Eesti laul tuli ja läks nagu ka plaan siia regulaarselt mõtteid kirja panna. “Parem Hilja kui mitte kedagi…” (Mu tunded selle sõnakõlksu osas on kahetised. Otsin midagi etemat, millega end vabandamata välja vabandada.) Nagu tavaliselt algas seegi sõnavõtt prokrastineerimisest (eesti keeles homse varna lükkamine; mõlemad sisaldavad sõna homme (ld. cras)). Tore, et ma ikka tulin. 🙂 Ja algas ka multitask‘imisest (rööprähklemine? siiski oli vaid üks tegevus käeline ning teised tajumise ja mõtlemisega seotud).

PS. Eesti on 2. poolfinaalis.

Bulgaaria (2. poolfinaal)

Üks selle aasta kauneimaid laule on Bulgaaria “Beautiful mess”, mida esitab noormees, kes on nõnda noor, et enne teda pole ükski selle sajandi laps suurel eurolaval võistlejana üles astunud. Kristian Kostov Read the rest of this entry »

Paha tuju laululist

21. veebr. 2015

lOlen aeg-ajalt FBsse laululiste postitanud. Neid on vähe. Kedagi need seal suurt peale minu ei huvita, mille taga on ilmselt see, et ega mindki keegi teine suurt huvita, aga soovin toonitada, et minu mälu järgi on nad kõik temaatilised, mitte niisama komplekteeritud.

Tegelikult tahtsin alati neid siia riputada. Kuna kolin FB uudistevoost igati välja – see on vist juba tehtud –, on see eriti kavas. Juri Lotman, nagu pean mõrul keelel tunnistama, khm, tunnistama, on tõestanud, et üks inimene ei saa kunagi liiga palju kirjutada. Seega tulevad need kommentaaridega. Palun vabandust.

See peaks olema ma põhjus, miks ma pole veel suutnud siia ühtegi üle tuua.

Seda siin aga seal veel pole.

Miks teha paha tuju pleilist?

Tegelikult on see lihtsalt olemas. Loll küsimus! Pigem: milleks seda esitleda, muu maailmaga jagada? Ehk seetõttu, et nemad ei pruugi nende laulude suhtes samamoodi tunda.

Miks on see olemas? Read the rest of this entry »

Lisadega versioon:
http://ed.ted.com/lessons/should-you-trust-your-first-impression-peter-mende-siedlecki#watch

Mnjaa, vihmavarju jagamine on Jaapanis väga tihti paariprivileeg. Milleks kirjutada nimed südame sisse, kui saab ka vihmasirmi alla? Roomas ma muidu vaevu sabinat nägin.

Pikapeale viskas reisil päris mitmest inimesest üle. Read the rest of this entry »

l

11. dets. 2013

Kõndisin mööda tänavaäärt klops-klops-kliklops-paus kodoje, kodu poole, mõeldes asja läbi või pigem neid sõnu, ning ühel hetkel sain aru, et mu elu on otsapidi või kuidagi sellesse laulu sattunud. Kas alles hiljuti? Ma ei tea, kas tahan seal olla, aga äratundmine on kuidagi vabastav, isegi kui ma tegelikult põhipointe ei pruugi tunnistada ilma neid tähendusvarjund B-ks teisaldamata. (Ma tõlkisin seda laulu, nii et tean sõnade kõiki või vähemalt paljusid paralleele.)

Anni ja tema potentsiaalsed sõbrad äkki

Üliõilasesindus on nende FB järgi võrdlemisi uudishimulik mutrivärk, aga ma pole teinud nende küsimiste essenss-statistikat à la: kuivõrd ja kuidas neile vastatakse. Võib-olla neile isegi on vastatud. Võib-olla koosneb kõnealune inimestest. Seekord tahavad nad teada oma like´ijate meeldejäävamate ülikooliajaga seonduvate mälestuste kohta (“Milline ülikooliga seotud hetk on Sul eredaimalt meelde jäänud?”) ja pakuvad auhinnaks süüa (“Lausa terve nädal Werneris!!” – “Emmmmm, 5 või 7 päeva?”) ning ähvardavad kõige pühendunumatele eetriruumi anda kuhugi (= ülikooli kodulehele ja sisseastujate teatmikku). ‘Eetriruum’ ei tähenda enam, mida ta tähendama peaks, sest vanasti oli rohi rohelisem. Read the rest of this entry »

Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist. Read the rest of this entry »

Mind tabas (kinnitus) retsept(ile), kuidas inimestest hästi arvata. Need inimesed peavad olema konkreetsed ja valitud, soovitatavalt mingisuguse anduriga, aga ega teised lõppkokkuvõttes ju meelde ei jäägi. Räägi inimestele (endast), lihtsalt räägi, ära räägi nendega. Lõpuks pead sa neid headeks ehk headeks kuulajateks, kuid nagunii ei saa sa kunagi aru, miks. Read the rest of this entry »

Seekordne taustamuusika ei ole tausatks, ausalt. Nimelt plaanin sellele läheneda metatasandilt. Igatahes vähemalt siis, kui see peaks mul välja tulema ning siis oleme tagantjärele targad. (Link ja videoga link, kui visuaali olemasolu võib segada. Lisaks veel üksnes instrumentaaliga link, kui sõnad peaksid ka segama hakkama, kuigi seda kindlasti ei taotle. Videoga variandil on seega tõlge kaasas. Kusjuures see pole kindlasti tema taotlus, aga minu oma võib olla. Siiski, kui hääl juba algusest peale vastu käib, pole midagi teha. Lugege või sõnu lingilt. Nägemiskanali võrdlusanduri sõnul (who needs brain?) on mõlemal juhul tegemist netiavaruste standardtõlkega.)

G-Dragoni “Butterfly” on kerge lendlev (unelev) ja sentimetaalne (eriti, kui ma taban ära, mida see sõna tähendab) lõpetatud, silutud jupp muusikat. Autori puhul on tegemist hitimeistriga, nii paljukest, kui mina tabanud. Tema kunst on tema jaoks (avalikult, vahest implitsiitselt) käsitöö ja ta kuuldub kasutavat ühtluse valemit. Ma olen täiesti kindel, et ta kujutab valemeid ette. (Ausalt, ma ei vaevu allikate järele tuhnima, aga ju olen Youtube´ist üht-teist lugenud. Vähemalt, kui seda saab usaldada.) [Jumal küll, Välk tegi profiilis Alex Turneri nägu, ilmet. Halb nägemine tõesti tasub end ära. See oli tõeliselt ilus. Teenage crush, puberteet kestab veel või mul lihtsalt ongi väga madal drive.] Kodumaal on ta vähemalt sõnakasutuse eest tunnustuse pälvinud ja kriitikute huviorbiiti tõusnud. Mina korea keelt ei oska, mis tahes mulje teile ka jääda võib (ning mind ei huvita ka, kellele ta laulu pühendas. Mulle igatahes mitte. Põhjus võib selguda järgnevast). [Teoreetiliselt võiksin küll vormi umbkaudu hinnata vormi efektsust, ehkki mitte efektiivsusut. Huvitav… Parem, kui vähemalt mina midagi pulkadeks lahti ei võta.] Inglise keelest ma siiski üht-teist taban nagu loodetavasti teiegi ja kui rohkem või teisiti kui mina, on kah põnev. Aasia lipuriikides on põhjuseta inglise keel täiesti asendamatu nähtus. Nad oskavad seda Koreas küll paremini kui Jaapanis (minu mitte nii alusetu arvamus), aga läks ikka nii nagu ikka. Ainult kõige obvious´imad kohad tulevad puurimise alla. Refrään:

[It About you a Butter fly]
Every time I come close to you (Every time I’m feeling/kissing/loving you)
Feel like I’m gonna Dream every time (I get butterfly)

