[“duett” solistiga]

mul on vend, mul on vend
ja mina loll, ja mina loll
(või mina kurb, või väga kurb)
näima pean, näima pean
et jääda ellu, et ellu jääda
ja veelgi armsam, ja veelgi armsam,
armsamaks, saama pean

[lisatud 3. septembril, valmis sai öösel, kui just veel kunagi uuesti valmis ei saa. Möödunu kohta võib öelda, et päev otsa olid loll olla]

Tüdrukud, neitsid

Pilk sulle ja meelest kaob kõik minus hea.
Heaks äkki pean kurbust ja melancholía
piidleb su poole, jumetooniks on teal,
teal silmavärviks, puhub õhk spiruliinat
näkku mul, sõõrmeisse. Oksendan

vaimselt. Mis minul on sinule pakkuda?
Merre tagasi tuleb end pakkida.

Kalade molud ja kalade silmad.
Elutud. Püüad küll,
lõpuks ikka näed suud vaid
matsumas, väändumas.
Mida mus head?
Inetu, kibe kõik, mida ma tean.

Nüüd veennud sind olen

ja sõimata saan
kõiki ja kõigilt, kes arvavad:
naine on suhete salvaja.

[kuskil on “Lahendus” ka. üks lahendustest on Wiki artikkel sellest värvist. Siin. Lihtne Wiki võib isegi parem olla. Siin.]

Teal

Ta nahk on nagu martsipan
ja hääl on nagu šokolaad.
Ja lõhnab nagu mandariin,
kuid maha jääb vanillilõhn.
Käe jõud on nagu apelsin
ja küünde kogub cinnamon
ja ripsmeis kookoshelberasv
ning kaenlas vohab sidrunhein
ja nabamust on aspiriin
ehk valge siis ja talgist.

Ta ohjas ühte neiukest,
kel pisarad üks juustusort
ja silmad sula karamell.
Ja õunaõied pihu all;
nii kasutu tal töötada.

Ta hääl on nagu šokolaad
ja sülg on tegelt puhas tatt,
mis kirsi hapu maitsega
ja värvilt ka, mis huulenahka puutub.

Meil küünarnukk on terasraud,
koputus kui kookoskoor
ja luustik kivivirsikkõva.
Põsk on Philo pehme põsk.
Ja kuskil all on veinivaat…
Nahk suhkrust nagu martsipan,
aga ikka…
aga ikka suland.

Ilusat homset Herodotose eksamit, kallis.


Kahjuks täiesti suvaline live

Täna vaatasin, kuidas poiss ja tüdruk (Toomemäe “suurte”) mänguväljakul mängisid. Mõlemad olid vast kümne ringis, algkooliealised. Poisil oli sinine jalgratas, tuhmi ja tumeda või halja varjundiga komplekt dreslikke riideid seljas; tüdruk kandis roosat minit, selle all mustvalgetriibulisi sukakaid. Tema pluus oli vist hele ja jakk, mille ta lõpuks maha unustas, oli hall ja mingite tumedate sigrimigridega peal. Selle suutsin neile tagastada. Järelikult oli mul nendega vestlus ka. Tüdruk ütles mulle vist vaid “Jah” ja poiss “Aitäh”, kui ta trepist üles mulle vastu tuli, et seda kätte saada. Nad toimetasid parasjagu ratast sellest põnevast trepist alla, mis Vilde juures Vallikraavi tänaval on. See on vist mu lemmiktrepp ever.

Nõnda siis läksin ma pärast Kaubamajast jäätise toomist, mille jaoks olin eelmisest kuust jäänud rahavarudest kindlalt sente säästnud (elektrooniliselt). [“Anni, sa ostad ainult Brie juustu, siis saad homme jäätist osta.” Päris efektiivne laiakslöömine.] Sellel mänguväljakul on kiikpingid, aga sellegi poolest läksin sinna, kuigi plaanisin “Odüsseiat” lugeda. Olin seal juba veidi edusamme teinud, kui nad saabusidki tähetorni poolt. Read the rest of this entry »

Roland tuletas mulle just meelde, et mul on blogi olemas. Käisime õues mängimas. Ausalt öelda ma ei mäletanudki, et olen selle eelmise sissekande teinud.

