[“duett” solistiga]

mul on vend, mul on vend
ja mina loll, ja mina loll
(või mina kurb, või väga kurb)
näima pean, näima pean
et jääda ellu, et ellu jääda
ja veelgi armsam, ja veelgi armsam,
armsamaks, saama pean

[lisatud 3. septembril, valmis sai öösel, kui just veel kunagi uuesti valmis ei saa. Möödunu kohta võib öelda, et päev otsa olid loll olla]

Tüdrukud, neitsid

Pilk sulle ja meelest kaob kõik minus hea.
Heaks äkki pean kurbust ja melancholía
piidleb su poole, jumetooniks on teal,
teal silmavärviks, puhub õhk spiruliinat
näkku mul, sõõrmeisse. Oksendan

vaimselt. Mis minul on sinule pakkuda?
Merre tagasi tuleb end pakkida.

Kalade molud ja kalade silmad.
Elutud. Püüad küll,
lõpuks ikka näed suud vaid
matsumas, väändumas.
Mida mus head?
Inetu, kibe kõik, mida ma tean.

Nüüd veennud sind olen

ja sõimata saan
kõiki ja kõigilt, kes arvavad:
naine on suhete salvaja.

[kuskil on “Lahendus” ka. üks lahendustest on Wiki artikkel sellest värvist. Siin. Lihtne Wiki võib isegi parem olla. Siin.]

Teal

Tartus on puhkepäevad juba kätte jõudnud. Viimase TÜ tunniplaani järgi võimaliku (minu teada) tunni ajal oli kesklinnas retsiruuporeid või midagi sellist, mis lõi meeleolu. Eelviimase tunni lõpuks aga, kus me tõlkisime Platonit, olin jõudnud täiesti meeleollu, et mul on nädala viimane tööpäev. Seetõttu sain šokki ja pettumust, kui tunni lõppedes hakkas Hanneliisa homse kodutöö järele muretsema/ (muretsedes) uurima. (Minule jäänud mulje põhjal on kübeke muret tema norm olek.) Igatahes oli mul hiina keele tund, kus õpime nüüd kirja. Õpetaja arvates oleme nüüd võimalised kirja alustama. nǐ hǎo, wǒ jiào Anni. Read the rest of this entry »

Kohustuslikem sissevaade

23. veebr. 2012

Viimasel ajal on tunne, et olen niivõrd lõdva päevaplaaniga inimene, et see on lausa imelik. Eriti siis, kui Kariniga räägin. Raske on teda õpetajana (teenindajana?) võtta, kui ta on oma sõbranna. Tema isegi võtab end vist minu juhendajana pigem. Päevapoolsed tunnid on tõepoolest paremad, olen enne kolme kõbusam. Read the rest of this entry »

Tulenevalt kibekiiremast nädalast kui muidu on mul viimaks aega ja isu kirjutada. Homseks ma tšellot ei oska. See-eest ehk ajan just nüüd enne kuu lõppu selle rahaasja korda. …sest isa läheb jälle ära. Kui keegi mult praegu küsiks, millega mu isa (üleüldse) tegeleb, ütleksin, et käib konverentsidel. Mul tõsist aimu polegi, mis töö sisu on, ja Marul vist ka. (Teadus vist, paljus ka abi.) Ta üks päev arutles, et mis viga selle ametiga: ikka Hiina-Kõrgõzstan-Ungari-Rootsi. Sellest tulenevalt on meil šokolaadivarud. Maruke tekitas mus eile sellist ängi, küsides Välgult, kumb isa parem on. “Kas minu isa (näe, vaata, ta käib reisil ja toob meile kommi) või sinu isa.” Välk vastas, et Maru isa. Ma proovisin vahele, kui rikutud mu Välguke nüüd on, tahtes teada, kelle kaissu ta läheks: ema või minu isa. … Päris masendas.

Esmaspäeval oli ladina keeles kontrolltöö ja ülehomme vanakreeka keeles. Teatavasti õpin ma nüüd klassikalist filoloogiat. Vanakreeka keel on võrdlemisi hirmuäratav. Mugav on ka õpetajat süüdistada, sest me oleme tal esimesed, kelle peal õpetamist katsetada. Igatahes on lugu ladina keelega võrreldes kahvatu. (Esineb ka objektiivne keerukusaste, aga küll 30 aasta pärast mõikab midagi.)

Teate, Dagö on täiesti ok, kui ära võtta pilt ja enamik saatest. (Klaversaatega aeglane live on väga hingestatud.) Nende puhul on vähe paljumb. (Maru küsis “Pulmade” joodeldamisosa vahele “Mis tal viga on?”. Küllap viskas kiru üle, sest just raev on tugevate jumal.)