On küll parem, kui ma esimest rida (esineb vaid korra), aga oleks hea, kui seal oleks üks koma, ja palju ilusam ka. [Pealkiri võib ju ka viidata sellele levinud metafoorile, mil kellelgi on liblikad kõhus. Ma ei tea, millest räägitakse, aga tegemist peaks olema meeldiva tundega. Ma tean, mis tähendab, kui kõhus on vaakum ja must auk ja hirm(us) on. (Võisin ka ä-re-vus valesti valmis moodustada.) Ehk ongi sama. Kurb on, kui kellegi peale kõhus keerab ja kõik justkui kokku kukuks. Lisaks viitab võimalusele ka see, mis sulgudes on. Parem ignoreerin.] Igatahes tuli välja see, et kogu laulu juhtmõtteks jääb (refrään on ju tähtsaim osa, sest on meeldejäävaim), et kallis, libikas, sa oled igav inimene: iga kord sinu ligi olles (mida ma iganes siis ka täpselt teen) tunnen, et peaksin kusagil mujal olema ning jään unelema/magama, sest tõelisusest on midagi paremat. See teeb su eriliseks. Võib-olla on mul hoopis krooniline narkolepsia. Selline on ühele poolele varjatud sõnum. Kindlasti leidub ka teise poole eest peidetud sõnum. Peale selle on seal ka rida “trust me I make love to you“. Ma eeldan, et korealastel siiski pole väga pealiskaudne argine või vahetu suhtumine seksi. (Kwon Ji Yongi kohta tegelikult ei tea, me ei tunne täiesti kindlalt. Ma ei mäelta kedagi, kellele oleksin nii igav olnud.) See to seal kõlab väga asjastatult. Aga korra, kui ma (eriti püüdlikult) hoolikamalt kuulasin, siis kuulsin (oma soovunelmate mõjul) fraasi “trust me, I make love with you, safe.” Btw, mis see “natural heart” on? Peale selle on see süda kontekstis korraga nii rändoomne.

andunud fänn Getter. Eelnev oli pikk sissejuhatus kurvale loole, mille pärast õnnetu olen. Reedel ma käisin Tallinnas. Ma ei ööbinud seal: jõudsin juba null-kaheks koju. Saku suurhallis oli Hurtsi kontsert, mille jaoks mulle pilet kingiti. Mina suutsin end valmistumise osas kokku võtta alles neljapäeval, mil otsustasin, et tulen samas kompletis, mida juba kandsin. Pealegi armastab Getter Theod (pinnapealselt ja) sooviga tema käte vahel surra. (See on selline mäng, milles Getter mind nüüd järgmiseks hammustab.) Seetõttu alustasin ka alles siis laulusõnade niivõrd-kuivõrd läbivaatamist. See tähendab, et suurema aja kuulasin hoopis K-poppi. See on nii kurb. Kui kevadel Hurtsi enam-vähem kuulama hakkasin, tekkis samasugune allakäigu tunne. Hip-hop ja räpp on isiklikus reflektiivperspektiivis hämmastav regress ja degenereerumine. Ma lausa tunnen, kuidas mu indie-punktid degradeeruvad. See algas juba vähemalt eelmise nädalavahetuse eel, mil võtsin nõuks Nicki Minajiga tutvuda. PS kuskil on Eminemil veel sünnipäev, palju õnne. Youtube´is lugedes saab kõike teada. Varem kuulasin ma ikka normaalselt mussi nagu see või too või see seal või too seal vne. No, see esimene on küll täiesti eksitav näide, aga siiski… (Tõsi siiski: kõik, mis kaugelt tuleb, on rohkem indie.) Kolmas on ka veidi mööda.

Sõitma hakkasime reedel kella 13 paiku. Läksime Maidu autoga – omanik peab veel arve esitama -, millega sõitsime otse peatusteta kohale. Autos kuulasime mingisugust imelikku muusikat ja ma mängisin mängu, millest võiksid arvutimängud inspireeritud olla. Käisime Ülemistes kingapoodides. Enne seda oli WC odüsseia Getteri juhtimisel. Me oleksime Merilini peaaegu kaotanud. Siis sõitsime Rock al Mare juurde, et suuremast liiklusest pääseda. Liiklus oli kohe nii meeletu, et auto peatus foori taga lausa nii harva, et täiesti raske oli silmi värvida. Rock al Mares käisime söömas. Ma olin pirtsakam kui vaja, aga seekord oli isekus lubatus, nii et me ei läinud söökla moodi asjandusse sööma, vaid sõime selle vastas pitsakohas. Lahtine pirukas, mida mulle pakuti oli selline, et leidsin, et mina saan tavaliselt küpsemat. Lisaks tahtsin apelsinimahala või vähemalt punase apelsini jäätist. Kumbagi ei saanud ja läksime kohe-kohe suurhalli ukse taha valvesse. Olime juba enne näinud, et seal on juba rahvast valmis. Enne seda jõudis Getter toidupoes pirukat toomas käia ja sel ajal ukse taga kõrbistada, kui meie, toidud ees, mugistasime; Meriline söömisvõistluses peaaegu teise ehk mitte viimase koha saada, jäime viiki ning Mait vaata et meist ilma jääda, kui me teda otsima läksime. Kui ma veel vahepeal huuli värvisin, arvas Getter, et mina esireas olema ei peaks. Nii nunnu.