Viimasel nädalal olen teinud endast kedagi, kes ma võiksin olla, kuigi tegelikult pigem käitunud nõnda. Seda seoses märksõnadega Southwestern, Ameerika, raamatumüük, suveks töö. Ükski inimene (vähestest), kellelt olen nõu küsinud, pole mulle kindlat soovitust andnud, rääkimata Karinist, kes ütles mulle veendunult, et see pole minu rida. Tõenäoliselt on juba midagi valesti, et ma väljaspoolt otsustamisnüket ootan: nemad otsivad iseseisvaid optimistlikke inimesi, kes tahavad kõik oma firmat. Minu enda otsus on selles osas arvatavasti ka juba nii valmis, et isegi unenäod ei anna mulle teada, mida usaldada. Ainus, milles veel kahtlen, kas minu juurde veel selliseid ideid-võimalusi tuleb; ja paremaid. Lõppedeks olen praegu peaaegu kindel, et Tartu linnas võib nüüd olla vähemalt üks inimene, kes arvab, et mulle meeldib (naiivse ja aatelisena) tema aega raisata. Meeldibki, kui ta arvab, et aega saab raisata. Ta on aga tore inimene. Kui teema vastu on huvi või tahate kellegi aega sisustada, võin numbrit jagada, kui põhjendate.

Karin ütles mulle, et tema näeks mind idas (Indias, neh) vabatahtlikku tööd tegemas, pealegi on USA selline koht, kus Anni lihtsalt kokku kuivab. Mul on imago, mida hoida. Minu kaudu saab nõidade telefoninumbreid, kui häda nõuab.  Mina tahan loomingulist tööd teha (pange mind, appi). Mul pole kõigest hoolimata ideid, kus ja mida kunagi teha. Praeguse seisuga plaanin Eestis ühe turvakoduga tutvuda.

Ning on veel üks huvitav koht, millest ma olen vist pihigrupi tekitanud, oeh.

Just Look at All the Fucks I´m Gonna Give in the Future

Read the rest of this entry »

Kohustuslikem sissevaade

23. veebr. 2012

Viimasel ajal on tunne, et olen niivõrd lõdva päevaplaaniga inimene, et see on lausa imelik. Eriti siis, kui Kariniga räägin. Raske on teda õpetajana (teenindajana?) võtta, kui ta on oma sõbranna. Tema isegi võtab end vist minu juhendajana pigem. Päevapoolsed tunnid on tõepoolest paremad, olen enne kolme kõbusam. Read the rest of this entry »


Kõik laulusõnad, mis Netis üleval, on videoversioonist veidi mööda.

Ühel hektel tüütab oma tühine eraelu ära, võtab viimase ja siis saab kirjutamine otsa. Ma tean küll, miks ma üldse blogin. Ma tahan ehk kunagi teada, kes ma olen olnud või mida nii väärt teinud, et selle endaks nimetanud. FBs on kõik liiga kaduv. Teiste informeerimine pole piisavalt tõhus põhjus. See-eest, kui pidada tuleviku ennast teiseks, siis on. Endaga tagasiside jääb ja meie pole ameeriklased.

Eelmine nädal oli üldkeeleteaduses iseseisva töö tähtaeg. Ülesanne oli tutvustada mõnd keelt. Mina valisin Taiwani pärismaalaste rukai keele, millega läks mul isegi hiilgavalt. (Aasia grupi ülevaataja tagasiside algas sõnadega “Nüüd tuleb kõvasti kiita…” ja seejärel põhjused. Mul olid minu arust väga hästi valitud – leitud – keelenäited, sest need seostusid üksteisega. Seda ta küll nii ei maininud. Ma olin ka rahul.) Nõme oli teiste tööde hindamine, sest üsna paranoia algab, kui käsi tõuseb kellelegi alla kolme või isegi täpselt nelja panema. Ja loomulikult sooviti ka, et mõnd parandaksime-täiendaksime. Seal ilmneski see eneseusalduse küsimus, mida läänemaailmas näikse üle olevat. Igatahes tõesti, mida minu, amatööri arvamus selles kontekstis väärt on? Kommenteerida on täiesti lõbus, kui eneseületamine juba toimunud. Kuna kell oli 4-5 öösel, said kõik, kes ette jäid, “peksa” ja aju oli lollide küsimuste väljamõtlemise täistuuril. Üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata.