At random. Marudikuga on mul sotsioonika arust konfliktsuhe. Mõistagi, kui me tema tüübi n-ö õigesti määrasime. Ma tõesti ei usu absoluutsusesse; vahest, muidugi, kui see peaks aga minust lähtuma… Sotsioonika on säärane kasutu asi, et seda peaks teadma, et enda ümbere inimesi valida. Selle (mitte MBTI, empty?) leiutas junginduse, Jungi kategooriate (või dihhotoomiate?) ja vaatluse põhjal üks leedulanna-sotsioloog. (12. klassis tegid minu klassikaaslased jne ühe lihtsakoelise MBTI testi. MBTI-l on lihtsalt sama allikas, teised tegijad. Khm Amuurikast.)  Ma olen täiesti algusest peale, mil need testid umbes 7. klassis minu koju imbusid, omandanud vilumuse alati täpselt sama vastuse saamiseks. Võib-olla mind lihtsalt tõmbab kõigi “negatiivsete” tunnuste poole. Korra sain ka vastuseks SEI (läksin Back, tagsi parandama, ühe küsimusega jeblamisest piisas). Seevastu umbes eile soovitati mulle ka EII-d (89/88% sama tõenäoline), IEE-d (72/71% s tn-line) või EIE-d (62% s tn-line). Ma märkisin lihtsalt ka eeldatava üles sinna. (Naljakas on, et mul on palju alfa kvaadri väärtusi.) Midagi muud ma eksplitsiitselt ei avalikusta. Teste. See rar-iga on hästi ajuvabade küsimustega, nii et tasub proovida. Kui keegi oma sotsiotüübi teada saab, siis ma tahaks seda vähemalt endaga arutada.

Viimasel ajal teeb mul meele rõõmsaks see, et ma tahan Ecco saapaid. Või ma vähemalt vabandan oma tuju nii.
PS. Sims Social on uus orjus.

http://www.youtube.com/watch?v=XEHMJ9HGZz4&feature=feedlik_more

Nunnu notsu

26. juuni 2011

Leedolaupäeval sõitsin Pärnu ja laulupeo ajaks lähen Tallinna. Igatahes oli too neljapäev hariv, sest bussis oli selline “chich“, kes polnud selgelt alati chick´ilik olnud. Transseksuaal. Ma istusin notsuga (ma vist panen talle nimetks Ao) eest kolmandas reas ja tema istus üle vahekäigu ja tundus (ka mehe kohta) kahtlaselt suur Pocahontas. Juuksed oli mustaks värvitud, mis näeb üliharva ilus välja; ma kahtlen tegelikult, kas ma ise olen mõnd ilusat varianti näinud. Poleks üllatav, kui ma ka jalavõru mäletaks. Ta kandis mingisugust rannainimese riietust, seelikuga. Ta oli lasknud endale pikad kaardus küünised panna. Need olid roosad. Ripsmetega oli ta kah kindlasti salongis käinud, ehkki need polnud vähemalt kaugelt hirmpikad. Tal oli punnkõht (sinise pluusi all). Ehk on see hormoonide mõju? Tema kaaslast, kes ilmselt oli päriselt naine, ma rääkimas ei kuulnud, sest tema oli ikka vaikne. Lõppkokkuvõttes nägi see ikka välja nagu mees, kes käitub ebaõnnestunult nagu naine. Ülepingutatult koketselt. Ta oli endale väga tüütu “mhm”=mida-sa-ütlesid?-sound´i leiutanud. Ma kuulasin veel, kuidas ta kõnele vastas… Kõik oli liiga bling-bling ja ebaloomulik. Säärast sõnavalikut naine küll ei tee.

Varem leidsin Jõutuubist channel´i, kus tüdrukuna sündinud (üsna tiinekad) poisid räägivad oma kogemusest. The Transbrothers Collab. Tõtt-öelda rääkisid nad nagu tüdrukud. Kogu nende tähelepanufookus teemale lähenedes ja sõnavalik (mingi variant parasiitsõnadest?) oli võrdlemisi naiselik. Soorollist vist nõnda kergelt välja ei saa. Selle kanali järel on eriti huvitav, et ma sellise tegelasega ühte bussi sattusin. Ta läks Viljandis maha ja tegi korralikult suitsetajate tsoonis suitsu. Kaguelt ta nii mees ei tundunudki, aga ehk on mul lihtsalt halb nägemine. Ega ta ilus ei olnud, mingi tahumatu Pocahontas. Riides oli kah (kartliku) meheliku suhtumisega. Kõik mis on moes (?), popp ja noortepärane (?), õiges osakonnas müügil (?).

