Üksteistsilbikuid

17. okt. 2015

Kui minu stiil oleks sinu stiil

Sain su teate justnagu kätte. Kumb siis
neist ses voolus on sõnum mulle? Vaikus?
Laul, mis mind ei kutsunud üldse otse?
Näib minu — vaikus.

(mõni oktoobri esimestest päevadest-öödest,
tõenäoliselt teine/kolmas)

Hingele palsam (“Kaunis lohutus”)

Kuule, sinna sõidule kohti on veel.
Page kiiruga peitu bussi Tartust.
Veeks kisud jäädes.

Kaotada oskad?

Tead ju ikka: helkuripoisse kauneid!
Lebab neid hädiseid; sa korja, poeta.
Nõnda see käibki!

Miks klanid kurbust?

Päike ripub küll sinu koti küljes,
aga murduvad kiired: õnnepildist
seestunud olme,

mis avalikkus!

Võõras maailm nii ei tohi öelda mõistu,
nagu sa iseendal’ räägid, kah ei.
Võid rahus olla,

helkurit hoiad

seal! Ja sapp ei kõrveta mustaks keelt ja
südant ning sinu helde päike veel ei
kasvata okkaid.

8. ja 13. oktoober (ja 10. ja 11.) ja 17. detsember

Advertisements

Sügis on käes

28. sept. 2015

Sügis on käes.
Ihud küpsevad.
Kui täna ei mängi ma,
ukse sulged sa,
saadad mu ära,
ei tule ma tagasi.
Kahju, sa oled
peaaegu täiuslik.
Vaatame: palju
endast kingin ma,
kinkima juhtun.
Ei taha sult küsida,
mille eest kardan
kanda vastutust.
Kurb, mulle meeldib
nõnda su napakus.
Nägin sind unes,
olid sul seina peal
kirjas, kleebitud
jutuks tulnd loomeread,
millest nüüd vähe
aimu, ehk tolkugi.
Ma üksi ei näe ju
filmides ohtusid(?)

14./15./28. september

Ootveel

14. sept. 2015

Tule!
Ja igaks juhuks vaata, et ei mune
Sa!
Järgmine part katsub kalaga õnne,
ent neist blondil oli õigus:
seda ei saa ära syya,
isegi kui veel uputada
või koguni taibata,
mida “pesta” endast ujutab.
Albiino kujub ära,
normaalne kujub ära.
Kõik jooksjad jõudsid sinust kiiremini.

13./14. september

Sultana

See ei tule mulle kasuks, kui mind on
alasti nähtud
(vist paljude poolt),
välja arvatud ehk juhul,
et kui olen juba rosin,
ilmselt sulfaatidega töödeldud sultana,
et meenutataks
(siis paljude poolt),
milline imevili ma olin,
kui kujutlesin,
jäädes kauaks embama, vanni,
milliseid veine veel suudan luua,
elujõud koore all
(kuid neid kahjuks vähestele).

apk*

Kui mu huuled käisid seal, kus ma ei
tahtnud, et nad käiks, vist liivapaberil,
süütunne, enesereetmine ja nõelad-okkad.
Juba su ema sõi ja ta koer sõi ja sa ise neelad ka selle kaktuse alla,
mistahes rõve atribuut sul selleks ka oleks.
See on lihtsalt hämmastav tunne, kui sind
kordki kuulatakse.
Ikka tekib sellest tasuvõlg.

Nüüd mõistatan,
kuidas täpselt olen sust valesti aru saanud ehk kuidas see nii läks;
mitte veel,
kes sa ikkagi oled.

*Ajalugu ütleb paremini, kes ma ise olen

apk*

Ma olen kaa sellel jälil:
Kui üldse kakleme, pean sind lähedaseks;
Kui väga hoolin siis, tekivad nõudmised;
Kui tekkisid eeldused, muutun ellaks ma;
Et kui tekivad ootused, neid iial ei täideta
piisavalt piisavalt;
Kui olen kuri, pole endaga rahul,
tahan tagasi nooreks-süütuks,
väga distantsikaks,
Siis tundusin endale ilus.

Kuidas sina tead – miks -, et üldse vastata mu
arututele, paremana ütlematajäetustele, kui
enamik kipub lihtsalt käega lööma või
teeb viisakalt a-hah?
Kuigi pärast ütled, et mõtlen liiga palju, vist
just nende kohta.
Kuidas ikkagi?
Vahest loen su silmist, et
on parem, kui
sa ei vasta, sest et…

*Kas “kõike peab taluma” või “julgema”? (τολμάω)

Ta ei suutnud end veenda täna,
et igaühega, kelle ta võiks omale ligi lasta,
ei pea ta looma kodu, saama last,
vat nii ta proovibki homme:

“Võta end vähem tõsiselt,
ole koos inimestega, kes sul niiväga ei meeldi.
Äkki nad meeldivad sulle siis.
Seda kas kardadki kujutledes,
keda oled “väärt”, kellega klapid –
nagunii nad ei viitsi teada kõike –,
või et hoopis sõprust ei ole olemas?”

Lähme väikeste sammudega,
siis on minul soojem.
Võib-olla kuulsin ma tõesti,
et külm vähendab massi.
Ja kui läheb eriti hästi,
ei pea ma kunagi huulepulka, sinist ega lillat,
ei valgeid ripsmepikendusi ostma,
et karnevalile minna.
Või kadrijooksule.