Ühel kaunil hetkel tüütab enda mõttetu, ületähtsustatud koeraelu ära ning siis alustatakse teemablogiga. Ma olen ka plaaninud. Areaalid: stalker song´id, anti-lovesong´id ja blogid, mis tekiksid, kui oleksin andekam, töökam ja tublim, loovam. JA siis loon ma oma Mary Sue´le fänniklubi.

-Eemaldatud  : )- -8. nov 2011, öösel -Autori soovil, khm-

Nüüd ei peagi ma “Kalliopiosega” edasi tegelema. Ma tahaks lõpetada sellest kaanonist pärit kasutajanimede kuritarvitamise. Kuigi nii lõppeb ainult “Kalliopios”, aga mitte “Andelydae”. Valetame / ilusa tuleviku lootuses, mul on praegu info-teema juurdevool ja töötlemine. Klas fil, noh.

Nõnda kirjutan mina, kui polegi millestki kirjutada.
Kunagi kustutan mina seetõttu, kui kirjutati, omamata midagi, millest kirjutada.

PS “Norra”, sest laulab üks kõigest hoolimata ilus Norra mees.

Kirivise piralt!!

30. märts 2011

Märtsi lõpp, kallike. Sellest ajast saati, kui ma kogu Chrome´i ajaloo kustutasin… ei tegelikult sellest hetkest, kui Chrome miskipärast ingliskeelseks muutus, pole sa mu külastatuimate saitide kaheksakus (LOL) olnud. Või midagi sellist. Fakt.

Eile oli (suvakas) kontrolltöö. Hakkan alles nüüd tundma, kui väga valesti vastasin. Eile teadsin, et mul pole õigust põdeda, sest ma ei põdenud õppimise pärast varem korralikult. See tähendab, et ei vaevunud ja ma võin süüdistada ainult ennast. Kuna ma ei tahtnud, sest see on üsna mõttetu, siis ma ei teinud seda. Mõtlesime vaid kogu aeg nii! Ma küll ei maganud kaks päeva korralikult. Seevastu lahe oli see, et läksin eile enne 12 magama. Üldse tegelen ma maailmaga viimati nii, nagu mina tahan, et see oleks.

TvTropes.com Troop on EKSS´i põhjal “kõnekujund: sõna v. väljendi kasutamine ülekantud tähenduses” ja ÕS ütleb, et lihtsalt kõnekujund. Saidi põhjal aga vahendid ja kavad, millele autor saab toetuda, kui publiku mõistuses viibivatele ootustele. Või midagi sellist. Igatahes tahaks mina, et hoopis see oleks Lotmani “teksti tekstis”.

Harivad: Mary Sue jne, Purple Prose, Beige Prose, Mills And Boon ProseIKEA EroticaA Man Is Not A Virgin, Most Writers Are Male, Fridge LogicYandere, YangireTsundereKuudere, DandereUnusual Euphemism, How NOT To Write A Novel, Before And After Pictures, Adaptational Attractiveness,  Bishie Sparkle, Gratuitous EnglishBlind Idiot TranslationI Thought Everyone Could Do That, Dude, She´s Like, In A Coma

See kõik viib seigelde-ise-olukorrani. Minu küll viis. If you know what I mean. [Sõltuvus]

Mary Sue päritolu. http://www.fortunecity.com/rivendell/dark/1000/marysue.htm
Englese ehk engrishu. http://www.engrish.com/
English as She is Spokenhttp://everything2.com/index.pl?node_id=608757