Igatahes ma ehk õpin siin, pole veel alustanud. Laupäeval käisime enne Maru Tartusse sõitu mere ääres. Peale venna ja Loo oli väike Kallu kah. Päris jahe oli ja merevesi kah kõigest 17-18 kandis. Me ei ujunud; tegime kindlaks, kuidas Triin vetelpäästes töötab, käisime mänguväljakutel ja jooksime purskkaevul. Sellel, mis “üllatuspritsimisi” teeb. Kantseldasin Marut ja Karli. Pühapäeval käisime Annil. Kaur viis minu ja Loo jõe peale ja koer käis end minu sisse kuivatamas. Igatahes: kui me jälle tsentrumi kanti uudistama läheme, tulevad ehk Karl ja Jaakob ka.

Välk ja Anni

29. jaan. 2011

Anni: “Ma olen nii näljane!”
Välk: “Vaeseke.”
Anni: “Ah nii!!” (Välk ja Meel mängivad nüüd selliste sõnadega.) “Omnomnomnomnom!!”
Välk: “Appi! Appi!!”

Orkutis on teada see, mis pärast juhtus. Pole sinna kaua jõudnud. Nunnud hatifnatid asuvad teatavasti Toomemäel.

Kui ma nüüd sellest tõesti lihtsast loogika tööst ka läbi ei saa, siis jään ka järgmine aasta Danieli lõbustama. (Ma ei tea, et minu kirjaponnistused teda kindlalt naerutaksid, aga… ta vist peab mind nähes muigama.) Arvestades, millega täna kell kaks hakkama sain… Võib-olla vastan, kui erutus üle läheb, kui küsida. Sessioon on ikka naljanumber. Selline tunne.

Pea tuikab ka valu nüüd vahel. Keskmiselt üle kolme tunni ööund on väga hea olla tegelikult, kuid seekord võiks ilusti. Landin Elu24-s Eesti Laulu ning tõmban vaikselt õpirahutusest koomale. Umbes kaks asja on tegelikult teha.

Helena on kadunud!! Ei oska üldse kommenteerida, kuigi väga tahaks.

Oli väga tore täna Robyt näha. Ja Marut.
Tegime talle raamatukogukaardi, ta küsib valesid küsimusi. Pärast eemalolemist on ta liiga väljakannatatav.

Võõrandumistunne on-oli pähe hakanud. See ilmneb mu eelmises kirjutises. Masekas oli.

Ma arvan, et Ramona (&SomeCo) tekitavad mu blogile jõudsalt hit´e. Ilmselt pommitasid juba kõik valmis, rohkem ei tunne. Eee.. rohkem neid ei tule.

Inimesed on narkootilised. Või unevaegus.
Selle päeva sees!

Kui mina kord vabaks saan, ei seo ma mingeid pühi kohustustega mingigi inimese ees või kohustusi mõne inimese ees ühegi pühaga, võib-olla üldse millegagi. Kui mina vabaks saan. Võib-olla loon kohustusi ainult enda ees, mis seostuksid pühadega. Seekord ei ole ma inimene. Tahan semiosfäärist välja.

Häid jõule!

Rändom ja skeerri

2. nov. 2010

Eile oli väga hirmus päev. Hingedeaeg algas ka. Kreisi. Ma räägks pigem ainult leebemast osast, aga ma ei tea, mis mul viimasel hetkel viga hakkas. Muud loete oma vastutusel, kui ikka ära tunnete.

Ma said voodist välja isegi vähem kui 10 minuti jooksul pärast äratuskella helisemist. Ilmselt kogu jama algaski sellest, et ma olin veendunud, et tuleb produktiivne ja meeldiv päev. (Näiteks päev varem lõpetasin õhtu isegi nii edukalt, et Kalliopiose elulugu sai mitu lõiku juurde.) Esimene jubedus jõudis minuni siis, kui olin arvuti sisse lülitanud ja asusin kassi aknast sisse laskma. Susi võttis seepeale vaevaks kassi terroriseerima hakata ning maandus oma suurte kohmakaküüneliste käppadega minu läpaka klaviatuurile. Selle tulemina lendasid kuus nuppu küljest ning ma tegelesin vähemalt pool tundi nende tagasipanekuga.  See oli väga masendav, sest ma teadsin, et mind oodatakse. Vahepeal sain Reedalt sõnumi, et tal on liiga vähe tervist ja ei suuda osaleda. Tundus, et selle elan üle.