Oodata oli tore. Mait oli kaua-kaua ainuke meesterahvas silmapiiril ja jubedad vene tüdrukud suitsetasid. (Plaan, kuidas neist lahti saada: kutsuda politsei avaliku koha reegli rikkumise eest või vähemalt ähvardada ja ka nad eemale suitsunurka saata.) Ma õppisin natuke ladina keelt, oli külm, tuul puhus ning ülemimine-või-alumine-uks-dilemma piinas pidevalt. Lõppkokkuvõttes olime kõõõõõõõik (või vähemalt väga paljud) vale alumise ukse juures. Kõndisin selle tormamise ajal (toimus veidi enne 19) end peaaegu üle prügikasti katki ja näpuke sai natuke haiget. Selle käigus kaotasime Getteri, keda nägime järgmiseks otse Theo mikrofoni ees vist teises reas. Meie olime vasaku tiiva keskel. Seega ka üsna lähedal. Algus oli ka päris tore, istusin maas, mu pea oli rahvale kubeme kõrgusel. Just nii oli hea sõnu vaadata. Merilin kommenteeris, et annan peaaegu superfänni mõõdu välja. Loomulikult sellise, kellel on piisavalt eneseusaldusprobleeme, et sõnad enne algust siiski välja otsida ja neid siis värskelt üle õppida. MIDi esinemise ajal – see oli kontaktitu, et mitte öelda lausa tuim, kuigi muusika oli küll huvitav, ma harjutasin soojendushüppamist; kõigile-kõigele hüppamine võib küll ebaeetiline olla – jäi Mait Merilinist rasedaks ja siis tüüp togis meid oma kõhuga. Minu jaoks on selline kohtlemine ebameeldiv, õõvastav ja toob välja halvema minu (mingite kadunud mälestuste tõttu vist). Siis mingi hetk alustas Hurts ka. (Peaaegu ei saanud arugi… : P mitte) Mingisugused keepides liputused olid korraaga laval. Need olid tantsijad, kes tegid tööd silmailusti. Visuaal oli ka. Säherdust Lätis ei pakutud, tantsijatest rääkimata. Kõige parem koht oli siis, kui bändimehed lavalt lahkusid ja olid pikk sümfooniline osa, mille (kood)nime ma kahjuks nimetada ei oska. See läks küll pika peale üheks nende lauluks üle. Selles ansambilis oli tšello ja 2-3 viiulit ja vahest ka harf. Mul oli kahju, et ma tšellole lähemal polnud, nad olid hoopis lava teises ääres. Peale “Happiness´i” lugude lausid nad ka “Veronat”. Lätis oli tantsijate asemel ooperilaulja. Tolle puudumise tõttu pidi Theo kõik kõrged (imelikud) kohad üksi tegema. Getuka arust oli see naljakas. Seekord olid loobitavad roosid valged ja mõned ka punased. Viimased organiseeris, vististi, siinne fännklubi. Meieni ei jõudnud ükski lill. Mait sai ühte küll puudutada, kuid vähem kui pool minutit hiljem nägime seda õietult kaks rida tagapool ja murtud varrega kellegi käes õõtsumas. Mingil kummalisel põhjusel viskas Theo meie rahvuslipu rahva sekka, see oli liigagi kummaline. Ma ei oska võtta seisukohta, kas ka inetu. Lisalood olid selgelt planeeritud, sest saatebänd ei lahkunud sel hektel lavalt. Oli täiesti tore, Merka ja Getukas otsid endile viieeurosed märgikomplektid, ühes kuus tükki kokku. Mina tahtsin ikka veel apelsinimahal, aga Selver, kuhu minna proovisime, oli kinni, kuigi kell polnud veel päris pool üksteistki. Järgmisest Selverist, mida nägime, oli saanud SE__ER. Seega tuleb moodustada bänd nimega Seer, selle esimese singli nimi olgu “Seer”, esimese albumi pealkiri “Sadness”, teise nimi “Happiness” või pigem “Unhappiness”. Ma nägin Maidu sõjaväekaaslasi, kes teda hirmsasti näha tahtsid. Olin nende nimesid ainult kuulnud. Minu kui maa-aristokraadi silmis olid nad suvalised päälinna nolgid, keda tuleb kaarega Tartust, tsivilisatsioonist eemale hoida, sest “muidu ei tea, mis võib juhtuda”. Ma siiski sain apelsinimahla, sest seltskond seltsis pitsat sööma. Selle kõrval oli üks bensukas 2in1. Ma ei olnud hea inimene jne. Tagasi sõita oli tore, sest makk töötas nüüd täiesti hästi ja kõiksugu laule sai kaasa laulda. Koju sain seega kell 2, tuttu kell 5.