Unustada ei saa ka Google-ametlikult kõige halvimat fan fic´i üldse. “My Immortal“, mille tippis aastatel 2006/7 segastel põhjustel kokku Tara Gilesbie/Gilespie/Gillespie/etc (võimalik, et ka päriselt düsgraafik) nimeline isik või grupp. Samas leiab selle ka siis, kui otsida “worst fanfic ever“, kuid miskipärast viib see otse saidile, kus just sedasama (mõlemat variant) väidetakse ja kust minagi sedasama lugesin. Kogu info pärineb minu puhul ikka sealtsamast Entntcyclopedia Dramaticast, kus on saadaval ka täielik tekst koos täpsustavate viidetega.

Tegemist on Harry Potteri “tõlgendusega” Mary Sue kasuks, kus enamik karaktereid muutunud goffik´uteks (nagu coffin + gothic, aga ei ole, on kohvik; lõiguvad ja on depressioonis), kes on samal ajal veel nõiad-võlurid-vampiirid, fännavad väärtustuid peavoolu emobände, käivad Siganurmes nende kontsetidel ja külastavad kauplust Hot Topic. Meeletult aega kulutatakse kellegi (enamasti Ebony/Enoby/Eboby/Egogy/TaEbory/etc outfit´i detailsele kirjeldamisele) Enamiku nimedega on mingisugune õnnetus juhtunud. Harryst on saanud Vampire, Ronist Diabolo (pildid) ja arvake, kes on B´loody Mary Smith. Sõitdetakse ka autodega ja kasutakse tulirelvi, vampiiri on võimalik tappa lihalõiku kasutades (steak) ja enamik sündmusi toimub ilma igasuguse põhjenduseta. “Heast” ja “halvast” on saanud hoopis “preps” vs “goffick” Lugejaid kõige rohkem rahuldav tegelane on saidi andmeil Dumbledork/Dumbledark/Bumbledore/Dumblydore/Dumbledeor või Dubleodre/Dumbledoree/Dumbeldore/Dumbledoreum/Dumblehor/Dumbledore, sest ta saab hüüda: “WHAT THE HELL ARE YOU DOING YOU MOTHERFUCKERS?!“. Tegemist on täieliku canon rape´iga ja asi on so bad that it´s good.

Igava loengu ajal ärge kindlasti unustage lugeda Mälestusväärseid Osundusi. Või siiski “You Fail Sex Ed Forever“, kus on lihtsalt sellised väited, mis meenutavad tahtmatult üht Einsteini mõttetera. Vähemalt mulle. Ja teeb kogu selle värgi palju usutavamaks nagu “tekst tekstis”. Vist.

Kõik lingid pärinevad küll kuidagi TvTropesist… Oeh.

Igatahes leidis aset täiesti hämmastav sündmus. Täna hommikul, kui hakkasin kotti pakkima, et minna loengusse, mida tegelikult ei toimunud, leidsin mubiili kirjapulga üles. Ma ei saa aru. Kas mingi  hea haldjas käis mu koti kallal ja toppis selle sidemete juurde, kuhu olin viimati ka rahakoti jätnud? Üsna kahtlane. Ma kaotasin mõlemad stylus´ed veebruari alguses pooleteise nädala jooksul. Igatahes üks kahest on nüüd olemas, kuid ma ei tea, kumb. Täiesti kummaline. Niisiis oli hea päev TvTropesis tühja panna.

Siiski, kodus ainuke, kes normaalset kirjandust loeb, on Loo. “Tillud vabamehed” Terry Pratchettilt, mis on meeletult nunnu, kirivise piralt. Ma loodan, et järgmine sissekanne tuleb kah normaalne ja tasemel, mitte  s e l l i n e  kui  s i i n; kus ei räägita viidetes.