Suudluste ja hädakisaga veenan sind end
tekiga katma
pärast mind.
Sa kukud jalapealt pikali
ja oma telgis mõtled,
et veel parem oleks,
kui võti alati kohe ukse avaks:
sa saanuks tropid ja klapid kohe käte,
et viimased kohe kõlarite kasuks välja tõmmata.

Nüüd laulad ise
oma unes:
“Kes saaks sind petta?” Pigem kätte
(… kuis mind saab),
sind, vana siili, kes teab,
millal vastu hüpata:

“Kes saaks sind jätta?”

Oled ikka läind.
Ja nii soe
ja lähedal.

apk: inimesed väärivas üksteist

Parandused, uusvariandid

25. veebr. 2015

Pitskardin,
see lendles
ja uulits oli tolmu täis.
Akna manu mahti vaid nendel,
kel öökull huikamas käis.

Minu vanemad olid ilusaimad inimesed üldse,
nende katus järsk,
kõrbpruun.
Astu aknast välja ja klammerdu,
kuni päike teab, et
sinagi suur.

Plegav
mängutelefon,
numbrilaud
akna all;
vali 9,
4-4.
Küsi, mis
on parim paiste üldse.

18.10.2010

hea, tüdrukud, neitsid (Medeia)

Pilk sulle ja meelest kaob kõik minus hea.
Heaks äkki pean nukrust ja μελαγχολία
hiilib mu pinnal, jumetooniks on teal,
teal silmavärviks. Loobib õhk spiruliinat

näkku mul, sõõrmeisse. Oksendan
vaimselt. Mis minul on sinule pakkuda?
Merre tagasi tuleb end pakkida.

Mul kalade molu ja kalade silmad.
Eks ürita, püüad küll;
lõppeks ikka näed suud vaid
matsumas, väädnumas.
Mida mus head?
Inetu, kibe kõik, mida veel tean.

Nüüd veennud sind olen

ja sõmata saan
kõiki ja kõigilt, kes arvavad:
on naine – suhete salvaja.

2.9.2014

Lisadega versioon:
http://ed.ted.com/lessons/should-you-trust-your-first-impression-peter-mende-siedlecki#watch

Mnjaa, vihmavarju jagamine on Jaapanis väga tihti paariprivileeg. Milleks kirjutada nimed südame sisse, kui saab ka vihmasirmi alla? Roomas ma muidu vaevu sabinat nägin.

Pikapeale viskas reisil päris mitmest inimesest üle. Read the rest of this entry »

Ma ei näe ennast enam.
Varem teadsin, kuhu lähen, millal.
Nüüd näen ainult sind.
Üht ’tema’, kellele näitasin,
kuspoole ööloojang jääb.
Teda näen,
üht ’sina’ kagukaares kulle karjatamas.

(kevad 2012, vist)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Ainult seda kõige kurvemat pinget,
veel seedimata ontlikuks,
kus juba sinust on saanud mina
ja keegi ei saa sind tunda ega oletada,
ootan sinult.
Kõik on üksnes klaas,
ent kahtlen, et me ikka killud
oleme. Kasvõi pärast elektrilist sulgumist.
(Nad ehk küll siis igatsevad, ent
klappida enam ei saa, räägitakse.)
Isepärast pinget identiteedilist ja
hõõrumist helgib mu boksist läbi-sisse
sinust välja (saad vaid anda)
ja rohkem kui nad kõik ligi mulle korrastuses.

(23.11.13)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Sõnastada hüvastijätukirja,
kui mu oma aeg pole ammugi käes,

vähesed värvid vettin’d,

oleks ikkagi kurb.

Me ei saa kunagi teada,
kuidas vihm tuppa sai,
aga anna mulle ikka juukselõikusleping
kogu mu eluks pikaks
oma kojaga.
Sa oled veel nii noor,
olgu, vaata siis, et oma toa saad.

Mul ei jätku ealeski pisaraid suguvõsa hargnenud niitidele,
ent taibata, et mu oma vennadki läevad kord nii,
on julm.

Kas näeme veel?
Me jäime nüüd üksi.
Mis koerast saab?
Elust vettid sa varem.
Su lapsi veel külastan.

(märtsi lõpp 2013)

Mis täna juhtus

7. juuli 2013

Ma ei tea,
kas see on üle- või alasuhtlusest,
aga aforismid hakkasid lendama.
Nad sündisid hetkest
ning maailm tundus poole selgem
ning seletatav.
Ja lihtsam…
Kas see on siis,
kui käib ebakvaliteetne lahkus,
kus kontakti tegelt polnudki,
ainult ülalt-alla vahtimine
vististi?

Tõsi,
hellitatus,
ja igaüks suhtleb suga põhjusega.
Ja lahkub sinust põhjusega, või põgeneb.
Selle pooleks aastaks jõudsin unustada,
ent alati valisin ise,
valisin rohkem kui kunagi varem,
kellega ise olen.
Nõnda nüüd tundub.
Vastutustundetud mõtteterad,
mil puudub hinnang
igasugune,
peale selle, et “On huvitav”,
on huvitavad
ja nüüd tegid ka kurvaks.
Kuid las nad ise valivad…
kes enam pole lapse
usaldaval tasandil, valigu.

Kas kingin eneseaustust
ja näen,
et enda oma oli pime?

Soojene,
eks siis näeb.
Ja päästa mind.*

* Lisa 22.02.2014 …sest minul oli ju õigus.