru saaks. (Inimesed on piiratud, sest anunnakid tahtsid, aga eks see uues maailmas muutub. LOL.) Kaklemine energia kulutamiseks? Paneme loomad tööle!! Päris lollakas. Mina ei saa küll töötamisega hakkama. Niisiis huvitab mind hetkel, kas geene huvitab tulevik. (Seepärast eespool ühildamisest.)

Lipton ütleb, et lapse eelistatud geenid määrab see, kuidas vanemad keskkonda tajuvad. Vaenulikuna või mitte, milliste omadustega olend ellu jääb.  Rakkudel on kaks positsiooni: kasvamine ja seisak. Viimane on siis, kui on ebaturvaline. Kaht korraga ei ole ja kasvamine on teadagi parem. Geenide sobivust ennustavad need, kellelt need pärinevad. (Ma ei tea, kas Lipton tõestas seda. Näiteid vist oli.) Seega geenid ei ennusta, vaid on ennustustulemused. Mõnikord täpsed või täpsemad või täiesti mööda. Ojah, ma ei täitnud seatud eesmärki, aga tema mõte on iseenesest lahe. Ma saan hakkama(!): loomadega on samamoodi. Vahest jätavad nad kalemisega endile mulje, et kaklemissoodumustega isendid on eelistatud ja säilitavad nõnda status quo´d.

Küll, siiki, kes on keha arhitekt(?). See, kes seal elama hakkab. (Ise oled süüdi. Vahendid, ehituskivid? Ise otsustasid nende vanemate juurde tulla. Ise oled…) Mina usun niisama, biosemiootikud ei usu niisama, et teadvus juhib arengut. Meile räägiti neljapäeval, kuidas silmadeta kärbse järglasi aretati hiire silma materjaliga. Tulemiks ei olnud imetajasilmsed putukad. See tšehhi (alkohoolik! mida iganes, “tšehho” või “slovakkia”) bioloog-biosemiootik, kes kõneles, oli hämmastunud, kuidas keha teab, et peaks kohased silmad kasvatama, kuigi värk pärineb piisaval määral võõrast sugupuust. Mul pole probleemi. Minust vist teadlast ei saa.

Antroposoofid ütlevad, et loomad pole nagu inimesed, inimesed on nagu loomad. Inimese embrüo võib ahvilaadne välja näha, kuid ahvi embrüo ei meenuta kunagi inimest. Kõige mõttekam semiootik, keda olen viimasel ajal kohanud – mõttekas, sest ta sarnaneb hämmastaval kombel inimesega -, ütles, et inimese-looma vastandus on nosenss. Eriti lauseis “Inimesed on targemad kui loomad”, sest on ka lause “Minu Ferrari on kiirem kui autod.” Nalja sama palju. Sõna “muud” on vahelt ära. Emme ütles,  et viimane lause on põhjusega, kui uskuda, et Ferrari on autode jumal. Jumal-auto. Nüüd ma mõtlen sellele ja arvan, et see on ilus.

Igatahes ei oska mina siit midagi tõestada. Ilmselt ka loogiliselt põhjendada. Vahest võtab keegi teine selle enda peale. Biosemiootika on hädas, et neil pole tõestusvahendeid, mida bioloogia aktsepteeriks. Mina olen enam-vähem kõiksuguste lahendustega päri. Minu arust ei ole Bioloogia ilus nimi. Mõnus, kui keegi midagi viimaks teeb ka.

Autistide kohta seletasin ma selle pärast, et ema uurib selle kohta. Välgu-Meele onu on selline, aga nende kahe isa on emmekese arust asberger. Me tegime kah kõik teste. (Link. Kõige parem küsimus on selle kohta, kas mul on küsimustike täitmisega probleeme. 2+ Mu psühholoogiaõpetaja pani mulle südamele, et kui tema ütleb tunnis “Analüüsige ennast”, siis ei käi see minu kohta, sest mina teen seda niikuinii. Pigem on see märk tagasi tõmmata. Mul on ilmselt astroloogiaraamatute lugemisest [kaugel eespool mainitud – toim.] mujetavaldav kirjelduste pagas, kuigi ma tihtipeale vist ei tea, mida need tähendavad. Mu ema läheb mõnikord ehk vastava tuju korral hulluks, kui ma ei suuda mõnda psühholoogiaalast terminit kerglaselt võtta. Oeh. Igatahes ei tea ma enam üldse, mida miski tähendab. Kõiksugu küsimustikud ajavad mind rappa, kuid ilmselt ma siiski jõuan nendega kuskile.) Ma olen 71/200 ehk 35,5% asberger, kui kedagi huvitab. Ma ei ole geenius. Böäää.