Head eilset naistepäeva, kallis blogi. Loodan, et vähemalt sina oled vahepeal musi ja kraps olnud, sest mul jäi vahele. Eile oli ülihuvitav antiigi kultuuripärandi loeng. Ma istusin kogu aja pingi esiäärel, sest nii ebamugavalt põnev oli. Enne seda tulin raamatukogust peaaegu passimast. Mul on praegu vähemalt üks kirjasõber. Kirjutasin talle avalöögi valmis. Nüüd arutan endaga pidevalt, milliseid “ettepanekuid” Interpalis ignoreerida, sest nende taga võib olla mõni weirdy weird male. Igaks juhuks kirjutasin välja kõigile, kes looking-for-sektsiooni lugeda ei oska, et ma ei ole flirtimisest, romansist ja suhteloomisest huvitatud. Mingid mustaverelised ei taipa lihtsalt , et mul võib olla rassistlik enesehinnang. Äkki peaks profiilis lausa eksplitsiitselt midagi pervertide kohta ütlema.

I wanted very badly to smash something. Maybe a whole lot of somethings.

Shojo manga´de lugemise sõltuvusest pole ma ilma jäänud, aga hiljuti on siginenud veel hullem allakäik. Jahin Internetis chick flick´i ettekäändel, et nende struktuurgi tuvastada, nagu manga´dega teen ja nüüdseks juba põhjuseta. Ma saan süsteemist väga hästi aru, ainult et ei viitsi seda sõnadesse panna. Kui viimane tehtud, oleks eesmärk saavutatud. Shojo & josei manga´d on loomulikult kah chick flick, aga see, mida raamatukogudes hoitakse romansi riiuli all on veel suurem häving. Ajaviide – lihtne tarbida, neelata, põletada – küll nad kõik, aga enamike shojo´de kohta ei ütle keegi emotional porn. Või kui emotional porn oleks oma tunnetega alasti olemine? Issand, ootan katsetamiseks ülestunnistusi, kes on emotionaalselt aus. Igatahes eile õnnestus mul õnneks ja esmakordselt leida üks sihuke teos, mis kogu žanrimääratlusest hoolimata oli erakodselt hea. (Pealkiri on tavapäraselt kohutav, kuigi eesti keeles kõlab ehk paremini. Katsun mitte naerda. Parem, kui keegi ei loe seda. Kui säärased anekdoodid huvitavad, trükkige sisse nimi Lynne Graham jne.) Ma ei ole selle disgrace´iga küll meeletult tuttav, kuid paistis, et auror oli hakkama saanud mitme originaalselt ilusa stseeni kajastamise ja mitmekülgsema isikukujutamisega. (See juhtus, kui olin hakkama saanud mitme kummalisse seksi takerdumiseta. Kas või viljatusse arutlusse, kui realistlik see on.) Leidus isegi täiesti põhjendatavat tõepärast dialoogi ja karakteriarengut. Enamasti peab leppima mingisuguse rööpajooksuga, mis ilmneb ainult autori sõnades, mitte enda hinnangus. Siiski oli see tavaline armastus-muudab-lollakat. Naispeategelane oli lahe. Igatahes, ärge teie seda rämpsu lugege ja kuna minagi neist tõtt-öelda aru ei saa ja küsin kogu aeg, kas (mõned) inimesed on tõesti kogu aeg nii kiimas, võiks keegi katsuda mindki võõrutada. Ootaksin soovitusi. Peale selle, (à la) “Puhastust” ja poolt muud maailmavalutamist keeldun ma lugemast ja elulooraamatuid kah. Mul on mingi kiiks raamatutega praegu. Parim plaan oleks tegelikult luuleriiulit tühjendamas käia. Jään vist selle juurde. Kiire seedida ja siis viis korda veel kassiahastuslikult painavalt seedida.

