Eesti laul tuli ja läks nagu ka plaan siia regulaarselt mõtteid kirja panna. “Parem Hilja kui mitte kedagi…” (Mu tunded selle sõnakõlksu osas on kahetised. Otsin midagi etemat, millega end vabandamata välja vabandada.) Nagu tavaliselt algas seegi sõnavõtt prokrastineerimisest (eesti keeles homse varna lükkamine; mõlemad sisaldavad sõna homme (ld. cras)). Tore, et ma ikka tulin. 🙂 Ja algas ka multitask‘imisest (rööprähklemine? siiski oli vaid üks tegevus käeline ning teised tajumise ja mõtlemisega seotud).

PS. Eesti on 2. poolfinaalis.

Bulgaaria (2. poolfinaal)

Üks selle aasta kauneimaid laule on Bulgaaria “Beautiful mess”, mida esitab noormees, kes on nõnda noor, et enne teda pole ükski selle sajandi laps suurel eurolaval võistlejana üles astunud. Kristian Kostov Read the rest of this entry »

Krokodille hoian kodus voodi all.
Sina üksnes puhka.
Kaljukotkast pean vabalt muistsel maal.
Minu mõistus puhkab.

*

Pööra tagasi, mu kullake,
pilvi koos vaadakem:
kihisevaid virsikust
oled
Sa ikkagi kkuumem.
Silmad solvatud kätte Sult sain.

Sinu hambuline naeratus,
krokodilli armastus:
sõjakas, võitmatu sul
võita,
kui kohtlaseks kohkun.
Kõik tundub lihtsalt nii siin!

*

Vägesid mul oled juhtinud,
tüürida aidanud,
pidevalt oodand, kuid
täna
ma tõin Sulle trooni,
puhun värvud Su koonult ja veelt.

Ühelt poolt roomaja,
teisalt kull-lendaja.
Armastan jälgida
või läinud
siit oleksin ammu.
Ole mees või teiselt poolt lind.
Mõnikord.

~~_~ _~ ~~ _~ _
Krokodille hoian kodus voodi all.
~~ _~ __
Sina üksnes puhka.
~~_~ _ ~~ _~ _
Kaljukotkast pean vabalt muistsel maal.
Minu mõistus puhkab.
~~ _~ __

Inspritaatorid, plagiaat ja kannatanud, kellega tutvumine võib piirata. Muidugi küll õige. Guckkasten “Gavial”

Mul pole veel õrna aimugi, millest nad laulavad, peale Google Translate´i “a tree sprouted a little crocodile /- -/ I said dis/non-(??)/un__ly“. (mälu järgi)

Tartus on puhkepäevad juba kätte jõudnud. Viimase TÜ tunniplaani järgi võimaliku (minu teada) tunni ajal oli kesklinnas retsiruuporeid või midagi sellist, mis lõi meeleolu. Eelviimase tunni lõpuks aga, kus me tõlkisime Platonit, olin jõudnud täiesti meeleollu, et mul on nädala viimane tööpäev. Seetõttu sain šokki ja pettumust, kui tunni lõppedes hakkas Hanneliisa homse kodutöö järele muretsema/ (muretsedes) uurima. (Minule jäänud mulje põhjal on kübeke muret tema norm olek.) Igatahes oli mul hiina keele tund, kus õpime nüüd kirja. Õpetaja arvates oleme nüüd võimalised kirja alustama. nǐ hǎo, wǒ jiào Anni. Read the rest of this entry »

Roland tuletas mulle just meelde, et mul on blogi olemas. Käisime õues mängimas. Ausalt öelda ma ei mäletanudki, et olen selle eelmise sissekande teinud.

Viimasel nädalal olen teinud endast kedagi, kes ma võiksin olla, kuigi tegelikult pigem käitunud nõnda. Seda seoses märksõnadega Southwestern, Ameerika, raamatumüük, suveks töö. Ükski inimene (vähestest), kellelt olen nõu küsinud, pole mulle kindlat soovitust andnud, rääkimata Karinist, kes ütles mulle veendunult, et see pole minu rida. Tõenäoliselt on juba midagi valesti, et ma väljaspoolt otsustamisnüket ootan: nemad otsivad iseseisvaid optimistlikke inimesi, kes tahavad kõik oma firmat. Minu enda otsus on selles osas arvatavasti ka juba nii valmis, et isegi unenäod ei anna mulle teada, mida usaldada. Ainus, milles veel kahtlen, kas minu juurde veel selliseid ideid-võimalusi tuleb; ja paremaid. Lõppedeks olen praegu peaaegu kindel, et Tartu linnas võib nüüd olla vähemalt üks inimene, kes arvab, et mulle meeldib (naiivse ja aatelisena) tema aega raisata. Meeldibki, kui ta arvab, et aega saab raisata. Ta on aga tore inimene. Kui teema vastu on huvi või tahate kellegi aega sisustada, võin numbrit jagada, kui põhjendate.