Väljusin 5 minutit enne täistundi, et raamatukokku minna. Park hotelli juures seisid tee peal kaks hakki ja minu lähenedes nad kraaksatasid sünkroonis. See oli tõeliselt hirmuäratav, aga õnneks ei vaadanud nad minu poole. Noa-laeva-koguduse kell arvas vist, et on keskpäevatund, kuigi polnud. Mina igatahes olen veendunud, et ta eksis. Kolin kestis terve selle aja, kui Vallikraavi-Kuperjanovi nurga lähistelt Tiigi tänava keskele jõudsin. Tormasin kähku sisse ega püüdnudki ID-kaardiga kohmitseda, hakkasin omi otsima. Kedagi polnud näha ja tundus kasulik helistada. Selgus, et see on võimatu, sest telefon oli kodus. Tegin maja peal 15 minuti jooksul paar tiiru ja passisin mõne aja paigal. Seejärel läksin mubiili tooma. Kaebasin emale Susi peale.

Kõned andsid mulle teavet, et mul oli täiesti mõttetu 11ks kohale minna, sest nii Helena kui Krista olid tol hetkel liiga hõivatud. Ma oleksin võinud kohe esimesel korral pärast kodust lahkumist loomaapteeki minna. Maailm läks siiski natuke ilusamaks. Mis mul nüüd sest, et mind oodatakse. Käisin veel linnaraamatukogus Barthes´i “Mütoloogiaid” toomas. Ehk olen nii tootlik ja läbin vähemalt selle raamatu kolme nädala jooksul. Käisin peos tiramisut ja jogurtit ostmas, mis sest, et trajektoor oli energia ja aja kokkuhoiu seisukohalt vale.

Meie rühmatöö oli suhteliselt kräpp, aga vähemalt oli lõbus. Käisime korra Helenaga teisel korrusel üht ilukirjandusteost toomas. Enne vaatasime registrist järele, kas selline on siin olemas ja miskipärast ka, kus see on. Riiulite vahel avastasin, et ma ei tea autorit. Otsisime siis kaanepildi ja pealkirja järgi. Hämmastaval kombel algaski autori nimi S-tähega, nagu Helenale oletasin. Kõige labasem nimi, mida võib inglise keeles kujutada: Smith.

Mõne aja pärast ilmus mu isa raamatukogu lounge´i. Ma peitsin ennast madalamaks. Enne olid Roby ja Rasmus koos mööda lonkinud. Otsustasin ajaviiteks teha nendega kiirküsitluse meie grupitöö teema vaimus. Ma leidsin ainult Roby üles. Küsisin talt, mida ta arvab vee müümisest. Täpselt siis saabus minu isa ja nägi mind. See oli fail, sest ma olin ekstra püüdnud teha nii, et ta mind ei märkaks. Tal oli muidugi asja ka, sest ma palusin tal ühe lehe välja printida. Igatahes sai Roby palju mõtlemisaega. Ta arvas, et vee ostmine on halb diil, kui ka kraanist saab. See oli vähemalt kooskõlas. (Meeldib see, mis on ettearvatav ja eeldatav.)

Passisime kolmekesi kuus tundi raamatukogus. Kui lahkusime, valutas vist meil kõigil pea. Mul lõhkus veel õhtu otsa ja Marul oli ka mingi probleem, millest ta kuidagi jagu ei saanud. Käitus seepärast inetult. Eriti hull, et see ajab ka minu segaseks. Saksa keele tekst, mille isa sai üle anda, rääkis tüübist, kes sai gripi. Just sellest kremplist mõeldes hakkab ka uuesti imelikuks.

Adieu, Kalliopios, but you´re still gonna die. Ma pean “Kalliopios II-le” kiirelt blitz´i kuulutama. Ma just vist tegingi seda.

Misa:”I can’t imagine a world without Light!!!”
L: “Yes, that would be dark.”

Amane’s obsessive love towards Yagami Raito is just about all we’ve figured out.

If you keep my secret, I’ll give you this strawberry.

My number of friends has increased yet again.

If you use your head, you won’t get fat even if you eat sweets.

I was playing cynical back then.

Will you be eating that cake?…say what you want, but I will be taking the cake.

L: “Tell me, Light, from the moment you were born has there been a time when you’ve actually told the truth?”


+++++++


Ma kujutan ette, et mul oli vahepeal elu. Umbes nädala jagu tegelikult oligi, sest arvuti ei võtnud pilti ette. Probleem oli kõigest juhtmes ja isegi mitte laadijas. See aeg oli vahepeal lausa tunne, et mul on veidi akadeemilist võimekust järel.