Naljakas on see, et chick flick vist siiski kõneleb minuga. Või saan sellest aru. Ta paigutub kategooriasse: kõik, mida arvad, et tahad, kui seda näed. Mõned toredad meesterahvad võtavad ette ennastohverdavaid pingutusi ja vaatavad-loevad naistele suunatud väljaandeid-meediat etc eesmärgiga vastassoost aru saada. Ma leidsin just hea tsitaadi: “While traditional pornography appeals to men’s visual instincts and creates a false physical ideal of the female body, so the argument goes, chick flicks create in women a false emotional ideal of romance and marriage.” Ma olen vist nõus sama eesmärgiga pornot vaatama. Ma loodan, et kõik saavad aru, et Mr Darcyst või Eddie Cullenist ei pea eeskuju võtma. Chick flick´is on napakas see, et pidevalt märgitakse ära, mida keegi kannab ja gorgeous on kõige silmatorkavam sõna (ka kasutuselt). Ah, just taipasin, et vaatan mingeid asju järjest kinnistades endas ilmekuse ideaali, ma ei saa, mulle meeldivad kõnekad silmad. See on see, mida arvan, et tahan ega tea, mis mind tegelikult tõmbab. Wealth, yeah.

Salgo mucho, a veces vuelvo.
(Lahkun tihti, naasen harva. Ootan veel ebaloogilisi ettepanekuid. Tegelikult on mul aimu, millises potentsiaalses universumis see võimalik oleks.)

Lubasin endale, et kirjutan prujektidest. Praegu on neid kaks. Ma olen neist mõnele rääkinud.

Esimene on loomulikult porno. Tuleb teha selline, et [sisesta-nimi-siia-ainsuse-omastavas]  lemmikbänd Eestisse tuleks. Eeskujuks see oma kelmikuse ja vaimukusega. Minul pole selle kohta midagi kindalt öelda. Palja ihu puudumise tõttu on selle teostamine kärbunud unistus ja ma ei viitsiks nii või naa rabeleda.

Teine teostamatu projekt oleks linna peale hugging zone´ide joonistamine, sest varsti tuleb kevad. Ma oleks peaaegu FBsse ürtiuse lisanud, aga sait polnud minu poolt. Kestvuseks plaanisin panna terve kevade. Lahe oleks öösel minna. ||-) ||–) ||-)  Ja siis peaks mõtlema, kellele ei meeldi, et linna asfaldile kirjutatakse. Ja kallistamise reeglid. Ja… massive. Liiga suur.

Seega: soovitan teil soojalt kontrollida, kas teie ükssarvik on juba Interneti-kaabli läbinärimisega ühele poole saanud.

Yours Sincerely

Jätku kibuvitsa siirupile

22. veebr. 2011

Tere, mm, rahvas. Lihtsalt dokumenteerimiseks: FB kõige populaarsem teema ja läbivaim sõna on viimasel ajal “kass”. Kassiajastu on vist viimaks käes. Mõnel pool nimetatakse Hiina astroloogilist Jänest Kassiks. Ma tean kindlalt, et seda ei tehta Jaapanis. Paistab, et kassid lihtsalt uude maailma (eckhardtollelik ehk maailm ilma egota, 2012) ei pääse ja võtavad nüüd populaarsusest viimast. Räägitakse, et kassid on egoistid. Kõnõleksõ, et ka autistid on egoistid. Mingisugused võib-olla otsesed katsed näitavad, et neil aktiveeruvad täpselt samad ajuosad, mõeldes endast, kuningannast või, nojah, kassist. Ma ei tea küll “normaalsete” katsetulemusi, aga tulemina võib eeldada, et need erinevad. Igatahes võib nüüd oletada, et autislikel seega kontsept “ise” puudub. Minu teistsuguguselt täpses (rõhuasetuselt, ekstrakomponentidelt) sõnastuses: neil puudub arusaam, et on olemas mitu mina. Väide, et ka loomadel puudub mina on kodusel põhjustel normaalne. Neil on ühismina, inimestel on see tükeldatud. Ma ei taha uskuda olelusvõitlusesse, sest lugesin Bruce Liptoni “Biology of Beliefs´i” ja tahan leppida üksnes koostööga. Tugevam-jääb-teema on selle taustal põhjendatud kui püüd säilitada liigi pärast võimalikult võimekas järglaskond (keskkonnatingimusi arvestades).