Karin ütles mulle, et tema näeks mind idas (Indias, neh) vabatahtlikku tööd tegemas, pealegi on USA selline koht, kus Anni lihtsalt kokku kuivab. Mul on imago, mida hoida. Minu kaudu saab nõidade telefoninumbreid, kui häda nõuab.  Mina tahan loomingulist tööd teha (pange mind, appi). Mul pole kõigest hoolimata ideid, kus ja mida kunagi teha. Praeguse seisuga plaanin Eestis ühe turvakoduga tutvuda.

Ning on veel üks huvitav koht, millest ma olen vist pihigrupi tekitanud, oeh.

Just Look at All the Fucks I´m Gonna Give in the Future

Read the rest of this entry »

Kohustuslikem sissevaade

23. veebr. 2012

Viimasel ajal on tunne, et olen niivõrd lõdva päevaplaaniga inimene, et see on lausa imelik. Eriti siis, kui Kariniga räägin. Raske on teda õpetajana (teenindajana?) võtta, kui ta on oma sõbranna. Tema isegi võtab end vist minu juhendajana pigem. Päevapoolsed tunnid on tõepoolest paremad, olen enne kolme kõbusam. Read the rest of this entry »

Mõni tund tagasi leidsin, et olen hommikul oma juukseid kamina ääres kõrvetanud. See pidi olema 7-10 vahel ning mina mõtlesin eksami alguses lihtsalt, et vingutoss on külge hakanud. Natukese aja pärast lähen nunnudega Toomemäele, aga üldiselt on elu nigu fun!

Eile tulin Pärnust, sest täna oli täiega fail kirjandusteaduse eksam, milleks ma olin täiesti valesti õppinud. Read the rest of this entry »

See aasta põletan ma kodus küünlaid ja sarnaseid masendusi nagu eelmine aasta loodetavasti ei tekitata. Vahest olid nad juba ära siis, kui poes olin. Hiljem saab lasanjet ja veel hiljem kooki, mida Looga tegime. Vahepeal olid elektrikatkestused. Ma ei tea, millest need tulevad, aga seetõttu ei saa kõlaritega arvutit sisse lülitada ega küünlaid kustutada. Mõnes mõttes väga hea.

Vanemad tekitavad kõiksugust jama. Ma pole kunagi nii melodramaatiline olnud kui pärast seda suve. Või mida iganes see sõna ka presenteerib. Mind on palju lihtsam nutma ajada. Endalgi. Sellest aga olen siin vist varem kirjutanud. Minu oma ema teeb tema ema oma arvamistega õnnetuks. Palun, kõik, kelleni ulatun: veenduge, et teate, et olete vaid oma elu kangelased. Ärge võtke vabatahtlikult vusserdava ämma/äia rolli.

Kui te ei tea, millist (välismaist) sarja pärast rasket tööpäeva, kui pea tühi on, et siis tühja panna, võtke kindlasti K-drama “Secret Garden” ette. Too on natuke liiga hea ja on vähemalt üks absurdne tegelane, just nagu mulle meeldib. Ainuke viga on parandamatu mammonakultus; meeleparandus eksisteerib sarjas vaid siis, kui see ise sinna välja mõelda. Muidu oskan seda ükses üle kiita. Lisaks olen ma leppinud, et mulle K-popp meeldib ja isegi keel tundub juba ilus.

Üks eluline asi, millest ma veel aru ei saa, on küsimus, miks on vaja päevas nõnda palju hentai´d ja yaoi´d tõlkida. Neid on Mangaupdatesi väljaantute jooksvas nimekirjas liiga tihedalt, et see märkamata ei jääks. On hirmus tüütu sealt vahelt muud üles leida. Ehk on uuel aastal inimesed normaalsemad ja tõlgivad vähem rõvedusi. 2012 olla eriline ikkagi.

Minu elu koosneb jälle justkui eimillestki. Aga Eleanor Rooseveltilt (kes iganes ta täpselt oli) pärineb mõte: “Great minds discuss ideas; Average minds discuss events; Small minds discuss people.” I can do everything.

Seekordne taustamuusika ei ole tausatks, ausalt. Nimelt plaanin sellele läheneda metatasandilt. Igatahes vähemalt siis, kui see peaks mul välja tulema ning siis oleme tagantjärele targad. (Link ja videoga link, kui visuaali olemasolu võib segada. Lisaks veel üksnes instrumentaaliga link, kui sõnad peaksid ka segama hakkama, kuigi seda kindlasti ei taotle. Videoga variandil on seega tõlge kaasas. Kusjuures see pole kindlasti tema taotlus, aga minu oma võib olla. Siiski, kui hääl juba algusest peale vastu käib, pole midagi teha. Lugege või sõnu lingilt. Nägemiskanali võrdlusanduri sõnul (who needs brain?) on mõlemal juhul tegemist netiavaruste standardtõlkega.)