Tõsised hipsterinaljad sellelt aadressilt.

  • Two hipsters walk into a bar. One turns to the other and says “Let’s get out of here.” The second responds, “Yeah, this place is full of hipsters.”
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? It’s an obscure number, you’ve probably never heard of it.
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? You don’t know?
  • How many hipsters can you get into a phone booth? One, any more and it would be too mainstream.
  • How did the hipster burn his mouth? He was eating pizza before it was cool.
  • Why did the hipster cross the road? To get to the other Starbucks on the other side.
Blue Fever 
ilu 1, ilu 2
ilu III
ilu iv

Tulenevalt kibekiiremast nädalast kui muidu on mul viimaks aega ja isu kirjutada. Homseks ma tšellot ei oska. See-eest ehk ajan just nüüd enne kuu lõppu selle rahaasja korda. …sest isa läheb jälle ära. Kui keegi mult praegu küsiks, millega mu isa (üleüldse) tegeleb, ütleksin, et käib konverentsidel. Mul tõsist aimu polegi, mis töö sisu on, ja Marul vist ka. (Teadus vist, paljus ka abi.) Ta üks päev arutles, et mis viga selle ametiga: ikka Hiina-Kõrgõzstan-Ungari-Rootsi. Sellest tulenevalt on meil šokolaadivarud. Maruke tekitas mus eile sellist ängi, küsides Välgult, kumb isa parem on. “Kas minu isa (näe, vaata, ta käib reisil ja toob meile kommi) või sinu isa.” Välk vastas, et Maru isa. Ma proovisin vahele, kui rikutud mu Välguke nüüd on, tahtes teada, kelle kaissu ta läheks: ema või minu isa. … Päris masendas.

Esmaspäeval oli ladina keeles kontrolltöö ja ülehomme vanakreeka keeles. Teatavasti õpin ma nüüd klassikalist filoloogiat. Vanakreeka keel on võrdlemisi hirmuäratav. Mugav on ka õpetajat süüdistada, sest me oleme tal esimesed, kelle peal õpetamist katsetada. Igatahes on lugu ladina keelega võrreldes kahvatu. (Esineb ka objektiivne keerukusaste, aga küll 30 aasta pärast mõikab midagi.)

Teate, Dagö on täiesti ok, kui ära võtta pilt ja enamik saatest. (Klaversaatega aeglane live on väga hingestatud.) Nende puhul on vähe paljumb. (Maru küsis “Pulmade” joodeldamisosa vahele “Mis tal viga on?”. Küllap viskas kiru üle, sest just raev on tugevate jumal.)