Ma tegin üldse kõiksugu psühholoogilisi teste. Linke. Ma panin neid FBelusse üles ka, aga ilmselt scroll´itakse neist üle või pole isikud ja indiviidid lihtsalt Ctrl+End vajutanud ning seadistustele klõpsanud ning määranud, et wall´il/seinal ei näidataks mitte  face´e, kellega hiljuti seal rohkem suheldud, vaid absoluutselt kogu voolu. Võimalik kah, et keegi teine pole vähemalt 30% asberger. Selliste huvidega. Nemad võtavad lauset “Whatever it is that I´m doing with my time” hoiatusena.

Ma olen hiljuti seoses Grammyde ja NME Shockwave´iga  väga palju head muusikat kuulanud. Paljudele olen FBs viidanud, kuigi see ei väljenda koguplaani. Tegelikult on keskmiselt 1-2 teemalugu ööpäevas olnud. Tähsam on, et üks kommenteeris, et Arcade Fire teeb autistlikku muusikat. Ma ei saanud aru, mis ta öelda tahtis – äkki depressiivset? -, tema ei mõistnud mu küsimusest, et mina ei mõistnud. Ta ei taibanud ka, kas ma flirdin temaga. Ma ise proovisin hoiduda. (Ta luges ilmselt: räägi  m u l l e  (veel) autismist. Pärast neid koduseid loenguid… kuigi ta ei tea nendest.)

Järgmine kord tahan rääkida prujektidest (teostamatud projektid). Kahjuks ma pole veel tühi.

Igatahes saite pealkirjast teada, mida ma parasjagu jõin. Lisainfoks, et peavalu oli ka. Tagantjärele on päris huvitav meenutada, et on olnud hetki, mil sõna “kala” on tundunud mõistlik kõikehõlmav vastus pea igale küsimusele – seda isegi rodus – ja et kahest silbist pikemad sõnad on probleeme valmistanud. Ma olen vist viimaks õppinud FB-i kasutama (sotsiaalselt ja maniakaalselt).

Muusika, mida te muidu kunagi ei kuulaks.

Kui mina kord vabaks saan, ei seo ma mingeid pühi kohustustega mingigi inimese ees või kohustusi mõne inimese ees ühegi pühaga, võib-olla üldse millegagi. Kui mina vabaks saan. Võib-olla loon kohustusi ainult enda ees, mis seostuksid pühadega. Seekord ei ole ma inimene. Tahan semiosfäärist välja.

Häid jõule!

Rändom ja skeerri

2. nov. 2010

Eile oli väga hirmus päev. Hingedeaeg algas ka. Kreisi. Ma räägks pigem ainult leebemast osast, aga ma ei tea, mis mul viimasel hetkel viga hakkas. Muud loete oma vastutusel, kui ikka ära tunnete.

Ma said voodist välja isegi vähem kui 10 minuti jooksul pärast äratuskella helisemist. Ilmselt kogu jama algaski sellest, et ma olin veendunud, et tuleb produktiivne ja meeldiv päev. (Näiteks päev varem lõpetasin õhtu isegi nii edukalt, et Kalliopiose elulugu sai mitu lõiku juurde.) Esimene jubedus jõudis minuni siis, kui olin arvuti sisse lülitanud ja asusin kassi aknast sisse laskma. Susi võttis seepeale vaevaks kassi terroriseerima hakata ning maandus oma suurte kohmakaküüneliste käppadega minu läpaka klaviatuurile. Selle tulemina lendasid kuus nuppu küljest ning ma tegelesin vähemalt pool tundi nende tagasipanekuga.  See oli väga masendav, sest ma teadsin, et mind oodatakse. Vahepeal sain Reedalt sõnumi, et tal on liiga vähe tervist ja ei suuda osaleda. Tundus, et selle elan üle.