G-Dragoni “Butterfly” on kerge lendlev (unelev) ja sentimetaalne (eriti, kui ma taban ära, mida see sõna tähendab) lõpetatud, silutud jupp muusikat. Autori puhul on tegemist hitimeistriga, nii paljukest, kui mina tabanud. Tema kunst on tema jaoks (avalikult, vahest implitsiitselt) käsitöö ja ta kuuldub kasutavat ühtluse valemit. Ma olen täiesti kindel, et ta kujutab valemeid ette. (Ausalt, ma ei vaevu allikate järele tuhnima, aga ju olen Youtube´ist üht-teist lugenud. Vähemalt, kui seda saab usaldada.) [Jumal küll, Välk tegi profiilis Alex Turneri nägu, ilmet. Halb nägemine tõesti tasub end ära. See oli tõeliselt ilus. Teenage crush, puberteet kestab veel või mul lihtsalt ongi väga madal drive.] Kodumaal on ta vähemalt sõnakasutuse eest tunnustuse pälvinud ja kriitikute huviorbiiti tõusnud. Mina korea keelt ei oska, mis tahes mulje teile ka jääda võib (ning mind ei huvita ka, kellele ta laulu pühendas. Mulle igatahes mitte. Põhjus võib selguda järgnevast). [Teoreetiliselt võiksin küll vormi umbkaudu hinnata vormi efektsust, ehkki mitte efektiivsusut. Huvitav… Parem, kui vähemalt mina midagi pulkadeks lahti ei võta.] Inglise keelest ma siiski üht-teist taban nagu loodetavasti teiegi ja kui rohkem või teisiti kui mina, on kah põnev. Aasia lipuriikides on põhjuseta inglise keel täiesti asendamatu nähtus. Nad oskavad seda Koreas küll paremini kui Jaapanis (minu mitte nii alusetu arvamus), aga läks ikka nii nagu ikka. Ainult kõige obvious´imad kohad tulevad puurimise alla. Refrään:

[It About you a Butter fly]
Every time I come close to you (Every time I’m feeling/kissing/loving you)
Feel like I’m gonna Dream every time (I get butterfly)

On küll parem, kui ma esimest rida (esineb vaid korra), aga oleks hea, kui seal oleks üks koma, ja palju ilusam ka. [Pealkiri võib ju ka viidata sellele levinud metafoorile, mil kellelgi on liblikad kõhus. Ma ei tea, millest räägitakse, aga tegemist peaks olema meeldiva tundega. Ma tean, mis tähendab, kui kõhus on vaakum ja must auk ja hirm(us) on. (Võisin ka ä-re-vus valesti valmis moodustada.) Ehk ongi sama. Kurb on, kui kellegi peale kõhus keerab ja kõik justkui kokku kukuks. Lisaks viitab võimalusele ka see, mis sulgudes on. Parem ignoreerin.] Igatahes tuli välja see, et kogu laulu juhtmõtteks jääb (refrään on ju tähtsaim osa, sest on meeldejäävaim), et kallis, libikas, sa oled igav inimene: iga kord sinu ligi olles (mida ma iganes siis ka täpselt teen) tunnen, et peaksin kusagil mujal olema ning jään unelema/magama, sest tõelisusest on midagi paremat. See teeb su eriliseks. Võib-olla on mul hoopis krooniline narkolepsia. Selline on ühele poolele varjatud sõnum. Kindlasti leidub ka teise poole eest peidetud sõnum. Peale selle on seal ka rida “trust me I make love to you“. Ma eeldan, et korealastel siiski pole väga pealiskaudne argine või vahetu suhtumine seksi. (Kwon Ji Yongi kohta tegelikult ei tea, me ei tunne täiesti kindlalt. Ma ei mäelta kedagi, kellele oleksin nii igav olnud.) See to seal kõlab väga asjastatult. Aga korra, kui ma (eriti püüdlikult) hoolikamalt kuulasin, siis kuulsin (oma soovunelmate mõjul) fraasi “trust me, I make love with you, safe.” Btw, mis see “natural heart” on? Peale selle on see süda kontekstis korraga nii rändoomne.

andunud fänn Getter. Eelnev oli pikk sissejuhatus kurvale loole, mille pärast õnnetu olen. Reedel ma käisin Tallinnas. Ma ei ööbinud seal: jõudsin juba null-kaheks koju. Saku suurhallis oli Hurtsi kontsert, mille jaoks mulle pilet kingiti. Mina suutsin end valmistumise osas kokku võtta alles neljapäeval, mil otsustasin, et tulen samas kompletis, mida juba kandsin. Pealegi armastab Getter Theod (pinnapealselt ja) sooviga tema käte vahel surra. (See on selline mäng, milles Getter mind nüüd järgmiseks hammustab.) Seetõttu alustasin ka alles siis laulusõnade niivõrd-kuivõrd läbivaatamist. See tähendab, et suurema aja kuulasin hoopis K-poppi. See on nii kurb. Kui kevadel Hurtsi enam-vähem kuulama hakkasin, tekkis samasugune allakäigu tunne. Hip-hop ja räpp on isiklikus reflektiivperspektiivis hämmastav regress ja degenereerumine. Ma lausa tunnen, kuidas mu indie-punktid degradeeruvad. See algas juba vähemalt eelmise nädalavahetuse eel, mil võtsin nõuks Nicki Minajiga tutvuda. PS kuskil on Eminemil veel sünnipäev, palju õnne. Youtube´is lugedes saab kõike teada. Varem kuulasin ma ikka normaalselt mussi nagu see või too või see seal või too seal vne. No, see esimene on küll täiesti eksitav näide, aga siiski… (Tõsi siiski: kõik, mis kaugelt tuleb, on rohkem indie.) Kolmas on ka veidi mööda.