Väidet keskkonna mõju ülekaalukusest, mitte geneetilise ettemääratuse õigsusest ei oska ma siia külge lükkida. Ma eksin vist. Point on, et loomade ühisteadvus paneb nad keskenduma üldisele hüvele. Miks nad siis selle pärast võitlema peavad? Hävitada keha, mille ülesehitamiseks on hoolt ja energiat panustatud, on kuritegu ja raiskamine. Siin mõte katkeb. Alustame uut ja lisame mudelisse inimese: loomad peavad kaklema, et inimesed asjast aru saaks. (Inimesed on piiratud, sest anunnakid tahtsid, aga eks see uues maailmas muutub. LOL.) Kaklemine energia kulutamiseks? Paneme loomad tööle!! Päris lollakas. Mina ei saa küll töötamisega hakkama. Niisiis huvitab mind hetkel, kas geene huvitab tulevik. (Seepärast eespool ühildamisest.)

Lipton ütleb, et lapse eelistatud geenid määrab see, kuidas vanemad keskkonda tajuvad. Vaenulikuna või mitte, milliste omadustega olend ellu jääb.  Rakkudel on kaks positsiooni: kasvamine ja seisak. Viimane on siis, kui on ebaturvaline. Kaht korraga ei ole ja kasvamine on teadagi parem. Geenide sobivust ennustavad need, kellelt need pärinevad. (Ma ei tea, kas Lipton tõestas seda. Näiteid vist oli.) Seega geenid ei ennusta, vaid on ennustustulemused. Mõnikord täpsed või täpsemad või täiesti mööda. Ojah, ma ei täitnud seatud eesmärki, aga tema mõte on iseenesest lahe. Ma saan hakkama(!): loomadega on samamoodi. Vahest jätavad nad kalemisega endile mulje, et kaklemissoodumustega isendid on eelistatud ja säilitavad nõnda status quo´d.

Küll, siiki, kes on keha arhitekt(?). See, kes seal elama hakkab. (Ise oled süüdi. Vahendid, ehituskivid? Ise otsustasid nende vanemate juurde tulla. Ise oled…) Mina usun niisama, biosemiootikud ei usu niisama, et teadvus juhib arengut. Meile räägiti neljapäeval, kuidas silmadeta kärbse järglasi aretati hiire silma materjaliga. Tulemiks ei olnud imetajasilmsed putukad. See tšehhi (alkohoolik! mida iganes, “tšehho” või “slovakkia”) bioloog-biosemiootik, kes kõneles, oli hämmastunud, kuidas keha teab, et peaks kohased silmad kasvatama, kuigi värk pärineb piisaval määral võõrast sugupuust. Mul pole probleemi. Minust vist teadlast ei saa.

Antroposoofid ütlevad, et loomad pole nagu inimesed, inimesed on nagu loomad. Inimese embrüo võib ahvilaadne välja näha, kuid ahvi embrüo ei meenuta kunagi inimest. Kõige mõttekam semiootik, keda olen viimasel ajal kohanud – mõttekas, sest ta sarnaneb hämmastaval kombel inimesega -, ütles, et inimese-looma vastandus on nosenss. Eriti lauseis “Inimesed on targemad kui loomad”, sest on ka lause “Minu Ferrari on kiirem kui autod.” Nalja sama palju. Sõna “muud” on vahelt ära. Emme ütles,  et viimane lause on põhjusega, kui uskuda, et Ferrari on autode jumal. Jumal-auto. Nüüd ma mõtlen sellele ja arvan, et see on ilus.

Igatahes ei oska mina siit midagi tõestada. Ilmselt ka loogiliselt põhjendada. Vahest võtab keegi teine selle enda peale. Biosemiootika on hädas, et neil pole tõestusvahendeid, mida bioloogia aktsepteeriks. Mina olen enam-vähem kõiksuguste lahendustega päri. Minu arust ei ole Bioloogia ilus nimi. Mõnus, kui keegi midagi viimaks teeb ka.