Väljusin 5 minutit enne täistundi, et raamatukokku minna. Park hotelli juures seisid tee peal kaks hakki ja minu lähenedes nad kraaksatasid sünkroonis. See oli tõeliselt hirmuäratav, aga õnneks ei vaadanud nad minu poole. Noa-laeva-koguduse kell arvas vist, et on keskpäevatund, kuigi polnud. Mina igatahes olen veendunud, et ta eksis. Kolin kestis terve selle aja, kui Vallikraavi-Kuperjanovi nurga lähistelt Tiigi tänava keskele jõudsin. Tormasin kähku sisse ega püüdnudki ID-kaardiga kohmitseda, hakkasin omi otsima. Kedagi polnud näha ja tundus kasulik helistada. Selgus, et see on võimatu, sest telefon oli kodus. Tegin maja peal 15 minuti jooksul paar tiiru ja passisin mõne aja paigal. Seejärel läksin mubiili tooma. Kaebasin emale Susi peale.

Kõned andsid mulle teavet, et mul oli täiesti mõttetu 11ks kohale minna, sest nii Helena kui Krista olid tol hetkel liiga hõivatud. Ma oleksin võinud kohe esimesel korral pärast kodust lahkumist loomaapteeki minna. Maailm läks siiski natuke ilusamaks. Mis mul nüüd sest, et mind oodatakse. Käisin veel linnaraamatukogus Barthes´i “Mütoloogiaid” toomas. Ehk olen nii tootlik ja läbin vähemalt selle raamatu kolme nädala jooksul. Käisin peos tiramisut ja jogurtit ostmas, mis sest, et trajektoor oli energia ja aja kokkuhoiu seisukohalt vale.

Meie rühmatöö oli suhteliselt kräpp, aga vähemalt oli lõbus. Käisime korra Helenaga teisel korrusel üht ilukirjandusteost toomas. Enne vaatasime registrist järele, kas selline on siin olemas ja miskipärast ka, kus see on. Riiulite vahel avastasin, et ma ei tea autorit. Otsisime siis kaanepildi ja pealkirja järgi. Hämmastaval kombel algaski autori nimi S-tähega, nagu Helenale oletasin. Kõige labasem nimi, mida võib inglise keeles kujutada: Smith.

Mõne aja pärast ilmus mu isa raamatukogu lounge´i. Ma peitsin ennast madalamaks. Enne olid Roby ja Rasmus koos mööda lonkinud. Otsustasin ajaviiteks teha nendega kiirküsitluse meie grupitöö teema vaimus. Ma leidsin ainult Roby üles. Küsisin talt, mida ta arvab vee müümisest. Täpselt siis saabus minu isa ja nägi mind. See oli fail, sest ma olin ekstra püüdnud teha nii, et ta mind ei märkaks. Tal oli muidugi asja ka, sest ma palusin tal ühe lehe välja printida. Igatahes sai Roby palju mõtlemisaega. Ta arvas, et vee ostmine on halb diil, kui ka kraanist saab. See oli vähemalt kooskõlas. (Meeldib see, mis on ettearvatav ja eeldatav.)

Passisime kolmekesi kuus tundi raamatukogus. Kui lahkusime, valutas vist meil kõigil pea. Mul lõhkus veel õhtu otsa ja Marul oli ka mingi probleem, millest ta kuidagi jagu ei saanud. Käitus seepärast inetult. Eriti hull, et see ajab ka minu segaseks. Saksa keele tekst, mille isa sai üle anda, rääkis tüübist, kes sai gripi. Just sellest kremplist mõeldes hakkab ka uuesti imelikuks.

Adieu, Kalliopios, but you´re still gonna die. Ma pean “Kalliopios II-le” kiirelt blitz´i kuulutama. Ma just vist tegingi seda.

Misa:”I can’t imagine a world without Light!!!”
L: “Yes, that would be dark.”

Amane’s obsessive love towards Yagami Raito is just about all we’ve figured out.

If you keep my secret, I’ll give you this strawberry.

My number of friends has increased yet again.

If you use your head, you won’t get fat even if you eat sweets.

I was playing cynical back then.

Will you be eating that cake?…say what you want, but I will be taking the cake.

L: “Tell me, Light, from the moment you were born has there been a time when you’ve actually told the truth?”


+++++++


Ma kujutan ette, et mul oli vahepeal elu. Umbes nädala jagu tegelikult oligi, sest arvuti ei võtnud pilti ette. Probleem oli kõigest juhtmes ja isegi mitte laadijas. See aeg oli vahepeal lausa tunne, et mul on veidi akadeemilist võimekust järel.