Sõitma hakkasime reedel kella 13 paiku. Läksime Maidu autoga – omanik peab veel arve esitama -, millega sõitsime otse peatusteta kohale. Autos kuulasime mingisugust imelikku muusikat ja ma mängisin mängu, millest võiksid arvutimängud inspireeritud olla. Käisime Ülemistes kingapoodides. Enne seda oli WC odüsseia Getteri juhtimisel. Me oleksime Merilini peaaegu kaotanud. Siis sõitsime Rock al Mare juurde, et suuremast liiklusest pääseda. Liiklus oli kohe nii meeletu, et auto peatus foori taga lausa nii harva, et täiesti raske oli silmi värvida. Rock al Mares käisime söömas. Ma olin pirtsakam kui vaja, aga seekord oli isekus lubatus, nii et me ei läinud söökla moodi asjandusse sööma, vaid sõime selle vastas pitsakohas. Lahtine pirukas, mida mulle pakuti oli selline, et leidsin, et mina saan tavaliselt küpsemat. Lisaks tahtsin apelsinimahala või vähemalt punase apelsini jäätist. Kumbagi ei saanud ja läksime kohe-kohe suurhalli ukse taha valvesse. Olime juba enne näinud, et seal on juba rahvast valmis. Enne seda jõudis Getter toidupoes pirukat toomas käia ja sel ajal ukse taga kõrbistada, kui meie, toidud ees, mugistasime; Meriline söömisvõistluses peaaegu teise ehk mitte viimase koha saada, jäime viiki ning Mait vaata et meist ilma jääda, kui me teda otsima läksime. Kui ma veel vahepeal huuli värvisin, arvas Getter, et mina esireas olema ei peaks. Nii nunnu.

Oodata oli tore. Mait oli kaua-kaua ainuke meesterahvas silmapiiril ja jubedad vene tüdrukud suitsetasid. (Plaan, kuidas neist lahti saada: kutsuda politsei avaliku koha reegli rikkumise eest või vähemalt ähvardada ja ka nad eemale suitsunurka saata.) Ma õppisin natuke ladina keelt, oli külm, tuul puhus ning ülemimine-või-alumine-uks-dilemma piinas pidevalt. Lõppkokkuvõttes olime kõõõõõõõik (või vähemalt väga paljud) vale alumise ukse juures. Kõndisin selle tormamise ajal (toimus veidi enne 19) end peaaegu üle prügikasti katki ja näpuke sai natuke haiget. Selle käigus kaotasime Getteri, keda nägime järgmiseks otse Theo mikrofoni ees vist teises reas. Meie olime vasaku tiiva keskel. Seega ka üsna lähedal. Algus oli ka päris tore, istusin maas, mu pea oli rahvale kubeme kõrgusel. Just nii oli hea sõnu vaadata. Merilin kommenteeris, et annan peaaegu superfänni mõõdu välja. Loomulikult sellise, kellel on piisavalt eneseusaldusprobleeme, et sõnad enne algust siiski välja otsida ja neid siis värskelt üle õppida. MIDi esinemise ajal – see oli kontaktitu, et mitte öelda lausa tuim, kuigi muusika oli küll huvitav, ma harjutasin soojendushüppamist; kõigile-kõigele hüppamine võib küll ebaeetiline olla – jäi Mait Merilinist rasedaks ja siis tüüp togis meid oma kõhuga. Minu jaoks on selline kohtlemine ebameeldiv, õõvastav ja toob välja halvema minu (mingite kadunud mälestuste tõttu vist). Siis mingi hetk alustas Hurts ka. (Peaaegu ei saanud arugi… : P mitte) Mingisugused keepides liputused olid korraaga laval. Need olid tantsijad, kes tegid tööd silmailusti. Visuaal oli ka. Säherdust Lätis ei pakutud, tantsijatest rääkimata. Kõige parem koht oli siis, kui bändimehed lavalt lahkusid ja olid pikk sümfooniline osa, mille (kood)nime ma kahjuks nimetada ei oska. See läks küll pika peale üheks nende lauluks üle. Selles ansambilis oli tšello ja 2-3 viiulit ja vahest ka harf. Mul oli kahju, et ma tšellole lähemal polnud, nad olid hoopis lava teises ääres. Peale “Happiness´i” lugude lausid nad ka “Veronat”. Lätis oli tantsijate asemel ooperilaulja. Tolle puudumise tõttu pidi Theo kõik kõrged (imelikud) kohad üksi tegema. Getuka arust oli see naljakas. Seekord olid loobitavad roosid valged ja mõned ka punased. Viimased organiseeris, vististi, siinne fännklubi. Meieni ei jõudnud ükski lill. Mait sai ühte küll puudutada, kuid vähem kui pool minutit hiljem nägime seda õietult kaks rida tagapool ja murtud varrega kellegi käes õõtsumas. Mingil kummalisel põhjusel viskas Theo meie rahvuslipu rahva sekka, see oli liigagi kummaline. Ma ei oska võtta seisukohta, kas ka inetu. Lisalood olid selgelt planeeritud, sest saatebänd ei lahkunud sel hektel lavalt. Oli täiesti tore, Merka ja Getukas otsid endile viieeurosed märgikomplektid, ühes kuus tükki kokku. Mina tahtsin ikka veel apelsinimahal, aga Selver, kuhu minna proovisime, oli kinni, kuigi kell polnud veel päris pool üksteistki. Järgmisest Selverist, mida nägime, oli saanud SE__ER. Seega tuleb moodustada bänd nimega Seer, selle esimese singli nimi olgu “Seer”, esimese albumi pealkiri “Sadness”, teise nimi “Happiness” või pigem “Unhappiness”. Ma nägin Maidu sõjaväekaaslasi, kes teda hirmsasti näha tahtsid. Olin nende nimesid ainult kuulnud. Minu kui maa-aristokraadi silmis olid nad suvalised päälinna nolgid, keda tuleb kaarega Tartust, tsivilisatsioonist eemale hoida, sest “muidu ei tea, mis võib juhtuda”. Ma siiski sain apelsinimahla, sest seltskond seltsis pitsat sööma. Selle kõrval oli üks bensukas 2in1. Ma ei olnud hea inimene jne. Tagasi sõita oli tore, sest makk töötas nüüd täiesti hästi ja kõiksugu laule sai kaasa laulda. Koju sain seega kell 2, tuttu kell 5.