Autistide kohta seletasin ma selle pärast, et ema uurib selle kohta. Välgu-Meele onu on selline, aga nende kahe isa on emmekese arust asberger. Me tegime kah kõik teste. (Link. Kõige parem küsimus on selle kohta, kas mul on küsimustike täitmisega probleeme. 2+ Mu psühholoogiaõpetaja pani mulle südamele, et kui tema ütleb tunnis “Analüüsige ennast”, siis ei käi see minu kohta, sest mina teen seda niikuinii. Pigem on see märk tagasi tõmmata. Mul on ilmselt astroloogiaraamatute lugemisest [kaugel eespool mainitud – toim.] mujetavaldav kirjelduste pagas, kuigi ma tihtipeale vist ei tea, mida need tähendavad. Mu ema läheb mõnikord ehk vastava tuju korral hulluks, kui ma ei suuda mõnda psühholoogiaalast terminit kerglaselt võtta. Oeh. Igatahes ei tea ma enam üldse, mida miski tähendab. Kõiksugu küsimustikud ajavad mind rappa, kuid ilmselt ma siiski jõuan nendega kuskile.) Ma olen 71/200 ehk 35,5% asberger, kui kedagi huvitab. Ma ei ole geenius. Böäää.

Ma tegin üldse kõiksugu psühholoogilisi teste. Linke. Ma panin neid FBelusse üles ka, aga ilmselt scroll´itakse neist üle või pole isikud ja indiviidid lihtsalt Ctrl+End vajutanud ning seadistustele klõpsanud ning määranud, et wall´il/seinal ei näidataks mitte  face´e, kellega hiljuti seal rohkem suheldud, vaid absoluutselt kogu voolu. Võimalik kah, et keegi teine pole vähemalt 30% asberger. Selliste huvidega. Nemad võtavad lauset “Whatever it is that I´m doing with my time” hoiatusena.

Ma olen hiljuti seoses Grammyde ja NME Shockwave´iga  väga palju head muusikat kuulanud. Paljudele olen FBs viidanud, kuigi see ei väljenda koguplaani. Tegelikult on keskmiselt 1-2 teemalugu ööpäevas olnud. Tähsam on, et üks kommenteeris, et Arcade Fire teeb autistlikku muusikat. Ma ei saanud aru, mis ta öelda tahtis – äkki depressiivset? -, tema ei mõistnud mu küsimusest, et mina ei mõistnud. Ta ei taibanud ka, kas ma flirdin temaga. Ma ise proovisin hoiduda. (Ta luges ilmselt: räägi  m u l l e  (veel) autismist. Pärast neid koduseid loenguid… kuigi ta ei tea nendest.)

Järgmine kord tahan rääkida prujektidest (teostamatud projektid). Kahjuks ma pole veel tühi.

Igatahes saite pealkirjast teada, mida ma parasjagu jõin. Lisainfoks, et peavalu oli ka. Tagantjärele on päris huvitav meenutada, et on olnud hetki, mil sõna “kala” on tundunud mõistlik kõikehõlmav vastus pea igale küsimusele – seda isegi rodus – ja et kahest silbist pikemad sõnad on probleeme valmistanud. Ma olen vist viimaks õppinud FB-i kasutama (sotsiaalselt ja maniakaalselt).

Muusika, mida te muidu kunagi ei kuulaks.

Mul ei ole seda halvavaimat sõbrapäeva meeleolu. Hirmus külm on. Teate, paremakäeliikluse tõttu tuleks kirjapilt paremalt vasakule kulgevaks määrata. Palju parem oleks jooksult lumele kirjutada. Vasakukäelistel veab seal Britannias ja (väljamaalastel) Jaapanis.

[Ma ei nimeta tänast kommertspühaks selle pärast, et mul sõbrapäevamasendus oleks. Ma avastasin hiljuti, et mul isegi on sõpru nõnda, et ma saan seda isegi kerge südamega tunnistada. Edasiminek. Mõni teab, et raskusi on olnud. Aitäh, olen enda üle uhke.]

Tänan National Geographicut, et tema nõusolekuta saidilt pilte snippisin. Siit ja mujalt . Siit ja usna siit.

Don’t say you want me
Don’t say you need me
Don’t say you love me
It’s understood

Don’t say you’re happy
Out there without me
I know you can’t be
‘Cause it’s no good