Semiootika on tegelikult huvitav. Praegu on [khm] sHuhtHlHemisHpostHulaatHidHe imHpHlikhatHsHioonidH* kõige põnevamad. Mul oli esimest koda tunne, et, jumalAnni, ometi midagi mõttekat. Teisisõnu on need efektiivse suhtlemise reeglid. M eksib pidevalt minu arust kõigi nelja vastu. Need on:

1) informatiivsus (kvantiteedi aspekt) – ehk öeldu peab olema informatiivne, sisu võiks olla; tähendab: peab olema;
2) tõesus (kvaliteedi aspekt) – reegel hoiduda rääkimast seda, mida ise pead valeks, või väitmast toda, milleks sul pole alust;
3) relevantsus (olulisus; suhte aspekt) – asjakohasus, õige kontekst, ei lisalisainfole;
4) väljenduse selgus (korra aspekt) – mitmetähenduslikkuse vältimine ja kompaktsus.
Ma arvan veel, et sissejuhatus kultuuriteooriatesse on lahe, sest ma pole ühessegi loengusse jõudnud. Seminaritekstid on mõttekad. Mõttekus on kõige olulisem. Loogika tundub mõttekas ainult selle pärast, et mul pole sellega sidet.

Võtsin uue rolli, milleks on “Death Note´i” fangirl, spetsialiteet L-le. Iseasi kaua ma seda välja vedada viitsin, sest vahepeal on tunne, et ei jõua edasi vaadata. Tahaks kellegagi koos vaadata.

Edasi on mubiili taustapilt ja põhi-pic teemale, mille disainimiseks ma näginnii palju vaeva , et mobiliseerisin isegi Loo. Viimased täiustused tegin täna hommikul ega saanud seepärast eesti keele seminari minna. Jaanuarini ma enam sealt nüüd puududa ei saa. Või kui, siis arstlikul loal. Teema on ILUS. Olen valmis kõigile näitama, aga teid ei peaks see huvitama. Oleme normaalsed, erinevalt erilistest. Siin see nunnu on:

Lisakulinana olen ma keeles pettunud. Iga teine õppejõud on valmis mainima midagi, mida nad julgevad nimetada isegi metakeeleks. Ma saan selle vajalikkusest täiesti aru, veendudes, et neid tegelikult ei huvitagi enda eriala mõttekäikude ja isiklikegi igale tohmanile kätte- või arusaadavaks tegemine. Semiootika sissejuhatuse seminaris on eriti hull, mul tekkis vahepeal kahtlus, et mul pole selle tüübiga absoluutselt klappi. Üldiselt on parem, kui räägib keegi teine, mitte tema, kuid ma harjutan.

Ojah, juhtusin trehvama ühte noormeest, keda polnud 2-3 aastat näinud. Ta rääkis mulle oma elust ja mina mõne teise inimese elust ja enda esmakursusmuljetest. Ta kommenteeris, et ei saa aru, miks keegi üldse peaks semiootikat õppima. KehaMeeleKooli tunnetusega inimesele on üleanalüüsimine ja -puurimine ideoloogiliselt vale. Mul on ka seepärast psühholoogiline blokk, aga üritan pead õigetes pilvedes hoida. Halb on see, et semiootika näib olevat elustiil.

Täna rääkisin Meriliniga pikalt ja teemadel, millest tavaliselt: Merilinist ja sellest, mida õpetaja väitis või hakkab kohe väitma. Ennustamine ei ole täppisteadus. Seletasin talle Kapsi-kontekstis suusoojaks, kuidas mu blogimine on mõnda aega jõude, tühikäigul ja motivatsioonita olnud. Ma parafraseerisin enda aju tühjenduseks talle, et seda tehes tähendaks seekordne fiasko järjekordset virisemist. Seda ma siin teinud olengi. I hate losing.

Viimase fraasikese kontekstis: ma tegin eile haltuurat ja see on siinsamas võrgumaastikul olemas. Pealegi mingi fiktsionaalse muusiku tarvis ka sulg ei jookse, sest ma kaevan täiesti vales kohas!!! Täiesti arusaamatu, miks ta pereelu mulle piisavalt tähtis on või tundub. Lõpuks ma ütlen seda, mida saan öelda, ehkki plaanin öelda, mis tundus vastav. Nii metaks pöörab. Joga ei olegi vaja mõista. Teeks selle ainult teadlastele selgeks.

*suhtlemispostulaatide implikatsioonid