Tõsised hipsterinaljad sellelt aadressilt.

  • Two hipsters walk into a bar. One turns to the other and says “Let’s get out of here.” The second responds, “Yeah, this place is full of hipsters.”
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? It’s an obscure number, you’ve probably never heard of it.
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? You don’t know?
  • How many hipsters can you get into a phone booth? One, any more and it would be too mainstream.
  • How did the hipster burn his mouth? He was eating pizza before it was cool.
  • Why did the hipster cross the road? To get to the other Starbucks on the other side.
Blue Fever 
ilu 1, ilu 2
ilu III
ilu iv

´Cause he´s just a really beautiful guy… See oli fraas, mille alt ma selle pildi leidsin. Küll ma kunagi välja mõtlen, miks see pilt mu blogis üleval on, ja see on alusetu lubadus. K-popp on selline asi, mis tuleb oma elus võimalkult kiiresti välja kuulata. Või vaadata. Nõnda läheb ta järjest õudsamaks.

Eile käisin raamatukogus, kuna Karin hülgas mu oma hajameelsuses, olles kontserdi plaaninud, ja ma ei tahtnud minna. Kõige kindlam on proovida nii, et ta ise võtab suurema initsiatiivi. See ei vihastanud mind piisavalt, sest teema polnud nii kaalukas kui üks eelmine ja ma tunnen, et mul oleks õigus vaid siis, kui tema asja oleks ajanud. Ma ainult kurvastasin veidi, aga mõneti oli hea, kuna mul oli lugeda vaja. Vahest kokkusaamine-jällenägemine on teene, aga see ei aja maailma tuksi. Olid ühed hiina filosoofid, kes arvasid, et maailm oleks ideaalne, kui igaüks teeks ja oleks seda, mida tema nimetus ütleb (nt valitseja = rahvast hooliv, aus jne). Sealsamas elasid (vist teisel ajal küll) ka koolkond, kes leidis, et sõnad ongi just see, mille tõttu tõele ligi ei pääse. Koolkondade nimesid ma ei mäleta. (Parandus 22.02.2014: konfutsianistid ja taoistid.) Igatahes, hiljuti oli mul sisemine dramaatika seoses tagamaata lubaduste andmisega. Nende koha pealt leian, et poliitilisel tasandil elan nad üle, aga sel samal teenetasandil on hirmus tüütu. Esimesel tehaksegi seda pigem paha pärast ja siis saab tunnetega paremini hakkama ning see jääb kaugele. Teisel juhul, lähisuhetes, on keeruline tahtlikkust tuvastadagi ja on raskem kõike metsa saata. Kõigile on igatahes parem, kui taibataks, et on ka võimalus ei öelda ja keegi ei sunni. Ja oma mälu ebausaldusväärsust meelde tuletavad tätoveeringud isegi siis, kui pole 5 minuti mälu. Ei pea tegema seda, mis üle võimete käib. Selle maailmaparandamise ja mu hingehädade peale lubas ema mu auratransformatsiooni saata, et ma endale sellist saasta külge ei tõmbaks. Eilset meenutades oleks vaja küll. Lisaks peaksin sellesse väga uskuma, arvan. Tegelikult võiks endale ka asjaajamisoskused soetada.