Semiootika on tegelikult huvitav. Praegu on [khm] sHuhtHlHemisHpostHulaatHidHe imHpHlikhatHsHioonidH* kõige põnevamad. Mul oli esimest koda tunne, et, jumalAnni, ometi midagi mõttekat. Teisisõnu on need efektiivse suhtlemise reeglid. M eksib pidevalt minu arust kõigi nelja vastu. Need on:

1) informatiivsus (kvantiteedi aspekt) – ehk öeldu peab olema informatiivne, sisu võiks olla; tähendab: peab olema;
2) tõesus (kvaliteedi aspekt) – reegel hoiduda rääkimast seda, mida ise pead valeks, või väitmast toda, milleks sul pole alust;
3) relevantsus (olulisus; suhte aspekt) – asjakohasus, õige kontekst, ei lisalisainfole;
4) väljenduse selgus (korra aspekt) – mitmetähenduslikkuse vältimine ja kompaktsus.
Ma arvan veel, et sissejuhatus kultuuriteooriatesse on lahe, sest ma pole ühessegi loengusse jõudnud. Seminaritekstid on mõttekad. Mõttekus on kõige olulisem. Loogika tundub mõttekas ainult selle pärast, et mul pole sellega sidet.

Võtsin uue rolli, milleks on “Death Note´i” fangirl, spetsialiteet L-le. Iseasi kaua ma seda välja vedada viitsin, sest vahepeal on tunne, et ei jõua edasi vaadata. Tahaks kellegagi koos vaadata.

Edasi on mubiili taustapilt ja põhi-pic teemale, mille disainimiseks ma näginnii palju vaeva , et mobiliseerisin isegi Loo. Viimased täiustused tegin täna hommikul ega saanud seepärast eesti keele seminari minna. Jaanuarini ma enam sealt nüüd puududa ei saa. Või kui, siis arstlikul loal. Teema on ILUS. Olen valmis kõigile näitama, aga teid ei peaks see huvitama. Oleme normaalsed, erinevalt erilistest. Siin see nunnu on:

Lisakulinana olen ma keeles pettunud. Iga teine õppejõud on valmis mainima midagi, mida nad julgevad nimetada isegi metakeeleks. Ma saan selle vajalikkusest täiesti aru, veendudes, et neid tegelikult ei huvitagi enda eriala mõttekäikude ja isiklikegi igale tohmanile kätte- või arusaadavaks tegemine. Semiootika sissejuhatuse seminaris on eriti hull, mul tekkis vahepeal kahtlus, et mul pole selle tüübiga absoluutselt klappi. Üldiselt on parem, kui räägib keegi teine, mitte tema, kuid ma harjutan.

Ojah, juhtusin trehvama ühte noormeest, keda polnud 2-3 aastat näinud. Ta rääkis mulle oma elust ja mina mõne teise inimese elust ja enda esmakursusmuljetest. Ta kommenteeris, et ei saa aru, miks keegi üldse peaks semiootikat õppima. KehaMeeleKooli tunnetusega inimesele on üleanalüüsimine ja -puurimine ideoloogiliselt vale. Mul on ka seepärast psühholoogiline blokk, aga üritan pead õigetes pilvedes hoida. Halb on see, et semiootika näib olevat elustiil.

Täna rääkisin Meriliniga pikalt ja teemadel, millest tavaliselt: Merilinist ja sellest, mida õpetaja väitis või hakkab kohe väitma. Ennustamine ei ole täppisteadus. Seletasin talle Kapsi-kontekstis suusoojaks, kuidas mu blogimine on mõnda aega jõude, tühikäigul ja motivatsioonita olnud. Ma parafraseerisin enda aju tühjenduseks talle, et seda tehes tähendaks seekordne fiasko järjekordset virisemist. Seda ma siin teinud olengi. I hate losing.

Viimase fraasikese kontekstis: ma tegin eile haltuurat ja see on siinsamas võrgumaastikul olemas. Pealegi mingi fiktsionaalse muusiku tarvis ka sulg ei jookse, sest ma kaevan täiesti vales kohas!!! Täiesti arusaamatu, miks ta pereelu mulle piisavalt tähtis on või tundub. Lõpuks ma ütlen seda, mida saan öelda, ehkki plaanin öelda, mis tundus vastav. Nii metaks pöörab. Joga ei olegi vaja mõista. Teeks selle ainult teadlastele selgeks.

*suhtlemispostulaatide implikatsioonid