At random. Marudikuga on mul sotsioonika arust konfliktsuhe. Mõistagi, kui me tema tüübi n-ö õigesti määrasime. Ma tõesti ei usu absoluutsusesse; vahest, muidugi, kui see peaks aga minust lähtuma… Sotsioonika on säärane kasutu asi, et seda peaks teadma, et enda ümbere inimesi valida. Selle (mitte MBTI, empty?) leiutas junginduse, Jungi kategooriate (või dihhotoomiate?) ja vaatluse põhjal üks leedulanna-sotsioloog. (12. klassis tegid minu klassikaaslased jne ühe lihtsakoelise MBTI testi. MBTI-l on lihtsalt sama allikas, teised tegijad. Khm Amuurikast.)  Ma olen täiesti algusest peale, mil need testid umbes 7. klassis minu koju imbusid, omandanud vilumuse alati täpselt sama vastuse saamiseks. Võib-olla mind lihtsalt tõmbab kõigi “negatiivsete” tunnuste poole. Korra sain ka vastuseks SEI (läksin Back, tagsi parandama, ühe küsimusega jeblamisest piisas). Seevastu umbes eile soovitati mulle ka EII-d (89/88% sama tõenäoline), IEE-d (72/71% s tn-line) või EIE-d (62% s tn-line). Ma märkisin lihtsalt ka eeldatava üles sinna. (Naljakas on, et mul on palju alfa kvaadri väärtusi.) Midagi muud ma eksplitsiitselt ei avalikusta. Teste. See rar-iga on hästi ajuvabade küsimustega, nii et tasub proovida. Kui keegi oma sotsiotüübi teada saab, siis ma tahaks seda vähemalt endaga arutada.

Viimasel ajal teeb mul meele rõõmsaks see, et ma tahan Ecco saapaid. Või ma vähemalt vabandan oma tuju nii.
PS. Sims Social on uus orjus.

http://www.youtube.com/watch?v=XEHMJ9HGZz4&feature=feedlik_more

Anni meespobleem seisneb selles, et ainsad inimesed, kes ja suhted kellega, talle äärmuslikult mõjuvad, kiropraktiku (tegeleb eelkõige KONTIDE paikaväänamisega) kõnepruugis on nemad põhjuseks luustiku väärastumisele, on… Raske, kui omal keset pole. (Lähed iga energiatuulega kaasa ja lased end teistest kergelt mõjustada.)

Need mehed on minu isa ja vend ja enne kui mul on suhted nendega endas klaaritud, pole mingit lootustki! Minul. Või siis teistel. Lõpetasin just nutmise.

Alloškast nii palju, et – loomulikult  mul pole ikka keset, et endale kindlaks jääda, lähen ka teiste versioonidega kergelt kaasa – vähemalt minu poolt (vahest ka Loo-Maru poolt), tuleb kogu jama tegelikult sellest, et me mäletame neid algusaastaid, mil “Alla oli hea”, minu sõnadega: tundus, et on meie sõber. Konflikt on selles, et ma ei suuda minevikupilti praeguse versiooniga kuidagi lepitada. Ma tean, et ta oskaks end kokku võtta. Ja siis on Alla poolt minu ema seal vahel, kes tema pilti hägustab (ühe versiooni järgi); tema seda, muidugi, ei teadvusta ja ega minagi oska seda talle serveerida. Peaks tõesti psühholoogiat õppima, sest siis tekiksid vähemalt mõnedki efektiivsed kasutuskõlblikud struktuurid, sest ma ise pole piisavalt loov või kiire, et neid koha peal leiutada. Lõppkokkuvõttes tahan ma keset.

Otsustasin kordki elus õppimise osas subjektiivselt (ja ratsionaalselt ja realistlikult) mõelda. Nimelt on kaks 3 EAP ainet, millest ma jõua(ksi)n edukalt sooritada (järgmine nädal) ainult ühe. Üks on neist suunamooduli aine JL&TMK ning teiseks (vist valikaine) iidsed tsivilisatsioonid. Esimene neist on selgelt alahinnatud: ainepunkte peaks rohkem saama. Seega, kuna ma nagunii tahan kas teaduskonda või vähemalt osakonda vahetada, pole mul mõtet sellega möllata ja tegelen pigem ainega, mida on lihtsam läbida. (Objektiivselt mõelda oleks, et kunas ma muidu veel TMKga tegeleks.)

Soovin edu.