Raamatukogus oli päris tore, tšillisin ilukirjandusosakonnas. Seal on teatavasti ulmeriiul. Peale selle tegin kindlaks, et romantikariuul on viimasest suurem ja, et Pratchetti “Talveseppa” igatahes kohal polnud. (Laenutasin mingisugust Orpheuse Raamatukogu sarja.) Tegin seal vektoreid siia-sinna ning siis nägin silmanurgas leti taga punaste silmadega draakonit ja kangestusin sisimas hirmust. Lõppkokkuvõttes on see piisavalt delikaatne teema, et sellest hoopis mujal rääkida.

Too kindel hindu, kes mind naiseks palus, pole eriti paranenud, ehkki tal on helgemaid hetki. Vahepeal on mul tunne, et ta on bipolaarne või midagi sellist. Kui tekib väike offiline-moment, peab vestlust jälle peaaaegu nullist alustama. Üleüldse ei saa ma aru, kas tal on lõbus või midagi, ta pillutab sellisusi täiesti tõsiste teemade vahel nagu tema hullud vanemad. Krt, kuidas ta leebelt maha matta, kuigi veel on huvitav ka. Iisraellasega on märksa lihtsam rääkida, temaga on peresuhted paigas, olen ta sis. Vanem õde ma oskan olla, sõber ka, kuigi kahtlemata halvemini. Shauly, mis sa teed?

[“Niisama tänaksin siia vahele Henrit, kes – ma ei saa küll otsese kontaktita kindalalt aru – mind ikka südames hoiab ja minu peale mõtleb. Kallid.” Lehva-lehva ooperist “Suhted ja läbisaamine ei ole kõik, on palju rohkem”.]

Tšello on tore ja täna märkis mu õpetaja, et nüüd on mul põhialused selged. Enne seda tuli juba enne poolt 11 kuulujuttude korealanna minuga rääkima, tšellomängimisest. Tema mängib ka. Sellega seoses jõudis mind nädala jagu tagasi hämmastada üks mu eelmise aasta kursavend, kellega ma siis küll ei suhelnud. Nüüd käime koos keeletunnis. [Ma loodan, Roland, et sa pole siia (püsi)kliendiks sattunud. Sulle on väga palju parem ju, kui sa kõike ei tea. See-eest, kui sa nüüd tead, siis teavita, ma ei taha seletamatuid kõrvalpilke.] Ta on tundliku natuuriga, võiks öelda romantiline (päris roosad prillid ei saa öelda) ja mitmeid teisi sõnu, mida ma sellises kontekstis varem kasutanud pole, nt feminiinne (eelmine aasta selja tagant vaadates). Ta on üllatav Korea fanatt ja mind üllatas tema “iseenesestmõistetav” pealehakkamine seoses sooviga korealannaga tutvuda, mis läks minu kujutluses juba taktituseni välja. Ma usun, et ta viib selle ellu, aga loodetavasti ta tõesti arvab, et ei pea minu ees delikaatsust ilmutama, ja oskab tüdrukule teema väga teisiti serveerida. … kuigi varjata on kasutu, ehkki ajutisi tulemusi võib olla. Peale selle kutsus ta mind ühinema eesmärgiga,  mille sisu on Eesti koreaniseerimine. Ma ei olnud nõus. Siiski, kui ma peaks kunagi sinna auku langema, meenutage mulle, et esmalt peaksin maarahva väärtuste pealesurumise/juurutamise/õpetamisega alustama. (Pärast võib lõhkuda küll.) Ma ju usun, et originaalsuse tulek-ilmutamine-jne pärast tehnika omandamist on tervislik. Tähtsad on nii kirg kui ka oskused.

The following may be behind a thick estrogen barrier.

Technican Versus Performerin TvTropes. Sellegi poolest ei saa ma esineja-tüüpitest üle ega ümber. Teatavasti on ainuke bänd, mille kohta ma olen tõesti tahtnud tõsist, karakteristikatelt eeskujupõhist fan fic´i kirjutada Beast, kes viljeleb [üldise arvamuse kohaselt, khm] kõige arusaamatumat muusikastiili (visuaalstiili), K-poppi. (Hea põhjus*, miks mulle K-popp meeldib, on, et siis ei saa keegi-miski segada faktiteadmisega, millest nad laulavad. Too on omakorda järgmine põhjus millelegi, mida ma mänguliselt (=pahatahtlikult) sõnastamast keeldun.) Kuna saidi sõnul, mis tüütuid viideid ei nõua ja on seetõttu nii hämmastavalt suulise pärimuse pähe võetav (mu lemmiksait, nad on kogu maailma piisavalt ära seletanud ja neile, kellele fun ängi tekitab, on the other Wiki), koosneb grupp läbikukkujatest, on tegemist suuresti technican´ide seltskonnaga. Teatavasti nõuab meeldiva loo traditsiooniline loogika-eetika (ja miski, mida nimetatakse family unfriendly Aesop), kui sa oled genre savvy et performer võidaks. [Jah, kõik andmed, mis mind huvitavad, pärnevad TvTropesist. Muu tõesti ei koti. Kogu semiootika võiks selle saidi põhine olla. Siis ma oleksin õppinud. Ups, semiootika ei ole kirjandus.] Nõnda on bändis üks väga avalikult technican. Ta ei ole õnneks mõmmik**, vaid see, kes on huvitava häälega ja on väga ilus tüdruk, Talle antud nimi on tõenäoliselt Hyunseung ja isegi kutid tahavad teda (“isegi” on vist õigustatud). [See pilt TvTropesis ei tee ka asja paremaks, niuks.] Tema peaaegu otene vastane (oletan, et on ka otsesem) on üks räppar, kes võiks möödalaulmisest – ma lasin pimedal üle kontrollida – omale stiili teha. Tema lavanimi on G-Dragon ja ma avastasin ta täna. *** Kene Vernik on tema kõrval täiesti lihtne tegelane (vähem autotjuuni?) ja ta on kuidagi liiga edukas ja näikse, et tal on suur kontroll oma karjääri (pisiasjade+gi) üle. Kui see minu teha on, siis tähendab G greipi, geipfruit´i. [Tõtt-öelda peaksin räpi asemel hoopis Hurtsi kuulama, sest reedel on kontsert, kostüümi valima ja otsustama, kas saapaid tahan. Tooma minna.] Selle lõigu kaheldava väärtusega põhjus oli lihtsalt videonäiteid postitada, aga ma pole kindel, mille illustreerimiseks.

Kwon Ji Yong
Stuudioversioon “1 Year Station” pole pooltki nii põnev.
 Miks greip?
Tema ongi Milan Stanković.
No, kui üks neist laulma õpib ja teine ilusam on.
(x5 linki)

Beastil on hip-hopi kohta hämmastavalt head laulud või on nad lihtsalt estrogen brigade bait (mille mõjugruppi mina siis kuulun). Ausalt, olen nõus väitma, et neil on palju põnevamad hääled või siis laulud, kus need hästi välja tulevad ning ka see, kui osavalt nad inglise keelt kuritarvitavad. See on kindlasti miski muu kui nende laulud, mis pole keskpärane, vahest produtsendid ja loominguline tiim. [Võin ka lihtsalt harjunud olla.] Üks päev, täna, vaatasin nende videot laulule “Shock” või oli see “Breath“, too on veel hullem, ja arutlesin tõsiselt, missuguses outside-K-pop-universe-maailmas see normaalne oleks. (Paroodia 1Paroodia 2.)

Esmalt, mis ettekäändel kuus sellist, selliselt riietatud noormeest koos on?
Teiseks, miks nad seal on?
Kolmandaks, kuidas õigustada seda, et nad üksteisele kordagi otsa ei vaata?
Neljandaks, tantsimisest rääkimata, kuid see oleks vastuvõetav, kui nad seda üksteisele teeksid.
(See oli “Breath”.)  Parim laul on siiski “Fiction“, sest mulle väga meeldivad kalad. Kui ma oleks Getter, nimetaksin seda esimeseks armastuseks. Mul võttis umbes kaks-kolm päeva nende nägude produktiivse tuvastamise saavutamiseks. See oli selle suve absurdsuse tipp, kuigi ma tõesti imetlen keha juhtimist. Niisama võiks “Ugly´ga” tutvuda, too on tegelikult väga diip laul. Ma loodan, et see on viimane boyband, mis mulle ajudele hakkab.

Sotsioonika. Oli nii, et ma tegin jälle selle sotsioonilise testi, kus saab liugurit pooleks rebida ja pilditesti pärast lolliks minna. (Sellest on juttu eelmises postituses.) Mina sain loomulikult sama vastuse, mis alati. [Hoolimata sellest, et see paistab olevat kõige lihtsamini saadav vastus (à la: sihi keskele), on see tõenäoliselt õige, sest mu armas emake, kes keeldus mind IEIks grupeerimast (kuigi ammu polnud nii), täitis minu eest testi jälle samale vastusele. Ma tegin ka ühe suvaliste numbrite katse. Võtsin oma vastuse aadressi, mis on kõigil individuaalne, ja hakkasin seal suvaliselt numbreid muutma, et mõni SLE üles leida. Tahtsin ühte detaili vaadata. Nõnda komistasin liiga paljudele IEIdele. Sotsioonikud kuigi ise ka ei usalda neid teste, aga on ka teised, kes ei usalda sotsioonikat.] Kõigi oma vintsutuste tulemusena teatas pilditest mulle, et kuulun Gamma kvaadrisse. Seal on vist palju usaldusväärseid inimesi.

PS Piia, ma ei pääse su blogile ligi. Sa saatsid mulle küll aga kutse, mis pole korduvkasutatav. Ilmselt sa oled mu e-posti lubatute listi pannud, aga mul pole aadressi.

PPS Mul on mure. Palju on neid inimesi, kes mu sissekannete lugemisega lõppu jõuavad? Mina jõuan päevikuga elu lõppu. Kas see siin ongi haiglaselt pikk, või on see minu puhul juba tavaline? Hiljuti olen harv kirjapulk olnud., nii et tänane on vabandatav.

PPPS Eelmine aasta oli mul geniaalne retsiplaan, aga ma ei mäleta seda. Kellele rääkisin, rääkigu mulle ka. Ma ise ei pannud kirja ka. Selleaastane geniaalne retsiülesanne on K-popi “tõlkimine”.

* “A man always has two reasons for doing anything: a good reason and the real reason.” (John Pierpont Morgan) Beasti kommentaarid Jõutuubis on täiesti haiglased, muide.

** Mõmmik on see, kelle nimega stal- fangirl´id B2uty´st Jõutuupi risustavad. Miskipärast on tegemist top-kommentaaridega. Ma tõesti ei saa aru, mida nad temas leiavad, ta on täielik nightmare fuel.

*** Muide, The Other Wiki ütleb, et tegemisto on 13-aastasega ja hiljem, et aastal 2001 oli ta juba 12. Vampiir! How long have you been 13? ja selles möödalaulmise live´is on ta näost täiesti hall. Või siis püüab Wiki igasuguseid pedofiiliks tembeldada. Laim!

Suve või eelkõige augusti süvenenud ümberjutustamine on mitu korda täiesti võimatuks tegevuseks osutunud. Lühidalt:

*juulis pärast laulupidu olid mul paralleelselt Läti Positivus ja arusaamine, et ma taha ainult kiusu (prestiiži) pärast psühholoogiasse sisse saada, ning täielik magedus, sest SAIS oli minuga suheldes nii rikkis, et see hakkas minu tulevikku rikkuma. Kuna ma lasin oma emal asja ajada (loe: kakelda), olen ma nüüd klassikalises filoloogias sees. Positivuse Hurtsi kontsert oli väga valus, minul ja Getul käisid päkapikud ja pärast hääletasime Salacgrivast Pärnu kaudu Tartusse;

 *augustis olin ma üldse alla nädala kodus ja ainult kuu lõpus. Esmalt olin nädala karsklastega Riias, sealt sõisin bussiga Pärnu. Bussis näidati videosid, mille vanus oli keskmiselt 10 aastat, nende heli ei kuulnud üldse, kuigi “head muusikat” paluti pidevalt kuulata, ja ekraan arvas, et võiksime Elu24 kaudu kuulta 11 (vist) popimat muusikut ühes laulus ja sai ka “alla laadida”. Siis möllasin poolteist nädalt vanaema juures. Sünnipäevapidu oli. 17nda hommikul sõitsin Tallinnasse dalai-laamat vaatama, nägin küll eelkõige mandalat. Vabaduse laulul hüppasin ka, Teo-Välk oli eriti sillas. Sealt lahkusin juba nädala lõpus, et minna Palmsesse semiootikute suvekooli vabatahtlikuks, sest nad olid hädas. Seal tšillisin pühavpävast neljapäeva õhtuni, mil sõitsin rongiga Tartu. Umbes nii oligi. Ning ma jätsin sünnipäevakingi kuhugi :´(

Bususs-saioo? Lõpesasin, enne alustasin, ühe korea draama vaatamist. See on ühe täiesti lõbusa (= originaalsem kui mõne) manhwa järgi tehtud, aga tulemus on seostumatu ja rikutud. “Mary Stayed Out All Night” ehk “매리는 외박중” [mae-ri-neun oe-bak-joong] tundus olevat täiesti terve tundeeluga kangelanna lugu, kuid miskipärast sobib seebiksasse mingi SEI (allikad 1, 2 ja 3) päremini. Põhjus on vist nn gerondikummardamise kultuuris.

Kokkuvõte: “We broke up 12 times now we´re dating for the 13th time” or What I Have Learnt from Korean Dramas

* Koreans can sleep everywhere (and really tend to do it).
* They can´t see people who are only a metre away from them (also further, often closer), and they notice that someone has left their side only after the last minute.
* (In the end) everyone (preferably) has the same mobile phone model (in only two different colours, and too often the same ringtone too).
* When old ppl meet up they discuss only the same things as the time before. (Badly developed side-characters.)
* Most heroes can drink ad infinitum.
* Ignorant punks who cause all the intrigue and trouble are elders.
* Elder psychos can lie without being discovered (even by themselves).
* The ones who are guilty in the end are from the younger generation.
* The main plot-pusher is: Never Explain Anything (Personal).

Loll tüdruk see Wi Mae-Ri, ma oleks nende vanainimestega juba ammu raksu läinud, eriti tema lapsiku, vaastutustundetu isaga. Aga muss oli väääga võrdlemisi hea. Näide 1, 2, 3. Igatahes võivad pooled ebakõlad tuleneda sellest, et esimene stsenarist lahkus.

Avastasin, et olen sotsioonilistel jne testidel alati sama tulemuse saamises juba professionaal. Igatahes, kui keegi mõne testi täidab, võiks ta mulle tulemuse öelda.

Bususs-saioo on minu mälestus sellest, kuidas on korea keeles “What are you talking about?”. Ma oskan juba vabandada (miane) ja nõustuda (vargata; arasso-o).

PS Võiks teha anti-lovesong´ide kogumise blogi. Oeh.